Kolmandal päeval jõudsime pisikese printsessiga, kes võiks vabalt olla Getu kolm aastat noorem kloon, sinnamaani, et ta hakkas mulle ütlema neid kolme sõna, mille suust välja saamisega on täiskasvanutel nii suuri raskusi. Ja ta hakkas neid ka vastu ootama. Ja need tulidki kergelt. Algul ma ei saanud aru, mida ta ütles, aga siis ta hakkas seda kordama ja ütles, et now it's my turn. Arvake ise, millisest kolmest sõnast jutt on. Neist kolmest olulisest, mis on inglise keeles palju lühemad ja parema kõlaga. Kuidagi kergemad. Õrnu tundeid täis. Eestikeelne vaste kõlab nende kõrval nagu porno. Seetõttu ma ei saa väga süüdistada ka eeslasi nende sõnade harva kasutamises.
Aga jutu mõte on selles, et kolmeaastane preili suudab seda öelda kolmepäevase tutvuse järel ja otsib füüsilist lähedust juba esimesest pooltunnist peale. Ta ronib mulle sülle ja otsa nii, et tema ja sinu kehapinnad kattuvad täielikult. Ta poeb sulle kurgu alla. Ta usaldab. Ta ei karda hüpata vette emotsionaalselt. Et ta seda aga füüsiliselt ei teeks, tuleb teda pidevalt jälgida väljaspool turvalist kodu. Aga ta pole ainus laps, kes nii käitub. Ta on üks paljudest. Selline siirus mulle meeldibki laste juures. Ja selle avatuse puudumine häirib suurte juures.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar