Eile pärast pikalt tööl igavlemist pidin lõpuks oma remondist tagasi tulevate akude järele minema või uued saama, aga selgus, et neid muidugi veel ei ole ja jälle lubati, et homme ja ma nii armastan iga päev eraldi sealt poest läbi käimise kohustust. Sest ega mul polegi midagi paremat oma vabal ajal teha eks.
Olin lubanud ka ühe tuttavaga kohvile minna. Siiani ei tea, miks ta nii väga minuga kohvitada tahtis. Me õieti ei tunnegi teineteist. Aga kuna ta tundub üsna intelligentne ja tore inimene olevat, siis mängisin kaasa. Ta jäi hiljaks. Nii palju, et kaalusin otsa ringi pööramist ja koju minemist, sest õues oli ka hullumeelselt palav tema järele oodata.
Aga kokkuvõttes oli tore õhtu. Jõime ühes kohvikus päris kohvil põhinevat jooki nimega Garfieldi frappe. Seejärel läksime ühte kuulsasse restorani sööma, kus ma varem käinud ei ole ja tema püsikliendiks on. Toit oli muidugi hea ja restoran jälle all you can eat stiilis, aga mul oli olnud raske lõunasöök ja ikka veel polnud kõht tühi. Eriti peale seda kohvijooki.
Ootasime rõõmuga fuajees laua vabanemist ja rääkisime juttu, aga avastasin, et temaga on keeruline rääkida, sest kuigi tema jutt oli suuresti minu-keskne ja iga lause algas minu nimega, ei tahtnud ta tegelikult üldse vestelda. Tal oli lihtsalt kuulajat vaja või pidas ta mu juttu ligia rumalaks. igatahes mul ühtegi lauset lõpetada ei lastud. Vähemalt söök oli hea. Alustasime vürtsise kanasupiga, millele järgnes hulgaliselt lihahõrgutisi ja siis magustoiduvoor. Kahjuks aga ajas isegi mõte lihast mind eile oksele. Nii et enamus jäi söömata. Siiski pigistasin üht-teist magusat sisse ja pärast pidime pikalt jalutama, et veidigi kergem hakkaks. See aga pani kontsakingadesse pressitud jalad valutama ja andis moskiitodele võimaluse minu kallal maiustada.
Viimaks saatis ta mu rikša peale, mille juht mu mainitud landmark’i juures resoluutselt maha viskas ja ikka rohkem raha kasseeris. Hakkasin siis vihast vahutades kodu poole jalutama, aga taaskord hakkas keegi motikaga kõrval sõitma ja rääkima, kuidas öö on täis monstereid ja lasku ma tal end koju sõidutada. Et tema on sõber. Ma jäin endale kindlaks, aga ta jalutas mu kõrval ränirahnu stiilis ratast edasi liigutades, kuni oma hoovi keerasin, alla andmata.
Eriti friiki oli see, et ta ütles, et oli mind koos sõbraga pargis jalutamas näinud. Kas tõesti jälitas ta mind sealt koduni? Ja nüüd siis tahtis, et laseksin tal end koju viia või läheksin temaga veerandtunnikski kuhugi midagi sööma. Seda pärast teada saamist, et ma kurguauguni õhtusööki täis olen. Ja muudkui korrutas, et pliis pliis pliis pliis luba mul end koju visata. Ei aidanud poisssõbra ega tema keelu mainimine. Vahel on india mehed ikka haledad jobud.
Olin lubanud ka ühe tuttavaga kohvile minna. Siiani ei tea, miks ta nii väga minuga kohvitada tahtis. Me õieti ei tunnegi teineteist. Aga kuna ta tundub üsna intelligentne ja tore inimene olevat, siis mängisin kaasa. Ta jäi hiljaks. Nii palju, et kaalusin otsa ringi pööramist ja koju minemist, sest õues oli ka hullumeelselt palav tema järele oodata.
Aga kokkuvõttes oli tore õhtu. Jõime ühes kohvikus päris kohvil põhinevat jooki nimega Garfieldi frappe. Seejärel läksime ühte kuulsasse restorani sööma, kus ma varem käinud ei ole ja tema püsikliendiks on. Toit oli muidugi hea ja restoran jälle all you can eat stiilis, aga mul oli olnud raske lõunasöök ja ikka veel polnud kõht tühi. Eriti peale seda kohvijooki.
Ootasime rõõmuga fuajees laua vabanemist ja rääkisime juttu, aga avastasin, et temaga on keeruline rääkida, sest kuigi tema jutt oli suuresti minu-keskne ja iga lause algas minu nimega, ei tahtnud ta tegelikult üldse vestelda. Tal oli lihtsalt kuulajat vaja või pidas ta mu juttu ligia rumalaks. igatahes mul ühtegi lauset lõpetada ei lastud. Vähemalt söök oli hea. Alustasime vürtsise kanasupiga, millele järgnes hulgaliselt lihahõrgutisi ja siis magustoiduvoor. Kahjuks aga ajas isegi mõte lihast mind eile oksele. Nii et enamus jäi söömata. Siiski pigistasin üht-teist magusat sisse ja pärast pidime pikalt jalutama, et veidigi kergem hakkaks. See aga pani kontsakingadesse pressitud jalad valutama ja andis moskiitodele võimaluse minu kallal maiustada.
Viimaks saatis ta mu rikša peale, mille juht mu mainitud landmark’i juures resoluutselt maha viskas ja ikka rohkem raha kasseeris. Hakkasin siis vihast vahutades kodu poole jalutama, aga taaskord hakkas keegi motikaga kõrval sõitma ja rääkima, kuidas öö on täis monstereid ja lasku ma tal end koju sõidutada. Et tema on sõber. Ma jäin endale kindlaks, aga ta jalutas mu kõrval ränirahnu stiilis ratast edasi liigutades, kuni oma hoovi keerasin, alla andmata.
Eriti friiki oli see, et ta ütles, et oli mind koos sõbraga pargis jalutamas näinud. Kas tõesti jälitas ta mind sealt koduni? Ja nüüd siis tahtis, et laseksin tal end koju viia või läheksin temaga veerandtunnikski kuhugi midagi sööma. Seda pärast teada saamist, et ma kurguauguni õhtusööki täis olen. Ja muudkui korrutas, et pliis pliis pliis pliis luba mul end koju visata. Ei aidanud poisssõbra ega tema keelu mainimine. Vahel on india mehed ikka haledad jobud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar