Esmaspäev oli jälle korralik tööpäev. Üritasin hakata otsast harutama jälle uue hooaja õpetatavate kursuste tutvustusi. Ei ole nii lihtne, kui kõlab. Kellelgi pole raudpolt kindlat ja täielikku infot. Ning kehva stiiliga tekst pole ka minu jaoks aktsepteeritav. Vähemalt mitte materjalides, mida tarbivad potentsiaalselt tuhanded inimesed.
Lõunapausi ajal käisime kiiruga Tushale pulmadeks kingi otsimas. Nimelt ühe meie naabri poeg pidi naise võtma ja seepärast ongi Tusha ema kodus. Kahjuks poole tunniga midagi ilusat ei leidnud, aga üks meesmüüja suutis mind rabada väitega, et kontsad polegi praegu moes. Mingu arenegu kusagil. Kontsad on alati moes. Lihtsalt mood muutub. Nalja tegi ka see, kuidas Tusha alati kirub teiste stiilitunde alaarengut, aga kui talle endale asjade valimiseks läheb, siis läheb otsejoones vähemalt minu hinnangul kõige maitsetumate asjade juurde. Õnneks, kui õhtul uuesti kingi otsima läksime, ostis ta imeilusad tuhkatriinukingad minu soovituse järgi. Hind oli ka muidugi vastav. Aga ma tean juba ammu, et mul on kallis maitse.
Tegelikult tahtsin õhtul hoopis Harshiga filmi vaadata ja pitsat süüa, aga kingade valimisega läks nii kaua, et polnud aega enam pitsat tellida ja ostsin kiiruga suurima shopingukeskuse söögiväljakult hiina toitu – te ei kujuta ette, kui raske võib olla siin inimestele selgeks teha, mida sa tahad. Või kui haruldane on leida kirjavigadeta menüüd. Sandra hulluks siin vist:D Eks varsti näeme.
Enivei, viimaks jõudsin siiski Harshi poole. Kirusin end, et rikšajuhile vaidluses alla andsin ja tema küsitud summa lõpuks ikkagi maksin, kuigi olen kindel, et ta sai kuskil neli krooni rohkem kui aus. Aga kroonides tundub see jonn naeruväärsena. Lihtsalt mulle ei meeldi petturid.
Vaatasime ära pool Spidermani, sest ta mängis mind ja muudkui korrutas Spiderman, Spiderman. Aga lõpuni ikka ei kannatanud vaadata. Lõpuks lubas, et kui kannatan temaga kõik kolm osa ära vaadata, siis tuleb minuga viimaks Sajaji baugi arbuusi sööma.
Ahjaa… mandariinid hakkavad tulema, kuigi siin kutsutakse neid apelsinideks. Eks nad ole tegelikult midagi vahepealset. Koorimisomadustelt on mandariin. Maitselt ka nagu mandariin, aga veidi magedam. Aga suurem kui keskmine mandariin. Igal juhul mul on hea meel. Hea vaheldus soolastele puuviljadele. Jah, siin süüakse puuvilju soolaga ning juurvilju suhkruga.
Öö sain jälle üksi veeta, sest Harsh läks tööle. Ma siis hakkasin igavuse peletamiseks koristama. Lõpuks olin nagu tahmanägu, sest laeventilaatoritelt tolmu pühkimine tähendab, et kõik kohad on seda aevastama panevat kraami täis. Ja muidugi neil pole korralikke vahendeid koristamiseks. Aga Harsh juba norib mind, et tehku ma nimekiri asjadest, mida vajan. Nad hea meelega ostavad ja isegi maksaksid mulle. Mingu perse! Ma ei teinud seda raha pärast. Lihtsalt nad suudavad olla veel suuremad sead kui mina. Ja ka iga nädal kodu üle käivad mitu teenijat ei korista midagi põrandast kõrgemal. Seega laealused ämblikuvõrgud on muutunud sisekujunduselementideks.
Hommikul töölt tulles tõestas ta jälle, kui kummaline ta on. Enamik isaseid oleksid käigu pealt riidest lahti võtnud tüdrukut enda voodis nähes. Tema aga puges mitme kihi riietega mulle kaissu. Ma olin küll plaaninud juba eelmisel õhtul koju jõuda, aga kuidagi ei tule välja. Olenemata sellest, et Tusha ema kodus on ja me korralikumalt käituma peaksime. Seega Harsh tõi mu hoopis hommikul enne tööd koju riideid vahetama, aga ma otsustasin kodus töötada. Oli vaja valmistuda tänaseks loenguks. Ja kodus saan selgelt paremini keskenduda. Ei netti, ei segajaid.
Aga sellest ei tulnud eriti midagi välja. Tegin veidi slaide valmis ja siis ründas migreenilik peavalu. Ühel hetkel olin üleni higine ning võitlesin okserefleksiga jälle. Andsin alla ja kerisin magama lootuses, et ehk läheb ise üle. Ei läinud. Kuigi alati läheb.
Kui Tusha ema järjekordselt pulmaürituselt tagasi tuli ja haiglase minu avastas, siis sundis ta mind sidrunivett rohke soolaga jooma. See pidi siin tavaline seedimise reguleerija olema. Aga sidrunisupp on minu maitsemeeltele üsna sürr kogemus. Jõin siiski ära. Sõin naabrite tehtud vürtsist toitu sinna otsa ja lõpuks võtsin ikka rohtu, et õhtu üle elada. Ma ju tahtsin Saurabhi õigel päeval ka õnnitleda ning ekstra minu jaoks tellitud uut torti proovida.
Avastasin, et mu sõbrad on parajad sadistid. Neil on mingi insereride traditsioon, et sünnipäevalapse tõstetakse jalgadest ja kätest üles ning siis kõik korda-mööda löövad talle jalaga perse nii kõvasti, kui jaksavad. Nii mitu korda, kui vanust numbriliselt kukkus. Seda oli väga valus vaadata.
Aga tort oli super ja õhtu möödus vaikselt ning mõnusalt. Viimasel ajal veedan peaaegu sama palju aega Saurabhi pool kui Harshi ja Muditi juures. Viimaks läksime veel sünnipäevalapsega taaskord Rajasthani jäätist sööma ning ta nõudis, et saaks mulle šokolaadi osta. No kes olen mina, et teda keelata!?:D Ja siis viis ta mind koju, sest minu teine pool pidi tööle minema.
Ahjaa… sain just üsna hea tööpakkumise juhuks, kui otsustan kauemaks jääda.
Lõunapausi ajal käisime kiiruga Tushale pulmadeks kingi otsimas. Nimelt ühe meie naabri poeg pidi naise võtma ja seepärast ongi Tusha ema kodus. Kahjuks poole tunniga midagi ilusat ei leidnud, aga üks meesmüüja suutis mind rabada väitega, et kontsad polegi praegu moes. Mingu arenegu kusagil. Kontsad on alati moes. Lihtsalt mood muutub. Nalja tegi ka see, kuidas Tusha alati kirub teiste stiilitunde alaarengut, aga kui talle endale asjade valimiseks läheb, siis läheb otsejoones vähemalt minu hinnangul kõige maitsetumate asjade juurde. Õnneks, kui õhtul uuesti kingi otsima läksime, ostis ta imeilusad tuhkatriinukingad minu soovituse järgi. Hind oli ka muidugi vastav. Aga ma tean juba ammu, et mul on kallis maitse.
Tegelikult tahtsin õhtul hoopis Harshiga filmi vaadata ja pitsat süüa, aga kingade valimisega läks nii kaua, et polnud aega enam pitsat tellida ja ostsin kiiruga suurima shopingukeskuse söögiväljakult hiina toitu – te ei kujuta ette, kui raske võib olla siin inimestele selgeks teha, mida sa tahad. Või kui haruldane on leida kirjavigadeta menüüd. Sandra hulluks siin vist:D Eks varsti näeme.
Enivei, viimaks jõudsin siiski Harshi poole. Kirusin end, et rikšajuhile vaidluses alla andsin ja tema küsitud summa lõpuks ikkagi maksin, kuigi olen kindel, et ta sai kuskil neli krooni rohkem kui aus. Aga kroonides tundub see jonn naeruväärsena. Lihtsalt mulle ei meeldi petturid.
Vaatasime ära pool Spidermani, sest ta mängis mind ja muudkui korrutas Spiderman, Spiderman. Aga lõpuni ikka ei kannatanud vaadata. Lõpuks lubas, et kui kannatan temaga kõik kolm osa ära vaadata, siis tuleb minuga viimaks Sajaji baugi arbuusi sööma.
Ahjaa… mandariinid hakkavad tulema, kuigi siin kutsutakse neid apelsinideks. Eks nad ole tegelikult midagi vahepealset. Koorimisomadustelt on mandariin. Maitselt ka nagu mandariin, aga veidi magedam. Aga suurem kui keskmine mandariin. Igal juhul mul on hea meel. Hea vaheldus soolastele puuviljadele. Jah, siin süüakse puuvilju soolaga ning juurvilju suhkruga.
Öö sain jälle üksi veeta, sest Harsh läks tööle. Ma siis hakkasin igavuse peletamiseks koristama. Lõpuks olin nagu tahmanägu, sest laeventilaatoritelt tolmu pühkimine tähendab, et kõik kohad on seda aevastama panevat kraami täis. Ja muidugi neil pole korralikke vahendeid koristamiseks. Aga Harsh juba norib mind, et tehku ma nimekiri asjadest, mida vajan. Nad hea meelega ostavad ja isegi maksaksid mulle. Mingu perse! Ma ei teinud seda raha pärast. Lihtsalt nad suudavad olla veel suuremad sead kui mina. Ja ka iga nädal kodu üle käivad mitu teenijat ei korista midagi põrandast kõrgemal. Seega laealused ämblikuvõrgud on muutunud sisekujunduselementideks.
Hommikul töölt tulles tõestas ta jälle, kui kummaline ta on. Enamik isaseid oleksid käigu pealt riidest lahti võtnud tüdrukut enda voodis nähes. Tema aga puges mitme kihi riietega mulle kaissu. Ma olin küll plaaninud juba eelmisel õhtul koju jõuda, aga kuidagi ei tule välja. Olenemata sellest, et Tusha ema kodus on ja me korralikumalt käituma peaksime. Seega Harsh tõi mu hoopis hommikul enne tööd koju riideid vahetama, aga ma otsustasin kodus töötada. Oli vaja valmistuda tänaseks loenguks. Ja kodus saan selgelt paremini keskenduda. Ei netti, ei segajaid.
Aga sellest ei tulnud eriti midagi välja. Tegin veidi slaide valmis ja siis ründas migreenilik peavalu. Ühel hetkel olin üleni higine ning võitlesin okserefleksiga jälle. Andsin alla ja kerisin magama lootuses, et ehk läheb ise üle. Ei läinud. Kuigi alati läheb.
Kui Tusha ema järjekordselt pulmaürituselt tagasi tuli ja haiglase minu avastas, siis sundis ta mind sidrunivett rohke soolaga jooma. See pidi siin tavaline seedimise reguleerija olema. Aga sidrunisupp on minu maitsemeeltele üsna sürr kogemus. Jõin siiski ära. Sõin naabrite tehtud vürtsist toitu sinna otsa ja lõpuks võtsin ikka rohtu, et õhtu üle elada. Ma ju tahtsin Saurabhi õigel päeval ka õnnitleda ning ekstra minu jaoks tellitud uut torti proovida.
Avastasin, et mu sõbrad on parajad sadistid. Neil on mingi insereride traditsioon, et sünnipäevalapse tõstetakse jalgadest ja kätest üles ning siis kõik korda-mööda löövad talle jalaga perse nii kõvasti, kui jaksavad. Nii mitu korda, kui vanust numbriliselt kukkus. Seda oli väga valus vaadata.
Aga tort oli super ja õhtu möödus vaikselt ning mõnusalt. Viimasel ajal veedan peaaegu sama palju aega Saurabhi pool kui Harshi ja Muditi juures. Viimaks läksime veel sünnipäevalapsega taaskord Rajasthani jäätist sööma ning ta nõudis, et saaks mulle šokolaadi osta. No kes olen mina, et teda keelata!?:D Ja siis viis ta mind koju, sest minu teine pool pidi tööle minema.
Ahjaa… sain just üsna hea tööpakkumise juhuks, kui otsustan kauemaks jääda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar