detsember 15, 2010

12. detsember

Kuna öö oli jälle praktiliselt olematu, siis vedasin end raskustega lõplikult üles pärast kella ühte. Ja see oli ka viimane aeg, sest pidin olema kella kolmeks taas linna lõunaosas, et oma algse võõrustajaga kohtuda. Aga rongidega oli mingi jama, mistõttu sain ka teda ligi tund aega jaamas oodata. Testisin kohalikku toitu ühes vähe viisakamas kohas. Jõin kohvi, mis oli suur viga, sest kohe hakkas ülipalav ja Nescafe Classic on siin hoopis midagi muud. Midagi kordades läilamat. Üllatan iseennastki, et olen hakanud hindama kohvi juures selle mõru maitset. Seekord ei saanud korrata huvitavat sõitu vanas volga-laadses autos, mida siin kõik kohad täis on, sest plaanisime juba jaamast jalutama hakata.
Enivei, viimaks siiski kohtusime ja ta lubas mulle ootamise eest erilise Rajasthani jäätise välja teha. Ta rääkis niiiiiiiiiiiiiii palju. Saime väga hästi läbi, aga ega ma ei pidanudki väga endast rääkima. Jalutasime palju. Nii palju, et õhtuks olid jalad korralikult paistes. Nägin olulisemad vaatamisväärsused justkui kogemata ära. Kaasa arvatud vaba sissepääsuga hiiglasliku kriketiväljaku, kus noored oma vaba aega veedavad. Üritasime broneerida mulle tagasisõidupiletit, aga ei olnud üldse õnne.
Nägin ära ka arhitektuuripärandiks kuulutatud imekauni jaini templi ning sain jalad liiva kaevata jumaliku vaatega rannal, mis pimedas üsna puhas paistis. Meenutas piltide järgi Manhattanit. Ka jäätis oli suurepärane. Sõime kahe peale kolm suurt taldrikutäit. Kuidagi märkamatult sai jälle terve päev mööda ja viimaks viis ta mu rongijaama, et teha viimased meeleheitlikud katsed koju tagasi saamise heaks ja sain jälle närvitseda viimase hetkeni Muditi oodates, sest ta lihtsalt ei suuda kuidagi varem kohale tulla, kui rong liikuma hakata tahab.
Mulle pakuti küll korraliku röövhinna eest kohta mugavustega vagunis, aga ma ei tahtnud seal ilma Muditita üksi lebotada ja seega võtsin jälle üldise pileti, maksin taas trahvi ning pidime kuidagi kahekesi ühe poolkohaga hakkama saama. See jättis meile parasjagu ruumi, et külg külje kõrval istuda, aga ei enamat. Ja Muditist oli üldse väga armas minuga oma kohta jagada. Aga nii külm oli ja ta unustas mulle Saurabhi poolt kaasa pandud voodilina ka maha. Siis kui üle poole sõidu seljataga oli, pakuti viimaks meile magamiskohti, mille üle ka rabamiseks läks. Sain lõpuks rohkem kui mõne minuti magada. Vast lausa tund-poolteist, aga ärkasin ikka pool kuus külmast värisedes ja õnneks üsna kohe ärkas kogu rong ellu. Oli jäänud viimane tunnike või vähem meie peatuseni ja rongid elavad siin väikelaste rütmis. Seega tegin vist elus esimest korda keset ööd maniküüri ajatäiteks ja lõpuks jõudsime oodatust varem kodulinna. Pidin kõige kiuste sügavalt magavat Muditi pikalt raputama.
Ta oli nii pahur ja unine, et terve tee koju torises. Tahtsin tema juurde jääda, sest Harsh pidi viimaks ka koju tulema ja ma ei olnud nii kindel, et me õhtul kohtume. Käisime veel Saurabhit ja teisi päiksetõusu ajal üles ajamas, sest millegipärast jättis Mudit ainsa alles oleva kodu võtme sinna, aga ega see lihtne polnud neid äratada. Viimaks Achu siiski ärkas, meie saime võtme ja läksime päästsime samuti oodatust varem jõudnud Harshi külma käest ära.

Kommentaare ei ole: