november 19, 2010

Kui asjad lähevad kurjaks...

Viimaks olin nii kuri, et saatsin Suurele Ülemusele värisevikäsi ultimaatumit sisaldava kirja kõigi kaebustega öeldes, et kui veel täna palka välja ei maksta, siis jääb viimaseks tööpäevaks. Ühe koopia saatsin ka. Vaheülemusele, kes mu üsna kohe pärast seda enda juurde kutsus, et küsida, kuidas mul läheb. Natuke tobe küsimus. Aga üritasin oma tundeid kontrolli all hoida, kuigi suunurgad juba kiskusid allapoole enesehaletsusest.
Igatahes, paari minuti pärast oli palk käes ja kui te teaksite, kui naeruväärse summa pärast ma siin ikka võitlema pean, siis oleksite vist ammu ära tulnud. Suur Ülemus pole siiani mulle midagi öelnud, aga vähemalt kolme teise inimese käest olen kuulnud, et ta sai selle kätte küll ja ehk nüüd muutub midagi. Ta vist hakkab aru saama, et asi on naljast kaugel ja firma jooksebki inimestest tühjaks väga kiiresti. Korterikaaslane üritas ka eile lahkumisavaldust sisse anda, mille peale ülemus olla öelnud, et küll maha rahuneb ja et ta sai aru, et me mõlemad oleme ärritunud või midagi. Aga ei võtnud seda tõsiselt. Kuigi peaks.
Igatahes, hetkel veel jään ootama ja lootma, et äkki asjad lahenevad mulle sobival viisil. Õhtu oli toredam. Sain tema proovisõitu töökaaslase uue äkilise kaherattalisega ja seejärel juba ootas ees mulle järgi tulnud Saurabh, sest Harsh ei olnud kättesaadav. Läksin siis ta parima sõbraga sööma ja hiljem sai meist kolmik. Harsh pani mind meelega nõmedasse olukorda, sest ma olin palunud tal hästi ilusti Saurabhile öelda, et ta ei oska laulda ja peaks pigem kitarrimängule keskenduma. Tema aga tahtis, et mina seda julmalt toredale poisile näkku ütleksin ja kui ma siis ikka ilusti ütlesin, süüdistas mind valetamises. Jobukakk siuke on ta vahel. Ma ju ei tahtnud talle haiget teha. Pigem just, et vältida hilisemat haiget saamist. Aga ta paistab siiski veendunud olevat, et on laule just tema häälele. Nojah.
Enivei, veetsin õhtu poistega, sain rahuldada jälle oma kaisus olemise vajadust ja siis pidin ta tööle saatma. Harsh rebiski end minu käte vahelt lahti ja siis läksime Saurabhiga taas Rajasthani jäätist sööma. Mind ikka üllatab, kuidas ma pidevalt kohalikele suurepäraseid kohti tutvustada saan. Sest nad tõesti ei tea. Vähemalt leidsin uue sõbra, kes on nõus minuga iga kell sinna tagasi minema maailma kõige sõltuvusttekitavamat ja erilisemat jäätist sööma. Ja sellega panimegi õhtule punkti.

2 kommentaari:

Kaur ütles ...

Tahtsin küsida, kas sa töötad ERSO-s :) Aga vist mitte.

Mia ütles ...

:D
Aga jah, olen hetkel kõigist Eesti suurest ja väikestest probleemidest kaugel. Siin ka suured ja väiksed probleemid meelt vahel mõruks tegemas. Aga vähemalt on soe.