APPIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!
Ma olen nii kuri praegu.
Üks sõbranna suutis mu praegu totaalselt ja kahel erineval põhjusel välja vihastada. Esimene oli see, et ta on blondiin, aga minust oleks seda vist liiga inetu talle ette heita, eriti, kui ma ei mõtle seda naljana.
Teine ja olulisem põhjus oli võlg. Õigemini võlad. Mina isiklikult vihkan võlgu. Ma vihkan võlgu võtmist. Ma vihkan võlgu andmist. Ja kõige rohkem vihkan ma kustutamata võlgu.
Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga minul on alati süümekad juba enne, kui võlgu võtan ja esimesel võimalusel maksan tagasi ka. Ma tean, et võlgadest tõuseb muidu tüli ja seepärast hea meelega ise võlgu ei annaks, aga kui kellelgi ikka vaja on, siis muidugi annan. Kui mul raha on, see tähendab.
Aga mul on mitmeid kogemusi, kus olen ise võlgu andnud ja pärast ei kuule sellel teemal sõnagi välja võtja käest, rääkimata siis tagasi maksmisest. Fine. Tavaliselt ma ei laena välja nii suuri summasid, et ma ära sureks, kui seda raha tagasi ei saa. Ja kohe üldse ei meeldi mulle ise raha tagasi küsima minna. Piinlik on. Ja vale, mu meelest.
Rääkides konkreetsemalt, siis mul on üks väga hea sõbranna, kellele ma olen ikka vajadusel laenanud raha - küll klubis joogi ostmiseks, küll ostnud ühise kingituse vms välja ja rohkem ma oma raha kunagi ei näe. Asi polegi selles, et ta mind tahtlikult petaks, ma usun, aga ta on lihtsalt harjunud, et emme, issi ja poiss-sõber käivad tema heaks meeletuid koguseid raha välja, ilma midagi tagasi ootamata.
AGA MINA EI OLE TEMA EMME, ISSI EGA POSS-SÕBER. Mina olen tema sõbranna ja kui ta tahab, et me sõbrannadeks ka edaspidi jääme, siis oleks kena ju ka oma pisivõlad kustutada juba põhimõtte pärast. Minul näiteks on usaldus selles mõttes tema vastu täielikult kadunud.
Siiani olen jätnud need võlad nii nagu olid ja pole ise tagant torkinud. Mäletan, et üsna kohe peale mingit ühist ostu, mis me tema ja Silluga kolme peale tegime, olime jälle kolmekesi koos ja Sillu maksis mulle sendi pealt kõik tagasi. Kuna aga võlasummad olid erinevad, siis jätkus sellel sõbrannal jultumust üllatunult öelda, et oi jah. Ta oli ju ka võlgu. Lubas tagasi maksta. Enne veel küsis, et palju ta võlgu oligi. No kuulge. Me oleme kõik suured inimesed. Minu meelest on see eelkõige tema asi meeles pidada. Igatahes seda raha ma ei saanudki.
Täna aga tõusid pinged jälle pinnale ja ma ütlesin kõik välja, mida juba tükk aega mõelnud olen. Tema julges vastu küsida, et miks ma nii kuri olen ja et ega tema pole mu pahas tujus süüdi ja siis veel et, EGA TEMA EI SUUDA JU KÕIKI ASJU MEELES PIDADA. No kammooooon!!! Nüüd tehti mulle küll ülekanne, aga raha asemel ma võtaks pigem vabanduse. Aitäh! Ja selle lause peale ma solvusin ka. St, et kas võlg minule pole piisavalt oluline asi, et meeles pidada?
Fine! Ta tunnistab ise, et on tuulepea, aga kirjutagu siis üles kuhugi päevikusse vms. Urrrgh! Ma olen ikka veel ärritunud. Vastik! Vastik! Vastik!
Ma olen nii kuri praegu.
Üks sõbranna suutis mu praegu totaalselt ja kahel erineval põhjusel välja vihastada. Esimene oli see, et ta on blondiin, aga minust oleks seda vist liiga inetu talle ette heita, eriti, kui ma ei mõtle seda naljana.
Teine ja olulisem põhjus oli võlg. Õigemini võlad. Mina isiklikult vihkan võlgu. Ma vihkan võlgu võtmist. Ma vihkan võlgu andmist. Ja kõige rohkem vihkan ma kustutamata võlgu.
Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga minul on alati süümekad juba enne, kui võlgu võtan ja esimesel võimalusel maksan tagasi ka. Ma tean, et võlgadest tõuseb muidu tüli ja seepärast hea meelega ise võlgu ei annaks, aga kui kellelgi ikka vaja on, siis muidugi annan. Kui mul raha on, see tähendab.
Aga mul on mitmeid kogemusi, kus olen ise võlgu andnud ja pärast ei kuule sellel teemal sõnagi välja võtja käest, rääkimata siis tagasi maksmisest. Fine. Tavaliselt ma ei laena välja nii suuri summasid, et ma ära sureks, kui seda raha tagasi ei saa. Ja kohe üldse ei meeldi mulle ise raha tagasi küsima minna. Piinlik on. Ja vale, mu meelest.
Rääkides konkreetsemalt, siis mul on üks väga hea sõbranna, kellele ma olen ikka vajadusel laenanud raha - küll klubis joogi ostmiseks, küll ostnud ühise kingituse vms välja ja rohkem ma oma raha kunagi ei näe. Asi polegi selles, et ta mind tahtlikult petaks, ma usun, aga ta on lihtsalt harjunud, et emme, issi ja poiss-sõber käivad tema heaks meeletuid koguseid raha välja, ilma midagi tagasi ootamata.
AGA MINA EI OLE TEMA EMME, ISSI EGA POSS-SÕBER. Mina olen tema sõbranna ja kui ta tahab, et me sõbrannadeks ka edaspidi jääme, siis oleks kena ju ka oma pisivõlad kustutada juba põhimõtte pärast. Minul näiteks on usaldus selles mõttes tema vastu täielikult kadunud.
Siiani olen jätnud need võlad nii nagu olid ja pole ise tagant torkinud. Mäletan, et üsna kohe peale mingit ühist ostu, mis me tema ja Silluga kolme peale tegime, olime jälle kolmekesi koos ja Sillu maksis mulle sendi pealt kõik tagasi. Kuna aga võlasummad olid erinevad, siis jätkus sellel sõbrannal jultumust üllatunult öelda, et oi jah. Ta oli ju ka võlgu. Lubas tagasi maksta. Enne veel küsis, et palju ta võlgu oligi. No kuulge. Me oleme kõik suured inimesed. Minu meelest on see eelkõige tema asi meeles pidada. Igatahes seda raha ma ei saanudki.
Täna aga tõusid pinged jälle pinnale ja ma ütlesin kõik välja, mida juba tükk aega mõelnud olen. Tema julges vastu küsida, et miks ma nii kuri olen ja et ega tema pole mu pahas tujus süüdi ja siis veel et, EGA TEMA EI SUUDA JU KÕIKI ASJU MEELES PIDADA. No kammooooon!!! Nüüd tehti mulle küll ülekanne, aga raha asemel ma võtaks pigem vabanduse. Aitäh! Ja selle lause peale ma solvusin ka. St, et kas võlg minule pole piisavalt oluline asi, et meeles pidada?
Fine! Ta tunnistab ise, et on tuulepea, aga kirjutagu siis üles kuhugi päevikusse vms. Urrrgh! Ma olen ikka veel ärritunud. Vastik! Vastik! Vastik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar