On ju loogiline, et kui keegi sulle tõsiselt haiget teeb, siis esimene tunne, mis tekib, on viha. Arvasin, et sellele järgneb solvumine ja siis tühjus, aga ei. Siiani viimane ja üsnagi üllatav tunne on häbi. Mõelda vaid. Mul on häbi, mitte tal.
Tema ju oli see, kes mängis minu tunnetega, mõttes ainult kättemaks. Temal peaks häbi olema. Aga on hoopis mul. Mul on häbi, et olin nii loll ja lasin endaga manipuleerida, ja et ma kaitsesin ja kaitsen vist edaspidigi teda teiste ees. Mul on sajaga häbi, et hoolin sellisest inimesest ja et ma pole siiani kindel, kas ma tahan suhtlemise temaga täielikult lõpetada. Mulle sobis selline suhe, nagu meil enne oli.
Mulle meeldis, et mul on keegi, kellele saab kõigest rääkida ja kes mind mõistab. Mina olin 99% aus temaga ja mis ma vastu sain? Aastajagu valesid, mida ma nüüd tõest eraldama pean. See saab jube raske olema. Eriti, kuna mul pole varasemat samalaadset kogemust.
Ma tahaks nüüd kuskile pimedasse tuppa. Tahaks keerata nurgas kerra teki sisse ja võib-olla nutta veel natuke. Samas on kahju oma pisaratest. Mis neist ikka raisata? Kangesti tahaksin ju tagasi ka teha. Selle üle on ka häbi, sest ma olen alati öelnud kõigile, et kättemaks pole lahendus ja ise ka uskunud seda. Nüüd aga tahaks risti vastupidi teha.
Aga kuidas seda teha? Kas magada esimese ettejuhtuva isasega? Proovida ära kõik siin elus, ka kahjulik või midagi muud? Võib-olla peaksin vastama maailma kõige suuremale valele veelgi suurema aususega? Siis on vähemalt minu südametunnistus puhas. Mis vahet seal on? Mina ei saa ennast tema eest nagunii peita. Ta tunneb mind läbi ja lõhki. Ta saaks aru, millal ma ütlen midagi halba vaid talle haiget tegemiseks ja millal räägin tõtt. Kahjuks ma ei oska paha olla ja ka mitte rahuldavalt valetada end pahaks.
Krdi krdi krt!
P.S. Aitäh Stenile ja Sandrale, kes mu eile nii kaugele said, et magama läksin naermisest valusate kõhulihastega. Te olete ikka super.
Tema ju oli see, kes mängis minu tunnetega, mõttes ainult kättemaks. Temal peaks häbi olema. Aga on hoopis mul. Mul on häbi, et olin nii loll ja lasin endaga manipuleerida, ja et ma kaitsesin ja kaitsen vist edaspidigi teda teiste ees. Mul on sajaga häbi, et hoolin sellisest inimesest ja et ma pole siiani kindel, kas ma tahan suhtlemise temaga täielikult lõpetada. Mulle sobis selline suhe, nagu meil enne oli.
Mulle meeldis, et mul on keegi, kellele saab kõigest rääkida ja kes mind mõistab. Mina olin 99% aus temaga ja mis ma vastu sain? Aastajagu valesid, mida ma nüüd tõest eraldama pean. See saab jube raske olema. Eriti, kuna mul pole varasemat samalaadset kogemust.
Ma tahaks nüüd kuskile pimedasse tuppa. Tahaks keerata nurgas kerra teki sisse ja võib-olla nutta veel natuke. Samas on kahju oma pisaratest. Mis neist ikka raisata? Kangesti tahaksin ju tagasi ka teha. Selle üle on ka häbi, sest ma olen alati öelnud kõigile, et kättemaks pole lahendus ja ise ka uskunud seda. Nüüd aga tahaks risti vastupidi teha.
Aga kuidas seda teha? Kas magada esimese ettejuhtuva isasega? Proovida ära kõik siin elus, ka kahjulik või midagi muud? Võib-olla peaksin vastama maailma kõige suuremale valele veelgi suurema aususega? Siis on vähemalt minu südametunnistus puhas. Mis vahet seal on? Mina ei saa ennast tema eest nagunii peita. Ta tunneb mind läbi ja lõhki. Ta saaks aru, millal ma ütlen midagi halba vaid talle haiget tegemiseks ja millal räägin tõtt. Kahjuks ma ei oska paha olla ja ka mitte rahuldavalt valetada end pahaks.
Krdi krdi krt!
P.S. Aitäh Stenile ja Sandrale, kes mu eile nii kaugele said, et magama läksin naermisest valusate kõhulihastega. Te olete ikka super.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar