Veetsime terve päeva rongis loksudes. Vahepeal tegime peatusi tühermaal – täiesti arusaamatult meie jaoks. Õnneks paistis vahepeal aknast ka kõige indialikumaid templeid, mis siinkandis (Punjabis) millegipärast roosaks värvitud on. Kohale jõudsime planeeritust poolteist tundi hiljem, aga keegi ei teinud sellest väljagi, sest tõepoolest – mis vahet seal on, kas üks sõit kestab 25 või 27 tundi. Indias lihtsalt ei tohi asju üksteise selga planeerida.
Meie Amritsari host saatis pidevalt julgustavaid ja informeerivaid sõnumeid ning lubas õigeks ajaks meile rikša vastu saata, mis meid siis korraks kuldse templi juurde viiks ja siis tema farmhouse’i tooks, aga pärast hiigelpikka rongireisi olime nii kurnatud, et matsime mõtte vahepeatusest maha. Lisaks ei oodanud meid saabudes kokku lepitud kohas mitte keegi, mis veidi paanikat hinge külvas. Aga siis jõudsid kohale meie lõbusad juhid oma diskorikšaga ja edasi läks kõik lepase reega. Esialgu suhtusin küll neist noortesse nolkidesse, kes india popmuusika põhja keerasid, veidi skeptiliselt. Eriti, kuna ei julgenud neilt hinda ette küsida, kuna oli pime, me ei teadnud õiget hinda ega teed oa ööbimispaika ja kauplemisruumita oma parimaid teejuhte välja vihastada ei tundunud kuigi mõistlik. Aga nad ei püüdnud meid lõppkokkuvõttes üldse röövida, kuigi sõit viis hilisel tunnil linnast välja. Ja kuigi tee oli väga künklik, siis „farmhouse“ ise oli taevalik.
Seekord oskasin toda sõna kuuldes end ise juba üsna positiivselt häälestada, olles oma India perioodi alguses ühes maakoha häärberis pidutsemas käinud. Lisaks teiste diivanisurfajate kommentaarides mainiti basseini ja teadsin, et tegu peaks olema valitsuse poolt heaks kiidetud turistide peatumispaigaga.
Ühesõnaga, kui me siis laibastunult kohale jõudsime, ootas meid ees tuledesäras hiiglaslik häärber valvurite ja karmi eravaldusest pajatava sildiga. Kohe juhatati meid ka maailma kõige imelisemasse tuppa, mis kõigile Sheratonidele silmad ette teeb. Seal ootas minu vanaemalik antiikmööbel, nelja sambaga printsessivoodi, mille kohal lilleline baldahhiin ja kõik modernse maailma moodustised nagu telekas, konditsioneer ja sooja vee boiler, millest meil kahjuks küll mõistus üle ei käinud, aga tegelikult polnud neist ühtegi vaja. Lisaks veel sisalik ja talle meelepärased kuldsed putukad.
Unustasin rääkida imetlusväärsetest rottidest, keda ühes rongijaamas toimetamas näha õnnestus. Kohati oli silmapiiril lausa 5-6 võimsat volaskit, kes vabalt ka igasuguseid hüppeid välja võtsid ja teine teisele tuule alla tegid, kui söögikraam silmapiirile sattus. Mina ei mõista, kuidas osa inimesi seal samas rööbastel paljajalu kõndida julges, aga turvalise rongivaguni kõrgest aknast oli seda kõike täitsa huvitav jälgida.
Tagasi peatumispaika, esimese ehmatusega helistasin meie hostile, keda kusagil näha ei olnud, et küsida, kust teda leida ja kontrollida, kas meid juhatati ikka õigesse tuppa, sest see oli surfamise tarbeks too good to be true.
Selgus, et koha omanikul pidi veel veidi aega minema sinna laekumisega, aga ta rahustas meid oma mõnusa karuse hääletooniga maha ja otsustasime toapiiridest väljapoole uudistama minna.
Kohe kuulsime üllatuslikult vene keelt ja kohtasime veel mõningaid külalisi, kes kohmetuid meid endaga liituma kutsusid, misjärel selgus, et me kõik naudime seda paradiisi omaniku armust ja imekspandavast heatahtlikkusest, aga keegi meist ei olnud veel seda müstilist meest kohanud. Ootasime põnevusega sisehoovis õhtusöögilauas.
Meie uuteks tuttavateks olid üsna omapärased tegelased. Noor neiu Austraaliast, kes on lõpetamas oma aastast üksi ette võetud ümbermaailmareisi. Tema tuttav poiss kodukandist, kes oli alles Indiasse saabunud ja plaanis need viimased kuud tüdrukuga kaasa teha. Ja kahe väikese lapsega Läti venelastest abielupaar, kes mammonakogumise mõni aeg tagasi hingerikkuse tagaajamise vastu vahetada otsustasid, joogat õpetavad ning ayurveda meditsiini praktiseerivad ja nüüd viis kuud Indias diivanitel ööbides mööda saata kavatsevad, et sedasi rohkem india kultuuri sisse elada ja siis seda paremini koju kaasa viia oma uute unistuste elluviimiseks. Et aga kust pakkumine tuleb, sinna liiguvad.
Ka omanik ise oli väga äge. Rääkis meiega veidi oma usundist ja kultuurist, aitas järgmist päeva planeerida ning oli muidu mõnus tulihingeline couchsurfar, kel raha vist enam probleemiks ei ole ja kes vabu tube vajajatele pakub, kui töiselt neile parasjagu nõudlust ei ole. Ta ei kaota sellega midagi, sest kohta hooldavad inimesed, kes seal toitlustamist pakuvad ja ka surfajate läbivaatamine-kuulamine ei ole väga väsitav, sest päevasel ajal igavleb ta oma äris arvuti taga, aga teistele ka kontrolli selle üle loovutada ei julge.
Ainus, mida ma imetlen tõeliselt või eriti ja mille üle imestan, on tema ja ka meie järgmise hosti lõputu energia üht inimest teise järel võõrustada ja iga pika tööpäeva järel kodus ka võõraste inimestega maid jagada. Aga nemad paistavad seda kultuuridevahetust tõeliselt nautivat.
Ahjaa. Sellele päevale peab paksu punase joone alla tõmbama, sest NÄGIN OMA ESIMEST ELEVANTI!!! Kui oleks pilgutanud ja kui V poleks mu tähelepanu sellele juhtinud, ei oleks tedagi näinud. On häbiasi, et ka pärast nelja kuud Indias olen ma Tallinna Loomaaias ka rohkem elevante näinud.
Meie Amritsari host saatis pidevalt julgustavaid ja informeerivaid sõnumeid ning lubas õigeks ajaks meile rikša vastu saata, mis meid siis korraks kuldse templi juurde viiks ja siis tema farmhouse’i tooks, aga pärast hiigelpikka rongireisi olime nii kurnatud, et matsime mõtte vahepeatusest maha. Lisaks ei oodanud meid saabudes kokku lepitud kohas mitte keegi, mis veidi paanikat hinge külvas. Aga siis jõudsid kohale meie lõbusad juhid oma diskorikšaga ja edasi läks kõik lepase reega. Esialgu suhtusin küll neist noortesse nolkidesse, kes india popmuusika põhja keerasid, veidi skeptiliselt. Eriti, kuna ei julgenud neilt hinda ette küsida, kuna oli pime, me ei teadnud õiget hinda ega teed oa ööbimispaika ja kauplemisruumita oma parimaid teejuhte välja vihastada ei tundunud kuigi mõistlik. Aga nad ei püüdnud meid lõppkokkuvõttes üldse röövida, kuigi sõit viis hilisel tunnil linnast välja. Ja kuigi tee oli väga künklik, siis „farmhouse“ ise oli taevalik.
Seekord oskasin toda sõna kuuldes end ise juba üsna positiivselt häälestada, olles oma India perioodi alguses ühes maakoha häärberis pidutsemas käinud. Lisaks teiste diivanisurfajate kommentaarides mainiti basseini ja teadsin, et tegu peaks olema valitsuse poolt heaks kiidetud turistide peatumispaigaga.
Ühesõnaga, kui me siis laibastunult kohale jõudsime, ootas meid ees tuledesäras hiiglaslik häärber valvurite ja karmi eravaldusest pajatava sildiga. Kohe juhatati meid ka maailma kõige imelisemasse tuppa, mis kõigile Sheratonidele silmad ette teeb. Seal ootas minu vanaemalik antiikmööbel, nelja sambaga printsessivoodi, mille kohal lilleline baldahhiin ja kõik modernse maailma moodustised nagu telekas, konditsioneer ja sooja vee boiler, millest meil kahjuks küll mõistus üle ei käinud, aga tegelikult polnud neist ühtegi vaja. Lisaks veel sisalik ja talle meelepärased kuldsed putukad.
Unustasin rääkida imetlusväärsetest rottidest, keda ühes rongijaamas toimetamas näha õnnestus. Kohati oli silmapiiril lausa 5-6 võimsat volaskit, kes vabalt ka igasuguseid hüppeid välja võtsid ja teine teisele tuule alla tegid, kui söögikraam silmapiirile sattus. Mina ei mõista, kuidas osa inimesi seal samas rööbastel paljajalu kõndida julges, aga turvalise rongivaguni kõrgest aknast oli seda kõike täitsa huvitav jälgida.
Tagasi peatumispaika, esimese ehmatusega helistasin meie hostile, keda kusagil näha ei olnud, et küsida, kust teda leida ja kontrollida, kas meid juhatati ikka õigesse tuppa, sest see oli surfamise tarbeks too good to be true.
Selgus, et koha omanikul pidi veel veidi aega minema sinna laekumisega, aga ta rahustas meid oma mõnusa karuse hääletooniga maha ja otsustasime toapiiridest väljapoole uudistama minna.
Kohe kuulsime üllatuslikult vene keelt ja kohtasime veel mõningaid külalisi, kes kohmetuid meid endaga liituma kutsusid, misjärel selgus, et me kõik naudime seda paradiisi omaniku armust ja imekspandavast heatahtlikkusest, aga keegi meist ei olnud veel seda müstilist meest kohanud. Ootasime põnevusega sisehoovis õhtusöögilauas.
Meie uuteks tuttavateks olid üsna omapärased tegelased. Noor neiu Austraaliast, kes on lõpetamas oma aastast üksi ette võetud ümbermaailmareisi. Tema tuttav poiss kodukandist, kes oli alles Indiasse saabunud ja plaanis need viimased kuud tüdrukuga kaasa teha. Ja kahe väikese lapsega Läti venelastest abielupaar, kes mammonakogumise mõni aeg tagasi hingerikkuse tagaajamise vastu vahetada otsustasid, joogat õpetavad ning ayurveda meditsiini praktiseerivad ja nüüd viis kuud Indias diivanitel ööbides mööda saata kavatsevad, et sedasi rohkem india kultuuri sisse elada ja siis seda paremini koju kaasa viia oma uute unistuste elluviimiseks. Et aga kust pakkumine tuleb, sinna liiguvad.
Ka omanik ise oli väga äge. Rääkis meiega veidi oma usundist ja kultuurist, aitas järgmist päeva planeerida ning oli muidu mõnus tulihingeline couchsurfar, kel raha vist enam probleemiks ei ole ja kes vabu tube vajajatele pakub, kui töiselt neile parasjagu nõudlust ei ole. Ta ei kaota sellega midagi, sest kohta hooldavad inimesed, kes seal toitlustamist pakuvad ja ka surfajate läbivaatamine-kuulamine ei ole väga väsitav, sest päevasel ajal igavleb ta oma äris arvuti taga, aga teistele ka kontrolli selle üle loovutada ei julge.
Ainus, mida ma imetlen tõeliselt või eriti ja mille üle imestan, on tema ja ka meie järgmise hosti lõputu energia üht inimest teise järel võõrustada ja iga pika tööpäeva järel kodus ka võõraste inimestega maid jagada. Aga nemad paistavad seda kultuuridevahetust tõeliselt nautivat.
Ahjaa. Sellele päevale peab paksu punase joone alla tõmbama, sest NÄGIN OMA ESIMEST ELEVANTI!!! Kui oleks pilgutanud ja kui V poleks mu tähelepanu sellele juhtinud, ei oleks tedagi näinud. On häbiasi, et ka pärast nelja kuud Indias olen ma Tallinna Loomaaias ka rohkem elevante näinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar