Oli jälle üks klassikaline päev, kus hommikul tegin reisiplaane, lõunal sattusin ootamatult mingisuguse tõenäolise äripartneri tootetutvustusele ja seejärel komandeeriti mind Anandisse õhtuni.
Murphy töötas kõvasti, et taaskord oleks just sel päeval mu telefoni laadija kodus ja telefon ise saaks tühjaks hetkel, mil autosse istun. Seega oli õhtuste plaanide tegemine Harshiga väga raskendatud. Aga saime hakkama. Ülemus söötis mu kõhu täis, lasi kõnesid teha ja aega parajaks teha. Seega polnudki väga hullu, et Harsh poolteist tundi hiljaks jäi ja ka oma telefoni maha jätta suutis. Oleme blondiinipaar tumedate juustega.
Koju ma ei jõudnudki. Jälle. Seega võimlesin, et hommikuks vajalikud uued riided ja laadija kätte saada, sest täna tuli Suratisse tulla. See selgus aga ka eile vahetult enne Anandisse sõitu. Hommikul pidin veel mitte töötava telefoniga Valentina üles otsima, riideid vahetama ja ülivara asjatult Suure Bossi juurde hommikusöögile jõudma. Ja nüüd olengi taas Suratis. Planeerin oma kursust… või vähemalt üritan minuni jõudva katkendliku eelinfo põhjal. Ja mõtlen, kuidas seda Valentinaga jagada, aga see on ka keeruline. Esiteks, ei taha ma üksinda tohutus koguses tasustamata lisatööd teha ja eelistaks koormust Valentinaga jagada, aga mitte oma eriala arvelt. Kuigi osa meie huvisid kattub. Ja muus osas meie arusaamad põrkuvad tohutult. Seega ei ole just lihtne koostööd teha. Aga eks me ürita edasi sõpradeks jääda. Plaan on ju koos töötada, elada ja ka reisida lähiajal.
Oh, palun saatke mulle rahapuu. Sest kui tihti mul ikka nii lihtne-keeruline Indiat mööda reisida oleks. Ja ehk ikka õnnestub meil vaheülemusega veenda Suurt Ülemust meile Lõuna-India reisi boonusena välja tegema?
Enivei, täna vist on halb päev. Olen kahel korral toitu maha ajanud, kaotaud ära olulise jupi oma telefoni küljest ja uskuge või mitte – isegi CD-rom kukkus mu läpakast välja. Üritan hästi vagusi paigal istuda, et midagi rohkem valesti ei läheks.
Murphy töötas kõvasti, et taaskord oleks just sel päeval mu telefoni laadija kodus ja telefon ise saaks tühjaks hetkel, mil autosse istun. Seega oli õhtuste plaanide tegemine Harshiga väga raskendatud. Aga saime hakkama. Ülemus söötis mu kõhu täis, lasi kõnesid teha ja aega parajaks teha. Seega polnudki väga hullu, et Harsh poolteist tundi hiljaks jäi ja ka oma telefoni maha jätta suutis. Oleme blondiinipaar tumedate juustega.
Koju ma ei jõudnudki. Jälle. Seega võimlesin, et hommikuks vajalikud uued riided ja laadija kätte saada, sest täna tuli Suratisse tulla. See selgus aga ka eile vahetult enne Anandisse sõitu. Hommikul pidin veel mitte töötava telefoniga Valentina üles otsima, riideid vahetama ja ülivara asjatult Suure Bossi juurde hommikusöögile jõudma. Ja nüüd olengi taas Suratis. Planeerin oma kursust… või vähemalt üritan minuni jõudva katkendliku eelinfo põhjal. Ja mõtlen, kuidas seda Valentinaga jagada, aga see on ka keeruline. Esiteks, ei taha ma üksinda tohutus koguses tasustamata lisatööd teha ja eelistaks koormust Valentinaga jagada, aga mitte oma eriala arvelt. Kuigi osa meie huvisid kattub. Ja muus osas meie arusaamad põrkuvad tohutult. Seega ei ole just lihtne koostööd teha. Aga eks me ürita edasi sõpradeks jääda. Plaan on ju koos töötada, elada ja ka reisida lähiajal.
Oh, palun saatke mulle rahapuu. Sest kui tihti mul ikka nii lihtne-keeruline Indiat mööda reisida oleks. Ja ehk ikka õnnestub meil vaheülemusega veenda Suurt Ülemust meile Lõuna-India reisi boonusena välja tegema?
Enivei, täna vist on halb päev. Olen kahel korral toitu maha ajanud, kaotaud ära olulise jupi oma telefoni küljest ja uskuge või mitte – isegi CD-rom kukkus mu läpakast välja. Üritan hästi vagusi paigal istuda, et midagi rohkem valesti ei läheks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar