veebruar 10, 2009

Kõigest ja mitte millestki

Tegelikult kahest viimasest päevast.

Eilsest suurema osa tegelesin ekspressteenuse pakkumisega. Kuna ma polnud seda ammu teinud, siis oli huvitav, aga ette veidi pabistasin ka, et kuidas läheb. Päevad ja lapsed ei ole vennad. Kuigi viimased tehniliselt tihti on ka. No seekord sain õnneks juba lastele otsa vaadates aru, et tuleb tore päev. Ja kahe minutiga oli mind nii omaks võetud, et planeerisime juba päeva ja üks oli minu süles. Isal oli vist hea meel, et me nii hästi kohanesime ja ta sai rahuliku südamega tööle minna. Ja enamus päevast oligi super. Kuigi ma ei oska vahel piisavalt kuri olla. Ning õhtul tegime ajalugu. Minu jaoks üsna tuttav nähtus, aga nende vanemate jaoks esmakordne kogemus, et laps nutab hoidja lahkudes. Armas ja kurb. Aga lapsed lubasid mulle külla tulla:D

Aga see oli vaid pool päeva. Õhtul pidin Silmarõõmule appi minema tema uues korteris remonti tegema. Ise tahtsin, sest mul ei ole kunagi varem võimalust selleks olnud. Andrusega peaaegu. Ta ju lubas minu soovist tingituna oma kodu remontima hakata, aga see jäi millegipärast katki. Ma siis plaanisingi värvima minna, aga seda veel ei saanud. Alles kohapeal sain teada, et vanad elanikud tulevad veel samal õhtul oma viimaseid asju ära viima. Ja mul oli nii vastik olla seal nendega ühel ajal. Nemad ju kaotasid oma kodu võla tõttu. Ja mida pidid nemad - meist kaks korda vanemad inimesed - tundma, nähes meid nagu noori saksi või kupjaid neid lahkuma kiirustamas? Mulle ju ei meeldi halb olla:( Elu on vahel julm... Väga julm.

Remondi tegemine ise meil väga ei õnnestunud. Põrandast me jagu ei saanud ja kogu minu töö vili oli mõned kätte saadud kruvid põranda liistudest. Ja väga lõbus see ka ei olnud, nagu lootsin. Pigem väsitav ja mürarikas. Mis tähendas, et ei saanud eriti üksteisega rääkida ma. Ma tõesti arvan, et rohkem ma selles projektis kaasa ei löö. Vähemalt mitte enne värvimisetappi.

Tänasest on mul jälle pajatada vaid imelikest kogemustest meestega. Ja nende meeste imelikuks liigitamisega mul raskusi pole. Ma ei ole enda meelest mingi lihtne ega stereotüüpne inimene, aga nemad olid isegi minu jaoks liiga veidrad.

Esimene neist möödus minust ja KMist nii, et ronis mulle näkku, et öelda vene keeles midagi sellist nagu, et selliste jalgade tõttu, nagu mul on, tahaks ta ise KMi asemel mul käest kinni hoida vms. Võimalik ka, et tal oli lihtsalt nii minu käte kui jalgade kohta kobisemist. Mõlemal juhul on ta samaväärselt imelik. Kusjuures ta oli mingi naisega koos.

Teine juhtum oli veel veidram. Tundsin trammis, kuidas keegi ühe näpuga või nii mu tagumikku katsub. Esimesel hetkel mõtlesin, et kogemata, aga ta ei lõpetanud. Vihastasin ja pöörasin ed ümber, lootes leida ees mingi purjus või teismelise noormehe. Aga võta näpust! Oli hoopis mingi vanamees, kes mind sealt katsus ja siis mulle sõnatult selgeks teha üritas, et seal on midagi ebatavalist. Aga kahtlen väga, et ni iebatavalist, et tema kohe käed külge panema pidi. No ei olnud ma selle abi eest tänulik. Eriti, kui selgus, et teda häiris mingi välja veninud lõngakiud. Ja selline ongi minu elu:D

Kommentaare ei ole: