Kvaliteetmeeste kasvatamisest

Mul on tunne, et alati, kui mina mõnest vastassooesindajast lahku lähen, on nad järgmises suhtes paremad ja targemad ja ehk ongi see põhjuseks, miks järgmised suhted neil reeglina ka palju pikemad on.
Aga kui emme ei õpeta ja issi nippe ei jaga, siis esimesed tüdruksõbrad ju peavadki ise selle töö ära tegema. Vihjama, et lillede kinkimine aitab kõige vastu. Ja et kingituse tegemiseks ei peagi olema erilist põhjust. Et ei ole ilus teist ootama jätta ja tühju lubadusi jagada. Et ei tohi teist tähelepanuta jätta nii kauaks, et ta igasuguseid paranoilisi ideid genereerima jõuda hakkab. Et seksuaalne võrdõiguslikkus ei tähenda, et mehed ei võiks/peaks vahel džentelmenilikult käituma. Et naistel on tujud ja sellega on kasulik leppida. Et naised tahavad asju rohkem läbi rääkida. Et seks ei käi reeglina tunnetevabalt. Et kui pidevalt sõpru temakesele eelistad, siis tuleb paratamatult kodusõda. Jne jne jne.
Aga samas olles õpetaja rollis, ei saa ise neid uusi oskusi nautida. Olgu vihjed kui peened tahes. Kui siis mees käsu peale lilli toob, ei suuda ja õnne ja üllatust teeselda. Või, targemad, ehk oskate nõu anda? Mida siis teha, et mitte lihtsalt järgmisele naisele ideaalmeest kasvatada?
Ja ma kujutan ette, et paljud tahaksid mulle nüüd loengut pidada, kui vale on püüda kedagi muuta. Ma ei tahagi ju inimese iseloomu muuta. Aga kaaslasega arvestamist võiks veidi. Ja te vast teate ise ka, et kui meeste armastus pidavat kõhu kaudu käima, siis naised sulavad romantiliste üllatuste ja kingituste taustal.