Tundub, nagu oleksid vargad käinud
Pärast järjekordset pikka päeva – järjekorras juba kolmandat – tulin koju avastamaks, et ilmaasjata lukustas Tusha pere kodust lahkudes ukse – elamine on nii tühi, et siit poleks nagunii enam midagi varastada. Ainult tolmurullid laiutavad igal pool.
Mul on juhe nii koos olnud terve selle nädala. Jutt ei taha kuidagi kohale jõuda. Tervis näitab ka jälle tagasilööke. Ja töösse võib vabalt ära uppuda.
Juhe on nii koos, et unustasin teile lausa lehmajuhtumist rääkida. Nimelt kolmapäeval õhtusöögilt naastes otsustas taaskord üks lehm seda imelikku valget tüdrukut lähemalt uudistama tulla. Ma ei pannud kohe tähele ka ja sain ikka korralikult ehmatada teda juba enda selja taga nähes. Põgenesin sekundiga teisele poole Harshi motikat. Emme, kuidas sa suhtud sellesse, et mul oli muusikukalduvustega motikaga boyfriend?:D Igatahes, Harsh võttis löögi oma peale ja talus täitsa tükk aega seda, kuidas lehm oma pead vastu tema põlve sügas ning viimaks otsustas teda ise ka sügama hakata, aga lehm ei tahtnudki edasi liikuda. Käis Harshi hoopis keelega üle, kuni Harsh mu odavaid küpsiseid ostma saatis, et lehmale süüa anda. Üsna naljakas vaatepilt oli pakist küpsiseid sööv lehm. Aga see oli siiski väga armas žest Harshi poolt. No aidake siis otsustada, kas ma peaksin kartma temaga koos olles haiget saamist või mitte. Ta ütleb, et ta meeldib loomadele ja loomad ise tulevad tema juurde, aga olen üsna kindel, et sellele lehmale meeldisin tegelikult ikkagi mina. Ja sellele poisile meeldin ka mina, sest koju jõudes tormas ta kohe seebiga hoolikalt käsi pesema, tuues põhjenduseks, et lehmailased käed ei ole probleem tema jaoks, aga võivad kujuneda ohuks minu jaoks.
Tagasi tänase juurde. Veetsime terve päeva koos Valentinaga, uue itaalia tüdrukuga. Ta on tore, aga natuke ärritav. Võimalik, et ta ongi tark, aga see tarkus tahab ta sees kogu aeg õpetavas vormis ja üliaeglaselt välja voolata ja ma ei olnud täna valmis seda kinni püüdma. Meenutage Rüütli kõnesid. Igatahes, õhtul läksin temaga kaasa Jay ema vaatama, sest tundsin süümekaid, et pole seal ammu käinud ja lootsin ka kodusest õhtusöögist osa saada, mis mu oma kodus enam võimalik ei ole ja kuna Harshi ka ei olnud, siis pidin endale tegevust leidma. Olenemata sellest, et kolm noormeest täna vahetpidamata mulle tüütuid sõnumeid saatsid. Ei ole ei armas ega naljakas, kui harukontori kolleeg, kellega minutit kümme juttu puhutud, saadab sõnumi: I miss you so much. Mida ma mõtlema peaksin? Enivei, õhtu oli üsna tore. Sõin Jay ema pool õhtust ja sain ootamatult üle kolme kuu kala – küll India-päraselt vürtsikat, aga kala. Nämm. Ja siis kohtusin Laithiga ning näitasin talle ka, misasi see Chocolate Room on. Imelik, et ta siin elatud rohkem kui aasta jooksul sinna kordagi sattunud ei ole. Ajasin ka Emmanueli kadedaks sõnumiga, et petan teda seal:D
Laith on mulle veel mõistatus. Tundub tore, aga keelebarjäär on üsna tugev. Ta teab, et mul on boyfriend, aga samas tahaks võimalikult palju aega koos minuga veeta ning muudkui smsib ega lubanud mul täna enda eest maksta. Eks näis, kas temast saab sõber või mitte. Nüüd aga olen kodus ja voodis pikali, kolmekordsest õhtusöögist lõhki minemas, aga ei kahetse midagi.
Pärast järjekordset pikka päeva – järjekorras juba kolmandat – tulin koju avastamaks, et ilmaasjata lukustas Tusha pere kodust lahkudes ukse – elamine on nii tühi, et siit poleks nagunii enam midagi varastada. Ainult tolmurullid laiutavad igal pool.
Mul on juhe nii koos olnud terve selle nädala. Jutt ei taha kuidagi kohale jõuda. Tervis näitab ka jälle tagasilööke. Ja töösse võib vabalt ära uppuda.
Juhe on nii koos, et unustasin teile lausa lehmajuhtumist rääkida. Nimelt kolmapäeval õhtusöögilt naastes otsustas taaskord üks lehm seda imelikku valget tüdrukut lähemalt uudistama tulla. Ma ei pannud kohe tähele ka ja sain ikka korralikult ehmatada teda juba enda selja taga nähes. Põgenesin sekundiga teisele poole Harshi motikat. Emme, kuidas sa suhtud sellesse, et mul oli muusikukalduvustega motikaga boyfriend?:D Igatahes, Harsh võttis löögi oma peale ja talus täitsa tükk aega seda, kuidas lehm oma pead vastu tema põlve sügas ning viimaks otsustas teda ise ka sügama hakata, aga lehm ei tahtnudki edasi liikuda. Käis Harshi hoopis keelega üle, kuni Harsh mu odavaid küpsiseid ostma saatis, et lehmale süüa anda. Üsna naljakas vaatepilt oli pakist küpsiseid sööv lehm. Aga see oli siiski väga armas žest Harshi poolt. No aidake siis otsustada, kas ma peaksin kartma temaga koos olles haiget saamist või mitte. Ta ütleb, et ta meeldib loomadele ja loomad ise tulevad tema juurde, aga olen üsna kindel, et sellele lehmale meeldisin tegelikult ikkagi mina. Ja sellele poisile meeldin ka mina, sest koju jõudes tormas ta kohe seebiga hoolikalt käsi pesema, tuues põhjenduseks, et lehmailased käed ei ole probleem tema jaoks, aga võivad kujuneda ohuks minu jaoks.
Tagasi tänase juurde. Veetsime terve päeva koos Valentinaga, uue itaalia tüdrukuga. Ta on tore, aga natuke ärritav. Võimalik, et ta ongi tark, aga see tarkus tahab ta sees kogu aeg õpetavas vormis ja üliaeglaselt välja voolata ja ma ei olnud täna valmis seda kinni püüdma. Meenutage Rüütli kõnesid. Igatahes, õhtul läksin temaga kaasa Jay ema vaatama, sest tundsin süümekaid, et pole seal ammu käinud ja lootsin ka kodusest õhtusöögist osa saada, mis mu oma kodus enam võimalik ei ole ja kuna Harshi ka ei olnud, siis pidin endale tegevust leidma. Olenemata sellest, et kolm noormeest täna vahetpidamata mulle tüütuid sõnumeid saatsid. Ei ole ei armas ega naljakas, kui harukontori kolleeg, kellega minutit kümme juttu puhutud, saadab sõnumi: I miss you so much. Mida ma mõtlema peaksin? Enivei, õhtu oli üsna tore. Sõin Jay ema pool õhtust ja sain ootamatult üle kolme kuu kala – küll India-päraselt vürtsikat, aga kala. Nämm. Ja siis kohtusin Laithiga ning näitasin talle ka, misasi see Chocolate Room on. Imelik, et ta siin elatud rohkem kui aasta jooksul sinna kordagi sattunud ei ole. Ajasin ka Emmanueli kadedaks sõnumiga, et petan teda seal:D
Laith on mulle veel mõistatus. Tundub tore, aga keelebarjäär on üsna tugev. Ta teab, et mul on boyfriend, aga samas tahaks võimalikult palju aega koos minuga veeta ning muudkui smsib ega lubanud mul täna enda eest maksta. Eks näis, kas temast saab sõber või mitte. Nüüd aga olen kodus ja voodis pikali, kolmekordsest õhtusöögist lõhki minemas, aga ei kahetse midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar