Ma ei saa üldse aru.
Tänane postitus on inspireeritud reedesest tüdrukute klubist. Seekord oli teemaks mina ja teised ehk sõbrandus. Muuhulgas tegime salajasele loosisõbrale moblablinge ja jalakette. Mina olin ainuke, kes sai jalaketi, sest mulle pidi tegema kingituse Kerli ja temast oli nii armas kaks sammu ette mõelda. Nimelt, mul on juba väga asjalik moblabling olemas. Aga teate, mis on naljakas? Kerli on Silja ja Sirli õde ja mul on tunne, et mina näen neid kolme eraldi tihemini kui nemad üksteist.
Aga ma kaldun jälle teemast kõrvale. Tegelikult tahtsin ma kirjutada ühest laagritraditsioonist, mida reedel klubis rakendasime. Nimelt on Kaarli laagrites ja ka mõnel pool mujal tekkinud väga armas komme kleepida enne laagri lõppu kõigile seljale A4 formaadis valge paber, kuhu teised võivad kirjutada iseloomustusi, arvamusi, häid soove jne. Muidugi, mõned kirjutavad sinna umbmääraselt Tore või Väga armas oled või Päikest! aga teised suudavad vahel kirjtuada ka asju, mis silma märjaks võtavad.
Igatahes, seekord kirjutas kaks inimest mulle, et neile jäi minust esmamulje kui kurjast ja ülbest inimesest, aga nüüd nad võtavad oma sõnad tagasi.
Mul on siiamaani hämming ja täna on juba esmaspäev. Mulle on varem ka öeldud, et ma jätan endast ülbe, enesekindla ja realistliku inimese mulje. Kui nad vaid teaks, mis mu sees tegelikult toimub.
Tunnistan, et võin olla küll veidi enesekeskne, aga põhjendan seda üksiklaps olemisega. Noh, olen ja ei ole kah. Mul on isa poolt kaks ciblingit. Ma ei saa kirjutada, et kaks õde või õde ja vend, sest ma ei suhtle oma isaga ja ei tunnegi neid. Lihtsalt aja jooksul on mu isa kunagi tundnud inimesed ajanud mu erinevate väidetega sellel teemal segadusse. Aga jälle. Teemast mööda. Ma ei tea, kuidas ma küll kirjandi tehtud sain:D
Igatahes, mind jäi piinama see kuri olemise värk. Kui keegi siit on minust samamoodi mõelnud, siis äkki te oskate põhjendada, miks nii arvatakse? Sest mina aru ei saa.
Kas asi on selles, et võõras seltskonnas võin ma olla üsna reserveeritud ja vahetada vaid viisakusväljendeid? Aga ma ei ütle peaaegu kunagi teistele halvasti põhjuseta. Isegi põhjusega katsun ma mitte halvasti öelda. Ma ei tarvita teiste kallal ei füüsilist ega verbaalsetl vägivalda ja need korrad ei loe, kui ma oma sõpru kergelt löön, sest nad kiusavad. Lihtsalt tihti on kergem verbaalse vastulöögi asemel kellelegi väike tou panna, aga kahjuks teeb ka see neile rohkem nalja. Üldjuhul ma pole vägivaldne.
Ikkagi... miks ma kuri olen? Inimesed, kes mind paremini tunnevad, naeravad selle üle. Heas seltskonnas olen ma ekstravertne ja tihti liigagi sõbralik ja usaldav.
Müstika...
Tänane postitus on inspireeritud reedesest tüdrukute klubist. Seekord oli teemaks mina ja teised ehk sõbrandus. Muuhulgas tegime salajasele loosisõbrale moblablinge ja jalakette. Mina olin ainuke, kes sai jalaketi, sest mulle pidi tegema kingituse Kerli ja temast oli nii armas kaks sammu ette mõelda. Nimelt, mul on juba väga asjalik moblabling olemas. Aga teate, mis on naljakas? Kerli on Silja ja Sirli õde ja mul on tunne, et mina näen neid kolme eraldi tihemini kui nemad üksteist.
Aga ma kaldun jälle teemast kõrvale. Tegelikult tahtsin ma kirjutada ühest laagritraditsioonist, mida reedel klubis rakendasime. Nimelt on Kaarli laagrites ja ka mõnel pool mujal tekkinud väga armas komme kleepida enne laagri lõppu kõigile seljale A4 formaadis valge paber, kuhu teised võivad kirjutada iseloomustusi, arvamusi, häid soove jne. Muidugi, mõned kirjutavad sinna umbmääraselt Tore või Väga armas oled või Päikest! aga teised suudavad vahel kirjtuada ka asju, mis silma märjaks võtavad.
Igatahes, seekord kirjutas kaks inimest mulle, et neile jäi minust esmamulje kui kurjast ja ülbest inimesest, aga nüüd nad võtavad oma sõnad tagasi.
Mul on siiamaani hämming ja täna on juba esmaspäev. Mulle on varem ka öeldud, et ma jätan endast ülbe, enesekindla ja realistliku inimese mulje. Kui nad vaid teaks, mis mu sees tegelikult toimub.
Tunnistan, et võin olla küll veidi enesekeskne, aga põhjendan seda üksiklaps olemisega. Noh, olen ja ei ole kah. Mul on isa poolt kaks ciblingit. Ma ei saa kirjutada, et kaks õde või õde ja vend, sest ma ei suhtle oma isaga ja ei tunnegi neid. Lihtsalt aja jooksul on mu isa kunagi tundnud inimesed ajanud mu erinevate väidetega sellel teemal segadusse. Aga jälle. Teemast mööda. Ma ei tea, kuidas ma küll kirjandi tehtud sain:D
Igatahes, mind jäi piinama see kuri olemise värk. Kui keegi siit on minust samamoodi mõelnud, siis äkki te oskate põhjendada, miks nii arvatakse? Sest mina aru ei saa.
Kas asi on selles, et võõras seltskonnas võin ma olla üsna reserveeritud ja vahetada vaid viisakusväljendeid? Aga ma ei ütle peaaegu kunagi teistele halvasti põhjuseta. Isegi põhjusega katsun ma mitte halvasti öelda. Ma ei tarvita teiste kallal ei füüsilist ega verbaalsetl vägivalda ja need korrad ei loe, kui ma oma sõpru kergelt löön, sest nad kiusavad. Lihtsalt tihti on kergem verbaalse vastulöögi asemel kellelegi väike tou panna, aga kahjuks teeb ka see neile rohkem nalja. Üldjuhul ma pole vägivaldne.
Ikkagi... miks ma kuri olen? Inimesed, kes mind paremini tunnevad, naeravad selle üle. Heas seltskonnas olen ma ekstravertne ja tihti liigagi sõbralik ja usaldav.
Müstika...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar