Pean alustama oma mälestusi seekord lausa reedest, mil sain küll tööle, aga mitte koju. Üsna naljakas on see ilma mõjuvõim siin.
Pidin pärast tööd viie minuti teekonna kaugusel kohtuma ühe couchsurfingu tuttavaga, aga liiklusummik oli nii hull, et jäin pool tundi hiljaks. Tüüp oli mingi marketingitegelane suurest firmast, kes hetkel resideerib Suratis ja tahtis kogemusi vahetada. Vahetasime siis. Tundsin iga minutiga ennast aina rumalamana, kuigi ta oli täitsa tore. Lihtsalt tema vestlusstiil oli nagu ülekuulamine. Kas sa tead seda ja toda nime? Ei, ei ma ei tea. Palun ära küsi rohkem nimesid. Sa ei avalda muljet ja sellest pole kasu. Igatahes ta tegi mulle jäätise ja brownie välja ning kinkis mingi huvitava India case-study õpiku siinse turunduse kohta. Täitsa tahaks seda lugeda. Veetsime koos ehk tunnikese enne, kui ta siit linnast edasi liikuma pidi. Ta oli lausa nii viisakas, et saatis mulle pärast ülimate viisakuste järel lahkumist veel aitäh-sõnumi ka. No ok. Ehk olen nõus ka teine kord tema ülekuulamise üle elama.
Seejärel tahtsin koju minna, aga pole see midagi nii lihtsat ja enesestmõistetavat. Esimene rikša väitis, et teel on kahetunnine ummik – sest teine peatee oli veel vee all – ja hinnaks 100Rsi. Ma ei olnud veel valmis nii palju maksma. Helistasin Tushale ja ka tema ütles, et ära veel proovigi koju tulla. Aga mul oli hullem pissihäda ja nälg. Niisiis tellisin Domino’st pitsa ja sõitsin vanasse koju. Õnneks Harsh oli kodus ja meil oli tore õhtu. Öösel vahetas ta välja Mudit, kellega koos vaatasime August Rushi ja vaimustusime. Tema juba vist kümnendat korda. Rääkisime poole hommikuni juttu ja siis uinusime madratsihunniku otsas.
Hommikul avastasin, et magan kahe toreda poisi vahel, nende mõlema käed harjumusest üle minu visatud. Oli naljakas. Minu jaoks see polnud probleem ja Harsh ju pole ka armukade. Oli töölt tulles lihtsalt teisele poole mind põrandale põõnama kerinud, aga Mudit ärkas mu naermise peale üles ja kolis voodisse. Argpüks:D
Hommik oli ka nunnu. Ma olin võtnud töölt vaba päeva, aga alles hiljem ju selgus, et sõidame aiesecaritega linnast välja alles pärast lõunat. Õues sadas jälle hullu moodi. Ja Harsh oli hästi armas. Muudkui suudles mind iga natukese aja tagant ja kallistas kõvasti. Ilma erilise põhjuseta. Ja ta naerab, et miks ma kogu aeg põhjusi otsin. Ju siis on asi minu ebakindluses.
Ühel hetkel pidin end siiski vihma kiuste õue ja oma koju vedama. Koju, kus olen veetnud esimesel nädalal ehk pooled ööd. Rikšasõit oli muidugi ropult kallis. Käisin Macist läbi, et midagi süüa saada ja raha vahetada ning siis otsustasin oma paarikilomeetrise tänavajupi jalutada. Kuigi olin kõvasti ajagraafikust maas nagunii.
Tee peal järasin vihmamärga ülimaitsvat kanaburgerit ja siis olin nõme inimene, kes viskas oma toiduümbrise teiste maha visatud sodi hunnikusse lehmade nuuskida. Erilist alternatiivi ei olnud ka. Aga süümekad on ikka sodi maha loopimise pärast.
Laupäeval algasid ka Ganeshi sünnipäevapidustused. Meie tänavalgi oli suur kamp roosaks värvitud noormehi, kes tantsisid aeglaselt liikuva veoauto järel paduvihmas ja vali muusika kajas üle kogu tänava. Vaatepilt oli nii naljakas, et ma ei suutnud tõsist nägu hoida ja kohe tuligi üks noormees ka mind tantsime kutsuma. Oleksin läinud küll, aga olles niigi hilinemas, pidin ära ütlema.
Jõudsin veel natuke maad edasi jalutada, kui üks tüüp autoakna alla keris ja mult teed küsis. Naiivne mina ei näinud läbi tema tegelikke kavatsusi mind välja kutsuda. Aadressiga ma teda nagunii aidata ei osanud, aga ei osanud ka ei öelda tüübile, kes väga õigel hetkel pakkus, et viskab vihmast tilkuva minu koju ära. Kuna ma polnudki ammu midagi ebamõistlikku teinud, siis nõustusin võõra mehe autosse istuma.
Ta ei olnudki päris pervert. Hoopis mingi börsimaakler, kes keksis sellega, et on pool elu Londonis elanud ja teistsuguse maailmaga harjunud. Kui ma kogu tema juttu tõe pähe võtaksin, siis peaks ta 12-aastane olema. Rääkisime mõned minutid juttu ja siis jooksin koju. Andsin viisakusest talle oma numbri, aga eks näis, kas otsustan temaga veel kohtuda või mitte.
Kodus pakkisin kiiruga asjad ja sõin mõned uutmoodi Tusha ema tehtud rotid ära. Seejärel sain veel kiiremas korras tagasi linna poole liikuda. Teel kohtasin jälle tantsupoisse ja seekord oli veel raskem neile ära öelda, aga mis teha. Elu on karm.
Jõudsin napilt segaduste kiuste õigeks ajaks meid linnast välja viima pidanud bussi peale. Koha peal selgus, et meid oli liidetud mingi MSU välisõpilaste grupiga ja ma olin ainus aiesecar, kes otse lõpppunkti ronis. Seega tuli mul veidi aega täiesti võõrastega veeta, aga nad tundusid üsna toredad ja usaldusväärsed.
Terve sõit Tarnetari oli tohutult tüütu. Minu kõrvale istus mingi tore aga võõras jaapani tüdruk, kelle inglise keel oli nii lähedal nullile, et vestluse arendamine ei valmistanud mingit mõnu. Lisaks igatsesin tagasi Harshi kaissu. Mudit norib mind juba, et ta poleks eluski arvanud, et ma siuke armunud tuvike olla võiks. Võib-olla olengi. Igatahes, reisile minek ei tundunud enam üldse põnevana. Isegi Mudit, kes viimasel hetkel oli otsustanud kaasa tulla, ei tulnud. Talle lihtsalt öeldi, et sorry, no can do, mis on mõistetav, aga kahju oli ikkagi. See-eest avastasin, et Sebastian oli tagasi ja nägin veel mõningaid tuttavamaid nägusid. Aga kõik sattusid minust eemale istuma. Haruka küll istus vahetult minu ees, aga ma ei tahtnud kogu aeg nende pingivahes kõõluda. Seega magasin ja igavlesin peaaegu kogu kaheksatunnise teekonna vältel.
Vahepeal otsustas Gujarati valitsus meid mingis kiirteerestoranis toita. Muideks, restoran oli üllatavalt peen ja toit üldjoontes hea, aga ma ei ole veel nii halvasti küpsetatud rotisid näinud Indias. Rasvapannkoogid! Sellegipoolest, õhtusöök oli juba lõbusam. Saime uusi tuttavaid ja sattusin istuma Nayara kõrvale, kes alati mulle ka positiivsust sisse süstida suudab. Ta on ikka sajaprotsendiliselt brasiillane.
Kohale jõudsime täitsa öösel plaanikohase kella kaheksa asemel. Ööbimistelgid olid kõvasti üle mu ootuste, kuigi neil polnud seinu ja jagasime telki hiiglaslike putukatega. Aga meil olid voodid ja peaaegu puhas voodipesu. Seega olin ainus, kes ei vingunud ööbimiskoha üle. Tahtsime kohe minna ööelu avastama, sest lootsime näha tantsu ja tralli, aga kamp valgeid inimesi selles väikeses kohas mõjus teistele karnevalikülastajatele nii šokeerivalt, et sajad tüübid lihtsalt seisid vip-ala sissepääsu ees ja jõllitasid meid igasuguse valehäbita. Ja siis otsustasid kõrgemad võimud, et kuna hetkel ei ole võimalik meile turvamehi kaasa anda, siis me ei saagi festivali nautima minna. Nii tobe. Rääkige veel, et nahavärv ei loe jne. Siin luuakse meelega suuremaid vahesid kohalikega. Me oleksime hea meelega integreerunud, aga nüüd tõsteti meid pjedestaalile ja tundsime end nagu loomad – vip vanglas.
Natuke aega kondasime oma vanglas ringi, aga siis otsustasime ise elu huvitavaks teha. Meiega oli kaasas suur hulk Jordaania päritolu tudengeid, kes hea meelega viisijupi üles võtsid ja tantsustki ära ei öelnud. Mingil hetkel võttis üks neist asjade korraldamise enda kätte ja korraldas meid kõiki ringi maha istuma. Igaüks pidi laulma midagi oma keeles või siis tantsima midagi rahvuslikku. Kõigil oli lõbus ja enamus ei blokkinud.
Enne magama minekut käisin veel selle tüübiga jalutamas ja niisama juttu rääkimas ja neli tundi hiljem oligi juba jälle äratus.
Igasugustest hoiatustest, et punkt kaheksa koguneme hommikusöögiks, ei olnud üldse kasu. Isegi meie grupijuht ei olnud valmis. Saime siiski söödud ja ma kahetsesin, et rohkem ei uimerdanud, sest järgmised kaks tundi ootasime järjekordsel vip-alal Gujarati chief ministeri, kes on selline vip, et tuli kopteriga ja kui õhtul rääkisin Harshile, et ootasime kaks tundi mingit vanameest, kes tuli kaheks minutiks tere ütlema, siis ta lajatas lihtsalt fuck you ja ütles, et tegu on nii mõjuvõimsa tüübiga, et teda peab terve päeva ootama ka siis, kui ta ei tulegi. Et ta on üks India mõjuvõimsamaid poliitikuid ja põhjus, mis Gujarat on India kõige kõrgemalt arenenud osariik. Elekter. Teede olukord jne. Tusha reaktsioon oli vähemalt sama tugev, aga mitte nii ropp. Meie jaoks oli ta lihtsalt üks vana hallipäine mees, kes nägi küll sümpaatne välja, aga kelle kõnest me sõnagi aru ei saanud ega tegudest midagi ei teadnud. Nimelt pärast meiega kohtumist pidas ta veidi eemal rahvale kõne.
Teda olid kogunenud kuulama tuhanded, aga kõik need tuhanded olid vähemalt saja meetri kaugusel mitme kihi aedade taga ja nende vahel oli kari politseinikke ning meie. Meid suunati jälle mingisse vip-koridori, aga siis karjatati seal nagu lambaid. Üks politseinik saatis ühes suunas, et siis tee lõppu jõudes teised politseinikud meid sealt vihaselt ja selgitusteta jälle tagasi saadaksid.
Korraks lasti meid ka arusaamatul põhjusel rahva sekka, kus kõik meiega rääkida, pilte teha ja kätt suruda tahtsid. Mingil hetkel viskas üle ja tõmbasin käe refleksina eest ära. Loodetavasti too õnnetu, käis pika olnud, tüüp ei solvunud väga. See polnud ju mu kavatsus, aga ma ei ole mingi kuulsus ja ka kuulsustel on õigus eraelule.
Pärast kogu seda ootamist ja segadust lasti meid korraks käsitöö kaupmeeste juurde shoppama – ostsin veidi odavaid suveniire jälle – ja siis saime korraks vaba aja. Suurtes rahvamassides oli küll raske liikuda, aga otsustasime koos uute sõpradega – maksku, mis maksab – kohalikku templit külastada. Kogu see Tarnetar Mela laat ju keerlebki ümber ühe templi ja seal sõlmitud abieluriituse ümber. Ei mäleta, kas juba rääkisin teile sellest või mitte, aga see on igaaastane suur laat, mida peetakse kunagise India printsessi ja mingi keerulise võistluse kinni pannud sõduri paari paneku mälestamiseks. Veel tänapäevalgi peaks see festival tähistama omale paarilise otsimist, aga me küll midagi väga traditsioonilist või kultuurset ei näinud. Lihtsalt rahvamassid nagu Õllesummeril ja odava nänni müüjad kahel pool teed.
Nägin siiski midagi šokeerivat ka. Kujutage ette tolmuseid teid, mida tallavad tuhanded ja vahetult tee ääres asuvaid müügiputkasid toidu, ehete jms. ja nüüd kujutate ette nende kõrval ajalehed maha laotanud tätoveerijaid, kes ongi sinna samasse maha laotanud ka oma tätoveerimismasina ja värvipotsikud ja reaalselt tätoveerivadki sellistes tingimustes enesetapjalike kalduvustega inimesi. Kahtlen, et seal üldse mingisugust steriliseerimist toimub. Aga ma nägin reaalselt inimest nõela all. Ja neid tätoveerijaid oli seal iga nurga peal.
Nägime ära ka kolm templit. Ei teagi, milline neist see kõige olulisem oli. Kõik olid kõrvuti. Kaldun arvama, et peatempel oli siiski see, mille territooriumil ka suured basseinid olid ja inimesed ujusid – naised ühes ja mehed teises. Üsna sürr vaatepilt, mida templiga ei seostaks, aga ju see on kinni vaid minu kogenematuses.
Kokkuvõttes ei olnud see reis midagi sellist, mida ma ootasin, aga ei olnud ka üle ega alla mu ootuste. Toit oli super. Kõik oli riigi kulul. Isegi jäätised. Sain hulga uusi sõpru. Selgus, et üks neist elab minu kodutänaval ja teine töökoha lähedal. Seega kohtume tõenäoliselt veel. Mul ei olegi varem olnud moslemitest sõpru ja ei tundnud ma ka varem ei jordaanlasi ega iraaklasi, aga ärge veel pabistage. Lingvistika doktorandid ei tundu just väga terroristide moodi:D Ehk õpin jälle üht-teist kaugete kultuuride ja usundite kohta.
Õhtu lõpuks veel laenas üks neist mulle oma telefoni, et saaksin Harshile helistada ja kuni viimase hetkeni ei teadnud ka, kummas kodus ööbin. Aga mu oma telefon oli taaskord tühi ja kaameragi juba eelmisel õhtul pildi taskusse visanud. Seega fototõendeid eriti millestki kahjuks ei ole, aga loodan, et uued sõbrad saadavad.
Meile anti veel õhtusöök koju kaasa ja ootasin koos poistega Harshi. Sain esmakordselt proovida siinset tänava limonaadi, mis on mega ja paistab, et ka tervis elas selle üle.
Harsh viis mu koju ja siis sai veel ühe tiiru meie kodude vahet teha, sest vaeseke unustas oma telefoni minu kätte ja ma ei saanud ju teda kuidagi hoiatada ka. Ei teagi, millal ta selle avastas. Mina avastasin telefoni oma peost mõni hetk pärast ta lahkumist, kui keegi võõras helistas. Aga Harsh oli juba läinud.
Lõpuks nägin ära ka Tusha isa ja siis laskus maale öö.
Pidin pärast tööd viie minuti teekonna kaugusel kohtuma ühe couchsurfingu tuttavaga, aga liiklusummik oli nii hull, et jäin pool tundi hiljaks. Tüüp oli mingi marketingitegelane suurest firmast, kes hetkel resideerib Suratis ja tahtis kogemusi vahetada. Vahetasime siis. Tundsin iga minutiga ennast aina rumalamana, kuigi ta oli täitsa tore. Lihtsalt tema vestlusstiil oli nagu ülekuulamine. Kas sa tead seda ja toda nime? Ei, ei ma ei tea. Palun ära küsi rohkem nimesid. Sa ei avalda muljet ja sellest pole kasu. Igatahes ta tegi mulle jäätise ja brownie välja ning kinkis mingi huvitava India case-study õpiku siinse turunduse kohta. Täitsa tahaks seda lugeda. Veetsime koos ehk tunnikese enne, kui ta siit linnast edasi liikuma pidi. Ta oli lausa nii viisakas, et saatis mulle pärast ülimate viisakuste järel lahkumist veel aitäh-sõnumi ka. No ok. Ehk olen nõus ka teine kord tema ülekuulamise üle elama.
Seejärel tahtsin koju minna, aga pole see midagi nii lihtsat ja enesestmõistetavat. Esimene rikša väitis, et teel on kahetunnine ummik – sest teine peatee oli veel vee all – ja hinnaks 100Rsi. Ma ei olnud veel valmis nii palju maksma. Helistasin Tushale ja ka tema ütles, et ära veel proovigi koju tulla. Aga mul oli hullem pissihäda ja nälg. Niisiis tellisin Domino’st pitsa ja sõitsin vanasse koju. Õnneks Harsh oli kodus ja meil oli tore õhtu. Öösel vahetas ta välja Mudit, kellega koos vaatasime August Rushi ja vaimustusime. Tema juba vist kümnendat korda. Rääkisime poole hommikuni juttu ja siis uinusime madratsihunniku otsas.
Hommikul avastasin, et magan kahe toreda poisi vahel, nende mõlema käed harjumusest üle minu visatud. Oli naljakas. Minu jaoks see polnud probleem ja Harsh ju pole ka armukade. Oli töölt tulles lihtsalt teisele poole mind põrandale põõnama kerinud, aga Mudit ärkas mu naermise peale üles ja kolis voodisse. Argpüks:D
Hommik oli ka nunnu. Ma olin võtnud töölt vaba päeva, aga alles hiljem ju selgus, et sõidame aiesecaritega linnast välja alles pärast lõunat. Õues sadas jälle hullu moodi. Ja Harsh oli hästi armas. Muudkui suudles mind iga natukese aja tagant ja kallistas kõvasti. Ilma erilise põhjuseta. Ja ta naerab, et miks ma kogu aeg põhjusi otsin. Ju siis on asi minu ebakindluses.
Ühel hetkel pidin end siiski vihma kiuste õue ja oma koju vedama. Koju, kus olen veetnud esimesel nädalal ehk pooled ööd. Rikšasõit oli muidugi ropult kallis. Käisin Macist läbi, et midagi süüa saada ja raha vahetada ning siis otsustasin oma paarikilomeetrise tänavajupi jalutada. Kuigi olin kõvasti ajagraafikust maas nagunii.
Tee peal järasin vihmamärga ülimaitsvat kanaburgerit ja siis olin nõme inimene, kes viskas oma toiduümbrise teiste maha visatud sodi hunnikusse lehmade nuuskida. Erilist alternatiivi ei olnud ka. Aga süümekad on ikka sodi maha loopimise pärast.
Laupäeval algasid ka Ganeshi sünnipäevapidustused. Meie tänavalgi oli suur kamp roosaks värvitud noormehi, kes tantsisid aeglaselt liikuva veoauto järel paduvihmas ja vali muusika kajas üle kogu tänava. Vaatepilt oli nii naljakas, et ma ei suutnud tõsist nägu hoida ja kohe tuligi üks noormees ka mind tantsime kutsuma. Oleksin läinud küll, aga olles niigi hilinemas, pidin ära ütlema.
Jõudsin veel natuke maad edasi jalutada, kui üks tüüp autoakna alla keris ja mult teed küsis. Naiivne mina ei näinud läbi tema tegelikke kavatsusi mind välja kutsuda. Aadressiga ma teda nagunii aidata ei osanud, aga ei osanud ka ei öelda tüübile, kes väga õigel hetkel pakkus, et viskab vihmast tilkuva minu koju ära. Kuna ma polnudki ammu midagi ebamõistlikku teinud, siis nõustusin võõra mehe autosse istuma.
Ta ei olnudki päris pervert. Hoopis mingi börsimaakler, kes keksis sellega, et on pool elu Londonis elanud ja teistsuguse maailmaga harjunud. Kui ma kogu tema juttu tõe pähe võtaksin, siis peaks ta 12-aastane olema. Rääkisime mõned minutid juttu ja siis jooksin koju. Andsin viisakusest talle oma numbri, aga eks näis, kas otsustan temaga veel kohtuda või mitte.
Kodus pakkisin kiiruga asjad ja sõin mõned uutmoodi Tusha ema tehtud rotid ära. Seejärel sain veel kiiremas korras tagasi linna poole liikuda. Teel kohtasin jälle tantsupoisse ja seekord oli veel raskem neile ära öelda, aga mis teha. Elu on karm.
Jõudsin napilt segaduste kiuste õigeks ajaks meid linnast välja viima pidanud bussi peale. Koha peal selgus, et meid oli liidetud mingi MSU välisõpilaste grupiga ja ma olin ainus aiesecar, kes otse lõpppunkti ronis. Seega tuli mul veidi aega täiesti võõrastega veeta, aga nad tundusid üsna toredad ja usaldusväärsed.
Terve sõit Tarnetari oli tohutult tüütu. Minu kõrvale istus mingi tore aga võõras jaapani tüdruk, kelle inglise keel oli nii lähedal nullile, et vestluse arendamine ei valmistanud mingit mõnu. Lisaks igatsesin tagasi Harshi kaissu. Mudit norib mind juba, et ta poleks eluski arvanud, et ma siuke armunud tuvike olla võiks. Võib-olla olengi. Igatahes, reisile minek ei tundunud enam üldse põnevana. Isegi Mudit, kes viimasel hetkel oli otsustanud kaasa tulla, ei tulnud. Talle lihtsalt öeldi, et sorry, no can do, mis on mõistetav, aga kahju oli ikkagi. See-eest avastasin, et Sebastian oli tagasi ja nägin veel mõningaid tuttavamaid nägusid. Aga kõik sattusid minust eemale istuma. Haruka küll istus vahetult minu ees, aga ma ei tahtnud kogu aeg nende pingivahes kõõluda. Seega magasin ja igavlesin peaaegu kogu kaheksatunnise teekonna vältel.
Vahepeal otsustas Gujarati valitsus meid mingis kiirteerestoranis toita. Muideks, restoran oli üllatavalt peen ja toit üldjoontes hea, aga ma ei ole veel nii halvasti küpsetatud rotisid näinud Indias. Rasvapannkoogid! Sellegipoolest, õhtusöök oli juba lõbusam. Saime uusi tuttavaid ja sattusin istuma Nayara kõrvale, kes alati mulle ka positiivsust sisse süstida suudab. Ta on ikka sajaprotsendiliselt brasiillane.
Kohale jõudsime täitsa öösel plaanikohase kella kaheksa asemel. Ööbimistelgid olid kõvasti üle mu ootuste, kuigi neil polnud seinu ja jagasime telki hiiglaslike putukatega. Aga meil olid voodid ja peaaegu puhas voodipesu. Seega olin ainus, kes ei vingunud ööbimiskoha üle. Tahtsime kohe minna ööelu avastama, sest lootsime näha tantsu ja tralli, aga kamp valgeid inimesi selles väikeses kohas mõjus teistele karnevalikülastajatele nii šokeerivalt, et sajad tüübid lihtsalt seisid vip-ala sissepääsu ees ja jõllitasid meid igasuguse valehäbita. Ja siis otsustasid kõrgemad võimud, et kuna hetkel ei ole võimalik meile turvamehi kaasa anda, siis me ei saagi festivali nautima minna. Nii tobe. Rääkige veel, et nahavärv ei loe jne. Siin luuakse meelega suuremaid vahesid kohalikega. Me oleksime hea meelega integreerunud, aga nüüd tõsteti meid pjedestaalile ja tundsime end nagu loomad – vip vanglas.
Natuke aega kondasime oma vanglas ringi, aga siis otsustasime ise elu huvitavaks teha. Meiega oli kaasas suur hulk Jordaania päritolu tudengeid, kes hea meelega viisijupi üles võtsid ja tantsustki ära ei öelnud. Mingil hetkel võttis üks neist asjade korraldamise enda kätte ja korraldas meid kõiki ringi maha istuma. Igaüks pidi laulma midagi oma keeles või siis tantsima midagi rahvuslikku. Kõigil oli lõbus ja enamus ei blokkinud.
Enne magama minekut käisin veel selle tüübiga jalutamas ja niisama juttu rääkimas ja neli tundi hiljem oligi juba jälle äratus.
Igasugustest hoiatustest, et punkt kaheksa koguneme hommikusöögiks, ei olnud üldse kasu. Isegi meie grupijuht ei olnud valmis. Saime siiski söödud ja ma kahetsesin, et rohkem ei uimerdanud, sest järgmised kaks tundi ootasime järjekordsel vip-alal Gujarati chief ministeri, kes on selline vip, et tuli kopteriga ja kui õhtul rääkisin Harshile, et ootasime kaks tundi mingit vanameest, kes tuli kaheks minutiks tere ütlema, siis ta lajatas lihtsalt fuck you ja ütles, et tegu on nii mõjuvõimsa tüübiga, et teda peab terve päeva ootama ka siis, kui ta ei tulegi. Et ta on üks India mõjuvõimsamaid poliitikuid ja põhjus, mis Gujarat on India kõige kõrgemalt arenenud osariik. Elekter. Teede olukord jne. Tusha reaktsioon oli vähemalt sama tugev, aga mitte nii ropp. Meie jaoks oli ta lihtsalt üks vana hallipäine mees, kes nägi küll sümpaatne välja, aga kelle kõnest me sõnagi aru ei saanud ega tegudest midagi ei teadnud. Nimelt pärast meiega kohtumist pidas ta veidi eemal rahvale kõne.
Teda olid kogunenud kuulama tuhanded, aga kõik need tuhanded olid vähemalt saja meetri kaugusel mitme kihi aedade taga ja nende vahel oli kari politseinikke ning meie. Meid suunati jälle mingisse vip-koridori, aga siis karjatati seal nagu lambaid. Üks politseinik saatis ühes suunas, et siis tee lõppu jõudes teised politseinikud meid sealt vihaselt ja selgitusteta jälle tagasi saadaksid.
Korraks lasti meid ka arusaamatul põhjusel rahva sekka, kus kõik meiega rääkida, pilte teha ja kätt suruda tahtsid. Mingil hetkel viskas üle ja tõmbasin käe refleksina eest ära. Loodetavasti too õnnetu, käis pika olnud, tüüp ei solvunud väga. See polnud ju mu kavatsus, aga ma ei ole mingi kuulsus ja ka kuulsustel on õigus eraelule.
Pärast kogu seda ootamist ja segadust lasti meid korraks käsitöö kaupmeeste juurde shoppama – ostsin veidi odavaid suveniire jälle – ja siis saime korraks vaba aja. Suurtes rahvamassides oli küll raske liikuda, aga otsustasime koos uute sõpradega – maksku, mis maksab – kohalikku templit külastada. Kogu see Tarnetar Mela laat ju keerlebki ümber ühe templi ja seal sõlmitud abieluriituse ümber. Ei mäleta, kas juba rääkisin teile sellest või mitte, aga see on igaaastane suur laat, mida peetakse kunagise India printsessi ja mingi keerulise võistluse kinni pannud sõduri paari paneku mälestamiseks. Veel tänapäevalgi peaks see festival tähistama omale paarilise otsimist, aga me küll midagi väga traditsioonilist või kultuurset ei näinud. Lihtsalt rahvamassid nagu Õllesummeril ja odava nänni müüjad kahel pool teed.
Nägin siiski midagi šokeerivat ka. Kujutage ette tolmuseid teid, mida tallavad tuhanded ja vahetult tee ääres asuvaid müügiputkasid toidu, ehete jms. ja nüüd kujutate ette nende kõrval ajalehed maha laotanud tätoveerijaid, kes ongi sinna samasse maha laotanud ka oma tätoveerimismasina ja värvipotsikud ja reaalselt tätoveerivadki sellistes tingimustes enesetapjalike kalduvustega inimesi. Kahtlen, et seal üldse mingisugust steriliseerimist toimub. Aga ma nägin reaalselt inimest nõela all. Ja neid tätoveerijaid oli seal iga nurga peal.
Nägime ära ka kolm templit. Ei teagi, milline neist see kõige olulisem oli. Kõik olid kõrvuti. Kaldun arvama, et peatempel oli siiski see, mille territooriumil ka suured basseinid olid ja inimesed ujusid – naised ühes ja mehed teises. Üsna sürr vaatepilt, mida templiga ei seostaks, aga ju see on kinni vaid minu kogenematuses.
Kokkuvõttes ei olnud see reis midagi sellist, mida ma ootasin, aga ei olnud ka üle ega alla mu ootuste. Toit oli super. Kõik oli riigi kulul. Isegi jäätised. Sain hulga uusi sõpru. Selgus, et üks neist elab minu kodutänaval ja teine töökoha lähedal. Seega kohtume tõenäoliselt veel. Mul ei olegi varem olnud moslemitest sõpru ja ei tundnud ma ka varem ei jordaanlasi ega iraaklasi, aga ärge veel pabistage. Lingvistika doktorandid ei tundu just väga terroristide moodi:D Ehk õpin jälle üht-teist kaugete kultuuride ja usundite kohta.
Õhtu lõpuks veel laenas üks neist mulle oma telefoni, et saaksin Harshile helistada ja kuni viimase hetkeni ei teadnud ka, kummas kodus ööbin. Aga mu oma telefon oli taaskord tühi ja kaameragi juba eelmisel õhtul pildi taskusse visanud. Seega fototõendeid eriti millestki kahjuks ei ole, aga loodan, et uued sõbrad saadavad.
Meile anti veel õhtusöök koju kaasa ja ootasin koos poistega Harshi. Sain esmakordselt proovida siinset tänava limonaadi, mis on mega ja paistab, et ka tervis elas selle üle.
Harsh viis mu koju ja siis sai veel ühe tiiru meie kodude vahet teha, sest vaeseke unustas oma telefoni minu kätte ja ma ei saanud ju teda kuidagi hoiatada ka. Ei teagi, millal ta selle avastas. Mina avastasin telefoni oma peost mõni hetk pärast ta lahkumist, kui keegi võõras helistas. Aga Harsh oli juba läinud.
Lõpuks nägin ära ka Tusha isa ja siis laskus maale öö.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar