Hävingu etapid

On ju loogiline, et kui keegi sulle tõsiselt haiget teeb, siis esimene tunne, mis tekib, on viha. Arvasin, et sellele järgneb solvumine ja siis tühjus, aga ei. Siiani viimane ja üsnagi üllatav tunne on häbi. Mõelda vaid. Mul on häbi, mitte tal.

Tema ju oli see, kes mängis minu tunnetega, mõttes ainult kättemaks. Temal peaks häbi olema. Aga on hoopis mul. Mul on häbi, et olin nii loll ja lasin endaga manipuleerida, ja et ma kaitsesin ja kaitsen vist edaspidigi teda teiste ees. Mul on sajaga häbi, et hoolin sellisest inimesest ja et ma pole siiani kindel, kas ma tahan suhtlemise temaga täielikult lõpetada. Mulle sobis selline suhe, nagu meil enne oli.

Mulle meeldis, et mul on keegi, kellele saab kõigest rääkida ja kes mind mõistab. Mina olin 99% aus temaga ja mis ma vastu sain? Aastajagu valesid, mida ma nüüd tõest eraldama pean. See saab jube raske olema. Eriti, kuna mul pole varasemat samalaadset kogemust.

Ma tahaks nüüd kuskile pimedasse tuppa. Tahaks keerata nurgas kerra teki sisse ja võib-olla nutta veel natuke. Samas on kahju oma pisaratest. Mis neist ikka raisata? Kangesti tahaksin ju tagasi ka teha. Selle üle on ka häbi, sest ma olen alati öelnud kõigile, et kättemaks pole lahendus ja ise ka uskunud seda. Nüüd aga tahaks risti vastupidi teha.

Aga kuidas seda teha? Kas magada esimese ettejuhtuva isasega? Proovida ära kõik siin elus, ka kahjulik või midagi muud? Võib-olla peaksin vastama maailma kõige suuremale valele veelgi suurema aususega? Siis on vähemalt minu südametunnistus puhas. Mis vahet seal on? Mina ei saa ennast tema eest nagunii peita. Ta tunneb mind läbi ja lõhki. Ta saaks aru, millal ma ütlen midagi halba vaid talle haiget tegemiseks ja millal räägin tõtt. Kahjuks ma ei oska paha olla ja ka mitte rahuldavalt valetada end pahaks.

Krdi krdi krt!

P.S. Aitäh Stenile ja Sandrale, kes mu eile nii kaugele said, et magama läksin naermisest valusate kõhulihastega. Te olete ikka super.

Once an idiot, always an idiot

Idioot olen siis mina. Ja võin end sõimata ükskõik kui palju, aega tagasi keerata ei saa. Ma pole eluski nii palju haiget saanud kui täna öösel ja nüüd viimase tunni jooksul kokku.

Ja lõppsõna pidi ka temale jääma. Minu usk inimestesse on kadunud. Kõik oli vale. Aasta aega vales elamist on enam kui küll. Samas, oma viga ka. Ma peaks juba piisavalt vana olema, et teada, et pole olemas paradiisi ja täiuslikku hingesugulast. Noh. Ta tundus peaaegu täiuslik. Ja nüüd on kõik läbi. Väga lihtne on ju üldistada, et oli vaid üks vale - kõik tunded olid teeseldud.

Ma ei suuda enam inimesi usaldada. Eriti mehi. Muudkui kordan endale: hinga sisse, hinga välja. Ma ei suuda mõista, et kõik oli vaid mäng.

Seest on nii tühi

Tantsupalavik meid neelab

Kuulan jälle üle mitme nädala oma muusikat ja kogu aega tahaks öelda, et oh kui hea lugu. Aga siin ongi ju ainult head lood. Minu hoolega välja valitud kogumik ilusast ja heast muusikast.

Täna käisin lõpuks ära seal Bellini commercial jazzi trennis. Täitsa üksi käisin kohe. Nii äge oli. ruumi oli nii palju ja meid koos treeneriga ainult kuus. Treener oli väga tore ja meievanune. Trenn aga mõnusalt raske. Seal ma tahakski kõima hakata. Ja nüüd ma leidsin sobiva trenni Tallinnas ka. Ja uisutamas tahaks ka käima hakata regulaarselt. Ma nüüd hakkan korralikuks. :D Fat change, aga kui ma ei hakka, siis olen ise varsti mõnusalt fat.

Isegi õppisin täna, aga kooli ei jõudnud kahjuks. No tegelkult ei ole ka eriti kahju. Mul on veel kaks ja pool aastat aega seal käia. Ja süüa tegin ise korralikult üle ma ei tea, kui pika aja. Ma nüüd ära. Järsku tekkis elu, mida elada jälle:D

Bye

Valu. Elu. Raha. Ilu.

Ei ole originaalne täna, ma tean. Aga see polnudki eesmärk. Tahaks hoopis tagant järgi jälle natuke asju kirja panna.

Laupäeval käisin jälle Universaalis tööl hea samariitlase palga eest, aga ma ei vingu. Mulle meeldib seal. Käis isegi üks vana kooliõde külas ja sai muljetada. Ja pärast tuli Sten ka seltsiks ja segajaks. Sellel oli nii plusse kui miinuseid, aga seltsis peabki segasem olema.

Õhtul käisin üle ma-ei-tea-mitme aja uisutamas oma malevalastega ja nii fun oli. Seal oli ka see väike valu osa, sest ma suutsin käpuli käia liiga suure inertsi pealt ümber pöörates. Ma olen kogu aeg just seda liigutust kartnud ja nüüd siis juhtuski see, et põlv sai veidi aia ja jalgu nagunii ei tundnud pärast, sest neil olid eriti kehvas olukorras uisud mulle anda, rääkimata sellest, et veidi vale number ka. Aga nalja sai ka. Õpetasin ühe lapse tagurpidi sõitma. Enne koju ei lasknud:D Nüüd on endal hammas nii verel, et tahaks kolmapäeval lõunakeskusesse minna, ainult et üksi ei taha. Kas keegi tuleks kaasa? Vahur, vana jobu, ütles ära ja Katsil nagunii pole aega ja Riff paistab, et ei käigi see semester koolis, nii et ma ei tea, kas ja kellega ma lähen.

Pühapäeval ma magasin poole kolmeni, siis vaatasin Prison Breaki nagu praegugi ja õhtul läksme Rauno sünnipäevale, kus üks vanaemadest hoopis tema õele õnne soovis. Oeh, jah. Seda ei oskagi kommenteerida. Raunol võis päris nõme olla. Hea, et kingitust valale isikule ei tehtud.

Täna lugesin jälle maanteemärke teel Tallinnast Tartusse. OK, ok... tegelt lugesin ühte raamatut, kuni paha hakkas ja pärast edasi, aga point on selles, et ma olin tubli ja vedasin ennast õigeks ajaks kooli ja pärast kahe kursakaga Pange sööma. Seal on ikka nii head toidud. Nüüd üle pika aja on lausa kaks korda ühe nädala raames seal söömas käia saanud.

Ja siis viimane kild on see, et Silver helistas mulle mõni tund tagasi. Hea, et ta siis poolteist nädalat tagasi helistama ja minuga kokku saama ei pidanud. Kes luges eelmise laupäeva postitust, teab, millest ma räägin. Uuesti kirjutama ei hakka. Ma ei tea, miks, aga ma lubasin talle veel ühe võimaluse anda. Ju mul on ikka nii häda selle küpsema mehe leidmisega. Eks näis, mis saab. Igatahes too tüüp kutsub mind peale ühe korra nägemist kullakeseks ja kallikeseks ja roosinupukeseks. Muide, tal oli üliveider vabandus ka eelmise korra kohta valmis. Natuke palju rikkus mulje endast ära.

Ilust nii palju, et ju me - kolm kursaõde - täna ilusad ka olime. Päris paljud vilistasid ja häälitsesid. Krdi paabulinnuklubi. Mingi hooaeg on või? Vähemalt üks meist pidi siis ilus emane olema, aga kes see enam teab öelda, kes meist. Ja rahaga on lood nagu alati - mida pole, seda pole. Aga see-eest on muljetavaldav ja taastekkiv auk krediitkaardil.

Kallile autole

Ma sain reedel, kõigi kiuste, ülevaatusel läbi! Ma ei tea, kuidas, aga selge on see, et mul on väga tubli auto. Ta ju seisis terve talve ja me kartsime, et kui isegi pole tekkinud suuremaid hädasid, siis vähemalt heitgaasid on põhjas, aga ei. Absoluutselt kõik oli normis mu 12-aastasel autol. Täielik respect talle.

Ma nii igatsesin ta järgi.
Ma igatsesin selle üle, et saaks tuledega märku anda kõigile neile, kes oma tuled sisse lülitada unustavad. Jalakäiana jätab sama tehes endast vaid totaka mulje.
Ma igatsesin vabaduse järgi, et ma võin tulla ja minna millal ise tahan, mitte e pea ootama mingit totakat bussi.
Ma igatsesin selle vabastava tunde järgi, kui saad ise valida kiirust ja sõita pkki sirgeid, ise täiest kõrist raadiole või plaadile kaasa lauldes. Ma nii kaifin seda. Ma pole dushi all laulja tüüpi. Mina laulan üksi autos, kui volume on põhjas.
Ma igatsesin üldse oma suure ja mugava auto järgi, kus saab istmeid igat pidi reguleerida ja erinevate nuppudega mängida.
Ma igatsesin oma auto lõhna järgi.
Ja oma rooli ja tooli ja turvavöö...


Oi jummel kui rahul ma olen, et nüüd jälle temaga sõita saan. Ja seda millal iganes ma soovin.

Suurt ei midagi

Tegelt ka.

Ma olen täna nii laisk, et ei viitsi siia kirjutada. See-eest aga kirjutasin teise blogisse. Teie kahjuks seda veel ei näe, või noh... tegelt mul ei ole ka kahju. Te näete siis, kui mu esimene omalooming valmis saab või muidu ainult eritellimusel.

Aga realityst rääkides, siis eile oli jälle filmichill meie juures, selle erinevusega, et Ott ja Jaanika maandusid ka siin. Jaanikat ma polnud päris mitu head aega näinud, aga tore oli. Peaaegu lõpuni.

Täna oli lihtsalt üks nõme peegliliimi tagaajamine, sest mitte ükski ostetud tatt ega teip ei võtnud seda kinni. Viimaks käisime Prisma lahkel loal peeglit ennast poes terasharja ja terava noaga töötlemas, aga sssst selel koha pealt. Aga ühel või teisel moel saan täna kuulsaks. Kui sealsed kaamerad mind kinni ei püüdnus, siis vast liikluskaamerad ikka.

Käisime hommikul kasuisaga mu autot testimas. Sõitsime Tallinnast Kuusaluni ja vahepeal teaduse huvides ka 160 km/h-s. Et kallid, poltseionud ja -tädid. Ärge väga kurjustage. Ruumi oli ja haiget keegi ei saanud.

Intervjuu mu VIP perekonnaga kestis viis minutit. Eks näis, mis selles saab ja kas saab. Kui saab, siis alates viiendast aprillist.

A little more action, please

Kuigi täna oli seda niigi üsna palju. Hommikul juba enne seda, kui ma kolmanda äratuse panna jõudsin, helistas Kats, et maast lahti. Nad kohe jõuavad. Täna oli ju Tartu kõrgkoolides lahtiste uste päev ja kuna tasuta rong sõitis ka, siis oli terve linn tallinlasi täis. Mõned neist tulid tõesti vaatama, mida ülikoolis tehakse, aga, minu üllatuseks, tulid väga paljud lihtsalt shopingutripile. Kas ainult mulle tundub, et asjad ei peaks päris nii olema?

Aga tore oli ka. Nägi vanu koolikaaslasi ja Annika L käis siin koos oma klassikaaslastega. Kusjuures, kõigi nende kõrvalt ma jõudsin isegi kooli ja veel ühte ajalugu tutvustavasse loengusse. Isegi see oli igav. Minu sügav kaastunne siinkohal neile, kes 3-5 aastat ajaloo seltsis veedavad.

Ma olen täna, muide täiesti asjalik olnud - igasugustele tööpakkumistele reageerinud ja isegi vajalikke majapidamisasja nagu vetsupaber ostmas käinud. Kõige huvitavam tööpakkumine oli Nannys. Mulle pakutakse uut peret ja tegemist pidi olema VIPidega, aga isegi, kui ma teaks, kellega tegu, siis ma ei ütleks. See poleks ju minust eriti ilus või mis?

Teine huvitav pakkumine oli Hansapanga suvetelleriks. Ma avastasin maili prügikastist vana uudiskirja ja sealt lingi. Isegi, kui sellest asja ei saa, siis vähemalt kasuisa oli lõbus ärritada. Ta töötab ju SEB-s. :D:P

And last but not least... mingi salapärane pakkumine Äripäevalt. Ja kui nemad peaksid mind tahtma, siis ega minulgi midagi väga nende vastu pole.

Täna tegin ühe avastuse ka. Et ega inimene peagi nii hädasti sööma. Eile hommikul sõin ma paki Kaleviküpsiseid ja õhtul ühe Bounty, pärast Tartus poodi ei jõudnud ja süüa ka polnud. Ja täna polnud ka aega süüa enne, kui kell kolm, kui kõik üritused läbi saanud olid ja teate mis? Mul ei olnudki nälg. Vähemalt mitte seni, kuni ma julgesin juua lonksu kakaod. Ja edasi oli kiire. Ma oleks saepuru ka vist selles punktis söönud. :D

Mida värki?

Ma ei saa üldse aru.

Tänane postitus on inspireeritud reedesest tüdrukute klubist. Seekord oli teemaks mina ja teised ehk sõbrandus. Muuhulgas tegime salajasele loosisõbrale moblablinge ja jalakette. Mina olin ainuke, kes sai jalaketi, sest mulle pidi tegema kingituse Kerli ja temast oli nii armas kaks sammu ette mõelda. Nimelt, mul on juba väga asjalik moblabling olemas. Aga teate, mis on naljakas? Kerli on Silja ja Sirli õde ja mul on tunne, et mina näen neid kolme eraldi tihemini kui nemad üksteist.

Aga ma kaldun jälle teemast kõrvale. Tegelikult tahtsin ma kirjutada ühest laagritraditsioonist, mida reedel klubis rakendasime. Nimelt on Kaarli laagrites ja ka mõnel pool mujal tekkinud väga armas komme kleepida enne laagri lõppu kõigile seljale A4 formaadis valge paber, kuhu teised võivad kirjutada iseloomustusi, arvamusi, häid soove jne. Muidugi, mõned kirjutavad sinna umbmääraselt Tore või Väga armas oled või Päikest! aga teised suudavad vahel kirjtuada ka asju, mis silma märjaks võtavad.

Igatahes, seekord kirjutas kaks inimest mulle, et neile jäi minust esmamulje kui kurjast ja ülbest inimesest, aga nüüd nad võtavad oma sõnad tagasi.

Mul on siiamaani hämming ja täna on juba esmaspäev. Mulle on varem ka öeldud, et ma jätan endast ülbe, enesekindla ja realistliku inimese mulje. Kui nad vaid teaks, mis mu sees tegelikult toimub.

Tunnistan, et võin olla küll veidi enesekeskne, aga põhjendan seda üksiklaps olemisega. Noh, olen ja ei ole kah. Mul on isa poolt kaks ciblingit. Ma ei saa kirjutada, et kaks õde või õde ja vend, sest ma ei suhtle oma isaga ja ei tunnegi neid. Lihtsalt aja jooksul on mu isa kunagi tundnud inimesed ajanud mu erinevate väidetega sellel teemal segadusse. Aga jälle. Teemast mööda. Ma ei tea, kuidas ma küll kirjandi tehtud sain:D

Igatahes, mind jäi piinama see kuri olemise värk. Kui keegi siit on minust samamoodi mõelnud, siis äkki te oskate põhjendada, miks nii arvatakse? Sest mina aru ei saa.

Kas asi on selles, et võõras seltskonnas võin ma olla üsna reserveeritud ja vahetada vaid viisakusväljendeid? Aga ma ei ütle peaaegu kunagi teistele halvasti põhjuseta. Isegi põhjusega katsun ma mitte halvasti öelda. Ma ei tarvita teiste kallal ei füüsilist ega verbaalsetl vägivalda ja need korrad ei loe, kui ma oma sõpru kergelt löön, sest nad kiusavad. Lihtsalt tihti on kergem verbaalse vastulöögi asemel kellelegi väike tou panna, aga kahjuks teeb ka see neile rohkem nalja. Üldjuhul ma pole vägivaldne.

Ikkagi... miks ma kuri olen? Inimesed, kes mind paremini tunnevad, naeravad selle üle. Heas seltskonnas olen ma ekstravertne ja tihti liigagi sõbralik ja usaldav.

Müstika...

Täna sõitsin traktoriga

Minu ilus Mondeo on digimuutunud traktoriks. Täna sain sellega lõpuks esimest korda sõita peale sügisest pool-surmasõitu. Algul ei tahtnud jälle käima minna, kuigi eile läks, ja siis hüppas ja mürises nagu traktor või mootorratas. Terve päeva oli nii, et kord sõitis normaalselt, siis uuesti käivitades mitte. Vahepeal tundus, et tal on südamerütmihäired ka, sest aeg-ajalt sõidu pealt ta raputas meid.

Kes me ja kus siis käisime?
Ema ja mina käisime Ülemiste Jazzis Veiko juures hallitust ja muud mustust keemiliselt eemaldamas. Hea, et Veiko mulle meelde tuli, sest mul kulus 1300+ eegu asemel 150. Päris vinge vahe, mis? Ja auto läigib seest, nagu ei kunagi varem.

Käisime ka Ülemiste keskuses raskeid asju ostmas. Tagasitulek oli päris fun, sest kui hommikul oli ilus ilm, siis vahepeal oli alanud lumetorm. Oli küll kihvt suvekummide ja vesiste silmadega (sest ma olen jälle haige) koju sõita. Asja keeras üle vindi see, et avastasin, et klaasivahetuses oli tahavaatepeegel tagasi pandud kahepoolse teibiga. Täpsemalt, märkasin seda siis, kui liim täna autosse istudes järgi andis ja peegel alla potsatas. Ikka jube lahe oli sõita. Küljeaknad olid udused ja peeglist ka taha ei näinud. Fun. Fun. Fun. Teine kordki. Kohe korralik auto taassisseõnnistamine oli.

Ja siinkohal esitan suurele ringile küsimuse, et millega peeglit tagasi pannakse ja kahepoolne teip ei ole option. See on vist vihmast vihmani variant.

Ma olen natuke õnnetu ka, sest suutsin jälle haigeks jääda:( Seda ei tohiks ju nii tihti juhtuda, aga tundub, et loodus siiski tühja kohta ei salli ja pea on jälle tatti täis. Lisaks veel köha ja palavik ja punased rähmased silmad. Ma olen täna üks õnnetusehunnik, kuigi suhteliselt tore päev oli.

Vastikud võlad

APPIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!
Ma olen nii kuri praegu.
Üks sõbranna suutis mu praegu totaalselt ja kahel erineval põhjusel välja vihastada. Esimene oli see, et ta on blondiin, aga minust oleks seda vist liiga inetu talle ette heita, eriti, kui ma ei mõtle seda naljana.

Teine ja olulisem põhjus oli võlg. Õigemini võlad. Mina isiklikult vihkan võlgu. Ma vihkan võlgu võtmist. Ma vihkan võlgu andmist. Ja kõige rohkem vihkan ma kustutamata võlgu.

Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga minul on alati süümekad juba enne, kui võlgu võtan ja esimesel võimalusel maksan tagasi ka. Ma tean, et võlgadest tõuseb muidu tüli ja seepärast hea meelega ise võlgu ei annaks, aga kui kellelgi ikka vaja on, siis muidugi annan. Kui mul raha on, see tähendab.

Aga mul on mitmeid kogemusi, kus olen ise võlgu andnud ja pärast ei kuule sellel teemal sõnagi välja võtja käest, rääkimata siis tagasi maksmisest. Fine. Tavaliselt ma ei laena välja nii suuri summasid, et ma ära sureks, kui seda raha tagasi ei saa. Ja kohe üldse ei meeldi mulle ise raha tagasi küsima minna. Piinlik on. Ja vale, mu meelest.

Rääkides konkreetsemalt, siis mul on üks väga hea sõbranna, kellele ma olen ikka vajadusel laenanud raha - küll klubis joogi ostmiseks, küll ostnud ühise kingituse vms välja ja rohkem ma oma raha kunagi ei näe. Asi polegi selles, et ta mind tahtlikult petaks, ma usun, aga ta on lihtsalt harjunud, et emme, issi ja poiss-sõber käivad tema heaks meeletuid koguseid raha välja, ilma midagi tagasi ootamata.

AGA MINA EI OLE TEMA EMME, ISSI EGA POSS-SÕBER. Mina olen tema sõbranna ja kui ta tahab, et me sõbrannadeks ka edaspidi jääme, siis oleks kena ju ka oma pisivõlad kustutada juba põhimõtte pärast. Minul näiteks on usaldus selles mõttes tema vastu täielikult kadunud.

Siiani olen jätnud need võlad nii nagu olid ja pole ise tagant torkinud. Mäletan, et üsna kohe peale mingit ühist ostu, mis me tema ja Silluga kolme peale tegime, olime jälle kolmekesi koos ja Sillu maksis mulle sendi pealt kõik tagasi. Kuna aga võlasummad olid erinevad, siis jätkus sellel sõbrannal jultumust üllatunult öelda, et oi jah. Ta oli ju ka võlgu. Lubas tagasi maksta. Enne veel küsis, et palju ta võlgu oligi. No kuulge. Me oleme kõik suured inimesed. Minu meelest on see eelkõige tema asi meeles pidada. Igatahes seda raha ma ei saanudki.

Täna aga tõusid pinged jälle pinnale ja ma ütlesin kõik välja, mida juba tükk aega mõelnud olen. Tema julges vastu küsida, et miks ma nii kuri olen ja et ega tema pole mu pahas tujus süüdi ja siis veel et, EGA TEMA EI SUUDA JU KÕIKI ASJU MEELES PIDADA. No kammooooon!!! Nüüd tehti mulle küll ülekanne, aga raha asemel ma võtaks pigem vabanduse. Aitäh! Ja selle lause peale ma solvusin ka. St, et kas võlg minule pole piisavalt oluline asi, et meeles pidada?

Fine! Ta tunnistab ise, et on tuulepea, aga kirjutagu siis üles kuhugi päevikusse vms. Urrrgh! Ma olen ikka veel ärritunud. Vastik! Vastik! Vastik!

Femme fatale - saatuslik naine

Täna on olnud äärmiselt huvitav ja ühtlasi imelik päev. Aga enne, kui ma sellest lähemalt räägin, siis ütlen ära, et eilne Sillu üllatuspidu läks vägagi korda ja mul on jube hea meel, et ma kogemata varem selle korraldamisest siia ei kirjutanud, sest Sillu tunnistas, et on mu püsilugejaks hakanud.

Noh igatahes, viimased kolm päeva - enne tänast - olen tegelenud oma telefoniarvega ja närvirakkude kulutamisega Sillule võimalikult toredat sünnat organiseerides ja kukkus vist päris hästi välja ka.

Tema teadis vaid, et veedab õhtu Incuga ja, et minust vast ka täitsa ei pääse. Tegelikult aga väikse Incu ja suuuuuuuuuure Silja abiga korraldasime kõik Sillu vanad ja head sõpsid Incu poole ja Silja, kes pidi algselt olema ka vaid külaline, kelle ainsaks ülesandeks on õigel ajal õiges kohas olla, oli lõpuks see, kes ajas kokku need sõpsid, kellega mina ei suhtle, pani oma ema torti tegema ja organiseeris ka muu toitlustamise. Nii et suur-suur aitäh talle.

Mina poleks seekord kõigega ise hakkama saanud, sest auto ei ärganud päris iseseisvalt ja õigel ajal ellu ning mul oli nii hullumeelne reede ka, et mina ise jäin kaks tundi sinna sünnale hiljaks. Aga see-eest ma tulin koos enda tehtud muffinitega, mida ma pole kunagi varem teha proovinudki. Muideks, ma ei oskagi süüa teha. Aga vist tulid üsna hästi välja. Ma ootan veel Andu karmi kriitikat, sest tema on meist kõige parem kokk ja ta palus ühe muffini enda jaoks kõrvale panna.

Õhtul, kui kõik peale minu, Incu ja Marko läinud olid, saime veel natuke pulli. Incul oli väike hiir koera krõbinatepakki kukkunud ja siis tema püüdmisega oli tükk tegemist, aga lõpuks sai temagi vabastatud.

Rääkides tänastest põnevustest, siis esiteks öösel oma lemmik taksojuhiga koju tulles sain tükk maad targemaks. Kas te teadsite, et kõik taksojuhid on tegelt FIEd ja ostavad firmadelt vaid dispetseriteenust? Igatahes nii on. Ja siis tuli välja, et see taksojuht aretab väheviisi isiklikku taksofirmat ja teate mis? Ta pakkus mulle tööd. Tak-so-ju-hi-na.

Ma pole kunagi varem isegi mõelnud sellise elukutse peale. Vähemalt mitte enda tulevikule mõeldes. Aga samas see on täitsa huvitav mõte. Mõne päeva tahaks proovida küll tulevikus ja kui meeldib, siis miks mitte? Hea oleks ju olla iseenda boss nii ajaliselt kui rahaliselt. Ja küll ma selle majandamisega ka hakkama saan.

Miks ma ennast täna aga femme fatale'na tunnen? Sest täna on üks neist päevadest, kui ma üldse ei pingutanud, et ilus välja näha ja mehi ajab ligi nii, et vähe pole, alustades naabrimehest, kes autoga aitas ja lõpetades Harryga. Aga kurb on see, et ma vist tõesti sain enamusele neist saatuslikuks, sest tolleks hetkeks, kui mina nende jaoks aja leidsin, olid kõik kadunud, Võta nüüd kinni eks.

Igatahes, poisid mõnitasid mind eile, et huvitav mida see naaber oma abi eest astu tahab. Mina mõtlesin, et ta on täiesti omakasupüüdmatu, aga nüüd on juba omad kahtlused tekkinud ja ma vist pean teda isegi vältima hakkama. Nimelt ta püüab mind kallistada ja musitada kogu aeg. Tal oli närvi isegi suu peale musi norida. Ma ütlesin, et selleks peab ta ikka väga eriline mees olema.

Aga ega sellega mu tänased meesteseiklused ei piirdu. Ma leidsin ka ühistranspordist nii tulles kui minnes ühe agara mehe.

Esimene oli umbes 30ne ja koos mingi kena naisega ja hakkas lambist juttu rääkima minuga. Väitis, et too naine on tema õde ja bla-bla ja pärast küsis mu telefoninumbrit ja ma ei oska EI öelda ju. Igasuguseid muid küsimusi tuli ka stiilis kas ma olen vallaline ja kuhu lähen jne, aga vähemalt oli ta hea jutuga. Tüüp rääkis, et ma olen ilus ja kena ja tubli roosinupuke. !!! Mul oli naljatuju veel kuni muuseumini jõudmiseni. Ahjaa... kuni homseni on Kullo lastegaleriis meie kooli lõputööde näitus. Soovitan minna. Seal on üks lahe töö Mynthonitest:D:D:D ja palju muud huvitavat ka. Igatahes too mees helistaski hiljem mitu korda ja tahtis midagi peale minu tööpäeva koos ette võtta. Lõpuks pakkus ise kinnomineku välja, aga kui aeg kätte jõudis, siis polnud temast kippu ega kõppu kuulda.

Muide, sinna näitusele pidime minema koos Sillu ja Harryga, sest viimast ma nägin aasta tagasi samas kohas ja ta oli ise väga huvitatud sellest kohtumisest ja siis mida ta tegi? Ausalt ma ei teagi. Igatahes välja ta ei ilmunud, ei helistanud ka ja minu kõnesid ignoreerib siiani. Fine! Rohkem mina teda kusagile ei kutsu, kuigi ausalt öeldes, ega me temast seal puudust ka ei tundnud.

Aga te ei arva eluski ära, kus ma täna tööl käisin. Ei olnud Matuga, aga tuli meelde tema eilne nali just. Ma vist kirjutasin, et ta püüdis vedrukiiku sööta? Noh, eile andis ta tollele hobusele musi ka.:) AGA mina käisin tööl Universaalis, kuhu ma pole peale jaanipäeva isegi külla kordagi sattunud. Eile lihtsalt helistati ja paluti mind paariks tunniks appi. Ma mõtlesin,e t whatta heck - miks ka mitte? Äkki äeb vanu tuttavaid. Ei näinud, aga sain jälle mitu uut ja tore oli.

Noh, ja siis mu tänane viimane mees oli siuke tugevate kehalõhnadega üle 60ne vanamees, kellel puudusid neli ülemist esihammast. Ta hakkas minuga teel koju juttu rääkima ja vait ei jäänud, kuigi ma suhtusin üsna külmalt. Ma lihtsalt ei saanud tema susisevast kõnest aru ja eriti ei kuulnud ka teda ning pealekauba olin megaväsinud.

Kui eelmine bussimees ütles mulle roosinupuke, siis tema ütles, et kui ta 40 aastat noorem oleks, siis ta armuks minusse kohe ära ja musitaks ja kallistaks. Keelt ta mulle suhu ei topikski. Mina aga kibelesin koju ja kui mu jalad nii valutanud poleks kontsadest, siis ma oleks varem maha läinud. Oi, kuidas ma hakkan väärtustama oma autot jälle. Muideks, ta elab minu kandis ja maha minnes ütles mulle: aitäh. Ma siiani ei tea mille eest, aga ütlesin, et pole tänu väärt.

Hull päev või mis? Sisukas vähemalt:)

The invisible girl

Täna tekkis tunne, et ma olen nähtamatu. Üks lastegrupp läks minust mööda ja eelviimane poiss vist tahtis minust konkreetselt läbi joosta. Tõsine kokkupõrge oli. No kuulge! Ega ma nii klaasissepa tütar ka pole. Laste õpetaja tuli viimasena ja ei saanud veel terve kvartali jagu naeru pidama, ma kuulsin.

Pärast jooksis oma kasuisa samuti otsa, aga veidi pehmemalt.

Tänased mainthingid:
*Matu pakkus hobusenäolisele vedrukiigule liiva süüa, aga asi on põhimõttes. Esimest korda nägin sellist asja. Tõeline härrasmees väljaspool kodu.
*Me rammisime Ülemiste ees mingi rahvavaenlase taksot:D Aga mis ta siis tuleb meie seljataha 30cm kaugusele parkima, kui nägi just, et me poest välja tulime ja ära sõitma valmistusime. See debiilik hakkas veel vene keeles sõimama ka, aga millises muus keeles ta siis sõimama olekski saanud hakata? No muidugi. Hea, et ma aru ei saanud ja õnneks tõmbas ta pärast saba jalgevahele ja sõitis kiiresti minema. Kartma hakkas, jänes rsk.

Piss peas

Ma olin eile nii kuri. Sõitsin bussiga Tartust Tallinna poole ja juba kusagil Adavere kandis muutus põiekas nii võimatuks, et ma kartsin püksi teha. Rõõmustasin, et olin sattunud kahekorruselise bussi peale - neil on ju WC-d. Siiski venitasin veel pool tundi, enne kui bussijuhilt vetsuvõtit paluma läksin. Ise pidin juba hulluks minema, aga lootsin, et nii nägu nädal varemgi, tehakse ka seekord Mäos peatus. Ma olin nii hullumise piiril, et oleks käinud kasvõi poole minutiga põõsas bussi akna taga ära.

Aga buss sõitis Mäost läbi, peatumata. Siis võtsin julguse kokku ja läksin bussijuhiga rääkima. Kõigepealt oli veel vaja naabritädist üle ronida, aga ma jõudsin sihtmärgile. AGA bussijuht, vana jobu, ütles mulle, et veel ei saa WCsse. Ja siis hurjutas mind nagu kolmeaastast, et miks ma enne ära ei käinud. KÄISIN. Isegi kaks korda ja mul ei tule muidu kunagi teepeal nii hull häda. Ütlesin talle ka seda ja vastati, et mida tema teha saab. Hallooo!!! Kas ta metsapeatusest pole kuulnud v? JA ma ei olnud ainuke, kes tahtis.

Ja mida tähendab "veel ei saa"? Kas seda, et torumees ei jõudnud veel parandama tulla või ei saanud lihtsalt mõnest jonnakast julgast esimese katsega jagu? Või on neil nii, nagu autodel kummidega, et suve- ja talvehooaeg, ainult et suvel saab bussis vetsu, talvel võib istmesse ka siristada, sest külmaga ei lähe nii kiiresti haisema. Sorry. Rõve teema, aga aru ma ei saa.

Ma pidingi kannatama Tallinna bussijaamani. Viimane jupp Ülemistest jaamani hüppasin, täpne raha käes. Silmamunad olid ka kollased juba, ma arvan.

100. postitus

Täna peaksin siia midagi tarka kirjutama vist, aga kuna juba selline ilusa numbriga päev on, siis tegin muudatusi ka oma sõpradelistis ja vahetasin totaka bloginime välja. See eelmine - just another extraordinary day oli tingitud sellest, et rohkem kui neli kuud tagasi, kui ma seda blogi alustasin, siis mu elu oli väga kreisi. Minuga oli järjest juhtunud asju, mida juhtubki võib-olla ainult üks kord elus või üldse mitte või vähemalt ei peaks need korraga juhtuma.

Nimelt jäeti mind septembrikuus, kui kõik on uus, ilusti elus esimest korda maha. Sellele järgneval päeval varastati mind klubis paljaks, nädal hiljem taheti ühikast välja visata tibatillukese peo pärast ja siis mõtlesin, et enam hullemaks ju minna ei saa. Aga juba kuu aja pärast, kui veel kõik mu probleemidki lahendatud polnud, läks mu kallis auto sõidu pealt põlema. No kuidas selline asi küll juhtub? On ju üsna uskumatu? Seepärast tahtsingi kõik kirja panna, et mitte enda mentaalses tervises kahelda. Nagu näete, hetkel suudan selle kõik nelja rea peal kokku võtta, aga varem oli vaja väga paljude inimestega sellest rääkida, et endal kergem hakkaks ja blogi aitas palju.

Igatahes, ma pole kunagi eriline päevikupidaja olnud, kuigi vanu päevaraamatuid on väga lahe aastaid hiljem lugeda. Millegipärast jäävad need aga mul alati kas juba mõne päeva või hiljemalt paari kuu pärast pooleli. Vahel siiski eksivad mõned sissekanded ka hiljem mu päevikutesse ära.

Seekord olen aga ekstreemselt tubli olnud ja seda netipäeviku või blogi kujul. Minu elu on enam-vähem juba nelja kuu ulatuses siia kirja saanud ja sügise alguses oli isegi sõna blogi minu jaoks veel väga hägune. Muidugi, olin ka enne mõningaid teiste blogisid näinud, aga selle sõna tähendus kippus ikka veel meelest ära minema.

Kusagil oktoobri lõpus tekkis mul vältimatu soov omalegi blogi luua ja blogile aitas kodu otsida Sten, kes isegi siis alles väga uus sellel teemal oli. Aitäh sulle!

Minu üllatuseks aga jäi blogistamine - mulle nii meeldib see sõna ja kui keegi ei karju, siis patenteerin selle ära - mulle külge. Nii mõnus on õhtul oma päev ja mõtted lahti harutada ja kirja panna ja eriti hea on saada teistelt tagasisidet. Mul on vist lausa sõltuvus. Ja juba on tekkinud lemmikblogid ja esimesed blogisõbradki. Nii huvitav on lugeda teiste inimeste eludest ja mõtetest, eriti kui nad ise ei pahanda. Aga blogistamist ma rohkem ei reklaami. Seda tuleb ise proovida.

See-eest teen ära midagi, mida ma algul ei osanud. Kuidas ikka rääkida endast kiirkorras kõik oluline ära? Ka tavaelus käib ju tutvumine uute inimestega tasapisi. Nüüd aga siiski proovin ma ennast faktideks lahti võtta. Wish me luck!


Nimi: Maria
Olen otsinud nimetähendusi ja minu lemmik on Egiptusepärane The Perfect One - sellest siis ka blogiaadress, mitte et ma lihtsalt mingi edev ülbik oleks, kuigi edev olen ka. Ja printsess olen iseloomulikult või siis liiga tüdrukulik tüdruk nagu Sten ütleb.

Hüüdnimed: Mia (meeldib mulle kirjapildis rohkem kui kõnes)
Paljude jaoks olen Beibe ja kuigi ma tavaliselt vaidlen selle üle, sest ma EI OLE midagi nii beib. Lihtsalt mul on palju ilupotsikuid ja mulle meeldib enda väljanägemise eest hoolitseda ja sellest potsikutevärgist mu nimi väidetavalt tuligi.

Vanasti mul puudus hüüdnimi ja pärisnimi mulle ka ei meeldinud. Nüüd vist olen sellest välja kasvanud lihtsalt, aga igatahes ma soovitasin end Malluks kutsuda ja ristiema lapsed kutsusidki mõnda aega - ärge küsige, mis mul arus oli - aga õnneks n nüüd peaaegu kõik Mia peale üle läinud.

Üks klassivend ütles kunagi minu kohta ka Kentsakas Tüdruk. See pole mul siiani meelest läinud ja ka tema ise ei osanud põhjendada, miks ta nii minust mõtleb. See selleks.

Sünnipäev on mul 16. augustil nagu Madonnalgi. See aasta tuleb teine ümmargune arv - 2 ja 0. Ja siis tähtkujult olen Lõvi ning aastalt Kass/Jänes ning lisaks kõigele sellele veel üksik laps ka, nii et kui keegi tahab sõbraks saada, siis ainult omal vastutusel. :D Tegelt ma väga tihti ei hammusta, aga ma olen natukene enesekeskne ja edev ja uhke ja võin solvuda ja primadonnatseda jne, aga ma oskan ka väga hea sõber olla.

Millega tegelen?
Hetkel õpin Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja suhtekorraldust esimesel kursusel. Lisaks sellele töötan väheviisi Eesti ainsas lapsehoidmisfirmas ja teen Kaarli koguduse laste- ja noortetöö raames teismelistele tüdrukutele vaba aja Klubi. Sealt kõrvalt üritan ka ära lõpetada oma mängudeteemalist noortemagistrit. Veel on vaja vaid korra üle lugeda, aga see muudkui venib.

Nagu näete, teen ma praegu väga vähe asju võrreldes varasemate aastatega. Üsna palju mu ajast ja rahast kulub muidugi Tartu ja Tallinna vahel siiberdamisele. Aga ma tahaks veel midagi teha ja kui leian midagi sobivat, siis luban, et hakkan ka selle asjaga tegelema. Praegu nt kogun juba mitu nädalat julgust, et tantsutrenni minna, aga üksi ma seekord minna ei taha ja teistel ei ole eriti aega, aga eks näis. Natuke tahaksin ennast liigutada ka ja tantsimine mulle meeldib. Väga!!!

Kelleks saada tahan?
Esimeses klassis tahtsin saada juuksuriks. Millalgi põhikoolis tekkis soov sisearhitektuuri edasi õppima minna, aga reaalsus on karm - minust on nii palju paremaid joonistajaid ja matemaatikaga on ka lood täpselt nii nagu on. Nii, et selle isu peletasin ise ära.

Kuna mulle meeldib kirjutada ja suhelda inimestega, organiseerida üritusi ja juhtida inimgruppe, siis 11ndas klassis uurides Eesti kõrgkoolides õpetatavaid erialasid lõid mu silmad särama nähes, et TÜs on võimalik õppida minu praegust eriala. Edasi olengi püüelnud selle poole, et siia sisse saada ja sees püsima jääda. Nüüd on vaid dilemma, et kas ma kaldun rohkem ajakirjanduse või PRi poole. Eks näis...

Mida varem tegin ja kus siiani olin?
Õppisin ühes Tallinna kunstikallakuga koolis tavaklassis. Kõrvalt käisin aja jooksul väga paljudes erinevates trennides ja ringides, tegelesin laulmisega ja lastetööga, õppisin isegi klaverit mõni aeg, lisaks õppisin veel soome, inglise ja hispaania keelt ja käisin erialastel kursustel. Lisaks erinevatele aeroobika- ja tantsutrennidele olen püüdnud käia omaalgatusel ka jääuisutamas. Ja see tuleb mul palju paremini välja, kui rulluisutamine. Viimases olen väga koba.

Kooli kõrvalt olen töötanud lapsehoidjana, eksootikapoe müüjana ja müüjana väliüritustel. Viimane on kõige raskem ja ka kõige rohkem fun. Ahjaa... ja kunagi olin tööl jalgrattapatrullis - mina, kes ma kardan rattaga sõitmist:D

Hetkel jooksis juhe kokku, aga te võite küsida mult küsimusi ja vastused võin siia ka üles panna. Nagunii on mul ju aega maa ja ilm, et seda postitust update'ida. Ja siis seda, et küsimusi saab küsida aadressil lovitydruk@hotmail.com . Ja ma ei vihasta, kui keegi normaalse kõlaga nimega inimene mu MSNs oma sõbraks paneb, sest nii ju uued sõbrad tekivadki, aga olge viisakad!

Kolm tilka verd või singi-juustu kringel - mis maksab teie hing?

Tegelikult see oli ebakorrektne võrdlus, sest verd peaks andma see, kes edaspidi kõike saab ja ma tean juhtu, kus hing müüdi kringli eest. Jutt ongi sellest, kui müüdavad me kõik oleme ja ärge tulge räkima, et teie ei ole. Olete ikka küll. Lihtsalt hinnad erinevad.

Nimesid nimetamata, räägin ühe loo. Üks mu hea sõber töötas pikka aega kullerina. Tema tööks oli vedada kaupa kringlitest ja ehetest riiete ja elektroonikani. Vahel vedas isegi toitu ja klosettipotte rikastele koju kätte. Ja see lugu siin pole tema halvustamiseks, vaid pigem meie kõigi teiste.

Nimelt, tal oli kombeks praktiseerida naturaalmajandust väheviisi. Et kui tema asjad kohale viis, siis oli tal ka õigus mingile protsendile kaubast ja imelik on see, et ta ei jäänud vahele. Ükskord oleks ta peaaegu vahele jäänud, sest see protsent oli ma pakun, et turuväärtusega kuskil 50 000kr, aga enam ei saanud teda milleski süüdistada, sest kauba vastuvõtja allkiri oli juba paberitel all.

Ma pean lisama, et ma ise üldse ei propageeri sellist asja ja poleks vist ka suuteline niimoodi vahelt endale tegema, aga ma tean päris mitmeid inimesi, kes on üsna kõrgete moraalsete väärtustega ja kellest ma lugu pean, aga ometi söövad nad selle sõbra tegelikult ju pätsatud saia isuga, kannavad tema antud riideid pealaest jalatallani jne.

Ka mina ise olin ükskord nii lähedal sellele libedale teele minemisega. Ta pakkus mle mingeid meigikomplekte - pidid viimased olema, teised olid juba uued omanikud leidnud - ja see on ju mu nõrk koht. Ma ei suutnud vsatu panna ja avasin paki, et vähemalt näha, mis seal täpselt on, aga õnneks unustasin ma need asjad tema autosse ja õnneks pole mulle neid rohkem pakutud. Ma poleks veel tükk aega rahulikult magada saanud vist ja jube raske oli ikka EI öelda. Ja täpselt nii odavad me olemegi, kui hirmu vahele jääda ei ole, aga mida siis meie paremad oleme, kui noomime seda sõpra tema teguda pärast, aga ise tarbime neid hüvesid?

Mulle tuli see kõik meelde seoses valimistenänniga ja Laine Jänese külaskäiguga. Meile kõigile ju meeldib mõelda, et me pole äraostetavad, aga samas meie kõigi silmad löövad särama, kui meile TA-SU-TA mingit nänni jagatakse. Ja pärast on ju hea öelda, et ega ma siis sellepärast ei pea andma oma häält nännijagajale, aga samas siis me oleme lihtsalt petised. Vastik on see kõik!

Laupäev

kulus väljamagamiseks. Ja siis õppisin eksamiks natukene ja siis tulid ja Riff ja Sten külla ja jäid kella veerand kuueni hommikul. Ei, fun oli. Kaks üksiklast terroriseerisid vaest Stennut. Öelge nüüd kõik koos: aaaaaaaaaaaaaaw.

Muideks, meid kõiki saab telekast näha 23.ndal kuupäeval, aga Riff unustas ära, kas märtsil või aprillil:D

Pühapäeval magasin jälle kaua ja siis oligi Tartusse minek.

Working 9 to 5/ tglt 8-24.00, aga laulge kaasa!

Selline hullumaja oli reede. Hommikul Matuga, lõunal Kajaga Rate Kultuurikeskuses, et oma telefonibling kätte saada, edasi Steniga ehteshoppamas - teate ju küll mind, kuni auk rahakotis - ja siis klubisse ja siis Incu juures suure gängiga ja viimaks kukkusin voodisse, aga enne oli vaja ära vaadata House MD viimase osa viimane kolmandik. Muide, ma tegelt ei ole kade - kes ka vaadata tahaks, siis siit saab.

Aga tegelt kogu päev oli äge ja uued chickid klubis abiks on ka hea mõte. Siis ma saan oma ülesandeid vajadusel edasi telegeerida. Ja ma tean neid mõlemaid juba üsna kaua. Neist on täiesti arvestatavad inimesed kasvanud. So far... Ainus naljakas asi on see, et noorim chick on aasta vanem kui vanim tüdruk klubis. Aga õnneks nad on arengutasemelt väga erinevad soovitatavas suunas. Oli fun. Ja edasine õhtu oli ka fun. Ja ehteshopping ka. Ja Matuga ka. Äge päev. Nii võikski olla.

Ja siis seda, et klubis terroriseerisin seekord tüdrukuid. Ise mõtlesin küll, et kuidas seda tasakesi teha, nii et teised päris ära ei ehmataks, aga lõpuks pidin siiski praktiseerima üle mitme aasta oma kesist klaverimängu oskust ja laulsime paar noore koguduse lauliku laulu ära ja isegi algusmõtiskluse tegime ära. Kui nad järgmine kord ikka tagasi tulla julgevad, siis hirmutame natuke rohkem. Kes teab? Võib-olla teeme nad meie isa palvega tuttavaks.

Hullumeelne neljapäev

Kolmapäevast hüppan üle. Selle päeva ainus tipphetk oli see, et ma suutsin kaks tundi varem kooli ronida. Ja siis see ka vb, et õhtul sain kokku teise Mariaga, aga sellest räägin varsti pikemalt, et miks jne.

Neljapäev oli eriti busy day. Ma pidin hommikul kl 10.00 kokku saama Go Groupi kommuniatsioonijuhiga, Kl 11.00 Signega Kaarlis klubiasju paika panema ja 12.00 Tallinki uue spa ja konverentsikeskuse avamisele jõudma. See viimane ongi seotud mu nimekaimuga, sest tema mind sinna kutsus ja eelmisel õhtul käisingi kutsetel järel ja tema armsate kasside ja lastega tutvumas. Ja värske lastetoaga ka.

Kes soovib, siis spa pilte näeb paar posti allpool. Kommenteerin vaid niipalju, et ma suutsin mingi ime läbi igale poole õigeks ajaks jõuda jala!!! ja selle hotelli kohta ütlen natuke pahasti. Muidu oli ilus ja tore jne. Show oli lahe niipalju kui rahvamassi tagant näha oli ja süüa sai ka täitsa hästi, aga ma pole siiani selgusele jõudnud, mida ma täpselt sõin. Ja lauanaabrid olid ka ägedad. Rääkisid toore maksa söömisest ja siis vaidlesid, kelle maks paremini maitseb. Eriti naljakas oli see, et kui peaaegu kõik need kutsutud 800 inimest olid ilusti riides, siis üks meie naabritest oli teksade ja T-särgiga ja mingi soome tädike oli ka fliisi ja seljakotiga.

Igatahes, ruttu sai selgeks, miks lauanaaber nii casual stiili endale lubab - ta oli sealsamas hotellis mingi üsna tähtis asjapulk, sest ta läks söögilauast otse oma sõbrale lukustatud ruumidesse ekskursiooni tegema.

Millega ma aga rahul ei olnud, oli see, et lubatud spamõnusid küll provida ei saanud, sest neil polnud veel uksigi ees ja juhtmed rippusid seintest välja. Ühes kohas oli eriti naljakas. Ma vaatasin, et sattusime maja ainsa mittetolmuse klaasukse juurde ja siis Sillu astus sellest läbi. me käisime Silluga koos seal, muide:D

Noh, igatahes, nad oleks võinud ikka teada anda, et sry jne ja et nad ei jõudnud valmis õigeks ajakas, aga kohapeal öeldi vaid, et spamõnusid tulge nautima alates esmaspäevast. Ja mina pidin pool päeva ja linna läbi jooksma rätikuots kotist paistmas. Urrrr!

Ja magustoitu ka ei antud. Ju kartsid, et me ei suuda ennast ohjeldada ja läheme paksus vms, aga guess what. Me läheme nagunii kunagi. Vähemalt lilli kingiti lahkudes uksel. Naistepäev ju ikkagi. Ja ikkagi inimesed!

Kodutee oli meil mõlemal väg valus. Mõtlesime tõsiselt, et ajagu või alla sebra peal, aga me ei suuda sundida ennast kiriemini edasi astuma. Jalad tapsid täiega ja siis läksime Foorumisse nende ägedaid toole testima. Muide, toolid ongi ainsad ägedad asjad seal poes.

Mina lootsin ikka, et nad on selle 7 euro eest all-u-can-eat pitsabaari kaasa võtnud Soomest ja Glitteri ja ja vähemalt Eligogi Ülemistest kesklinna toonud, aga minu unistused lõhkesid nagu seebimullid. Mõttetu koht! Punkt!

Mu kõige andunumatele lugejatele

Vahepeal lihtsalt selline märkus.

Ma pole kunagi reklaaminud seda blogi oma MSNi nimes ega ka kusagil mujal sõprade seas, sest see pidi olema eelkõige minule endale. Mul pole küll selle vastu midagi, kui keegi seda lugeda tahab ja mulle isegi meeldib, kui keegi siin arvamust avaldab, aga see ei pidanud mingi tähelepanu püüdmise koht olema.

Nüüd aga sain teada, et minu isiklikud sõbrad on siin mingit grupilugemist harrastanud. Huvitav, oleks teada, kas neil oli väga lõbus ja kaugele nad lugemisega jõudsid. Natuke veider oli ka ja piinlik sellest kuuldes, aga mida ikka põdeda eks - need on minu mõtted ja kui kellelegi miski ei sobi, siis vast kõik teavad, kust netiakent sulgeda saab.

Ja kui siiski jääb mu blogi külge kellelegi, siis jätke endast märk maha eks.

Lubaduste murdmisest

Ma tean, et lubasin juba üliammu siia kirjutada, aga ka viimast lubadust pidin murdma, sest Tartusse jõudes tuli välja, et meil ei ole netti. Fun fun. Isegi õppida ei saanud. Ja mulle üldse ei meeldi oma lubadusi murda, aga nüüd ma kavatsen kirjutada, kuni käed valutavad ja edasi ka, kuni kõik kirjutatud saab.

Alustame teisipäeva ööst vastu kolmapäeva. Käisime Katsi, Pami ja Tõnisega Atlantises. Pärast liitusid veel Joss ja Madis ja veel mingi tüüp, kellest mul soovitati eemale hoida. Ta keskmine nimi pidi Trouble olema:D

Igatahes sain oma Atlantise hirmust võitu vist. Kes ei tea, siis viimane kord ja ka esimene käisin seal septembris ja tulin tagasi paljaste kätega. Keegi oli kõigi min ja Katsi asjadega jalga lasknud ja meil oli kahe peale kokku umbes piimapaki raha ja lausa halenaljakas oli, kui tuli jälle meelde, et meil ei ole enam trennikaarti või muud sellist.

See aga oli palju vähem naljakas, et minu telefon oli ka varastatud kotis olnud - ma jäin ilma pakun, et 300st numbrist ja limiit räägiti ka täis. Turvad kehitasid vaid õlgu. Teine mitte üldse naljakas asi oli see, et ka mu auto dokumendid olid seal.

Õnneks saime järgmisel päeval üsna kopsaka vaevatasu eest enamuse asju ühe jota käest tagasi. Siiski kadunuks jäid minu ukse/parkla kaart, telefon ja autodokumendid. Üsna kohutav hommik oli. Ma nutsin täiega, sest kartsin, et auto aetakse ära ja samas oli mul tund aega, et kirjutda megahea kodutöö lõpuni. Õnneks sai kõik korda, aga seda klubi ma enam ei usalda. Nüüd julgen lihtsalt uuesti klubi uksest sisse astuda.

Aga seal klubis sai veidike nalja, sest Kats ja Joss käitusid üsna kahtlaselt ja siiani pole Kats mle kohe mitte midagi üles tunnistanud. Seal ma teda rahule ei jätnud ja küsisin veelkord, et kas nad on paar nüüd. Mulle vastati algul ei, siis, et sama palju kui mina ja Marko - wtf? - ja heideti Jaanuse sünnipäeva ette. Ma ei tea, miks ta siis juba ka Raimo asja ette ei heitnud. Siis peaks mul ju temaga ka midagi olema, kui ta selle sünna põhjal otsustab.

Lõpuks tunnistati üles, et natukene ikka on midagi, aga nad lihtsalt "lollitavad" - pange tähele! Tänapäeval öeldakse selle kohta nii. Ja muidugi võite arvata, kas Kats tuli ööseks koju või ei. Tegelt on mul ka üsna suva - ta võiks lihtsalt teada, et minu eest ei pea sellist asja varjama. Ma ju ka rahul, kui sõbranna õnnelik on.

Aga sellest õhtust ma rohkem ei kirjutagi. Võib-olla ainult, et mul õnnestus elus esimest korda turvavöösse kinni jääda püsivalt. Mind sikutati sealt jõuga välja:D