Eksimuste kiuste
Hommiku esimene eksimus oli see, et magasin sisse. Mis ei olnud üldse hea, sest mul oli broneeritud pilet Ahmedabadi bussile. Lubasin lõpuks päeva Vaibhaviga Ahmedabadis veeta. Jooksin siis kiiruga bussijaama ja teel avastasin, et jätsin kaamera maha. Lootsin siiski parimat ja helistasin Tushale. Teisel katsel sain ta kätte ka ning õnneks oli ta veel kodus ja lubas õigeks ajaks kaamera mulle ära tuua. Otseloomulikult ootasin teda närveldades kokkusaamispunktis viimase hetkeni, et ta siis kaks minutit pärast mu alla andmist helistaks, et on kohal. Palusin siis teda veidi edasi sõita, sest ma ei saanud enam riskida bussi juurest ära jalutamisega ja jäin ootama.
Enam ei suutnud rahulikult ühe koha pealgi paigal seista, sest teda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks selgus, et ta oli oma tarkuses mitte kahesaja meetri kaugusele silla alla sõitnud, vaid avalikku bussijaama välja põrutanud. Kui me siis lõpuks aru saime, et oleme erinevates bussipeatustes, pidin aru kaotama. Tema ehmatas ka ja buss oli juba niigi minu pärast graafikust maas. Mingi ime läbi ja tänu vastutulelikule bussijuhile jõudsime siiski Tusha ära oodata ja jõudsin stressist või kuumalainest higisena koos kaameraga bussi peale. Ei või mu elu ikka sujuvam siin olla.
Aga vähemalt sain bussis uue sõbranna. Endast mõned päevad noorema tüdruku, kes on päris Ahmedabadist, aga plaanib pärast oma kihlatuga abiellumist tema juurde Barodasse kolida. Avastasime, et oleme väga sarnased ja rääkisime peaaegu terve tee juttu. Sain kutse pulma 23. Jaanuariks ja tegime veel ühiseid plaane. Ta hoiatas ka mind, et tema tutvuskonnas paljud 87nda aasta lõvineiud abielluvad lähiajal. Seega äkki on see saatus ka minule määratud ja tähtedesse kirjutatud. No igatahes, mul oli hea meel uue kohaliku sõbranna üle. Neid mul ju praktiliselt polegi. Priyanka on ka võõraks jäänud ja ei saa ega saa sellest talle külla minekust kuidagi asja.
Aga Ahmadabadist… käisime Vaibhaviga läbi mingile messilt, mis oli täielik pettumus ja siis läksime tema lemmikrestorani lõunat sööma. Ta lasi mul valida. Seega eksperimenteerisin jälle ja tellisin kogemata magusa toidu. Pidin siis tema snäkki vahele hammustama, sest tõesti igatsesin soolast tol hetkel. Pealegi olin ju ka eraldi jäätise tellinud. Ja see jäätis oli suurepärane. Saime omaniku poolt veel kingitusena ühe praetud jäätise koos sulašokolaadiga. Väga kena neist selliseid trikke oma heade klientide peal kasutada. Pidin end lõhki sööma. Aga arvan siiski, et esimene meega jäätis oli parem.
Seejärel otsustasime tema motikaga linnast välja sõita, Akshardami Lord Swaminarayale pühendatud ülimega ja ülimalt turvatud templit ning ühte suurt stepwell’i külastada. Eksisime ära nii mitu korda, et mul oli juba väga naljakas. Kõik sellepärast, et muudan teda närviliseks. Ja kuigi ta on väga tore inimene, käib ta mulle oma draama queeniks olemisega närvidele. Ja ülipüüdlikkusega. Ja sellega, et ta ei saa aru, et ma ei ole temast huvitatud. Vähemalt mitte rohkem kui sõbrana.
Üldiselt aga oli tore päev. Vihastasin ta peale korra enne koju tulemist, sest ta ei lubanu mul ette broneerida tagasisõidu piletit ja siis küsis, kas ma oleksin rahul ilma konditsioneerita avaliku bussiga koju sõitma. Sorry, aga no f*cking way! Veidi odavam pilet on kokkuvõttes kallim ,kui pärast kõik oma riided keemilisse puhastusse saatma või ära viskama pean lisaks oma signaalitamisest krussis närvide lahti harutamise eest maksmisele ja suitsukahjustuste parandamisele. Ja muidugi polnud tal õrna aimugi erabusside väljumisaegadest, aga õnneks meil lihtsalt vedas.
Ja vedas ka Baroda pool õhtuse rikšaga, sest mu ainus valik oli noor poisike diskorikšaga, aga üllataval kombel ei üritanudki ta mind üldse röövida.
Lõpetasin päeva millegipärast migreeniga, köögipõrandal arbuusi teist poolt süües ja Tushaga mulisedes.
Hommiku esimene eksimus oli see, et magasin sisse. Mis ei olnud üldse hea, sest mul oli broneeritud pilet Ahmedabadi bussile. Lubasin lõpuks päeva Vaibhaviga Ahmedabadis veeta. Jooksin siis kiiruga bussijaama ja teel avastasin, et jätsin kaamera maha. Lootsin siiski parimat ja helistasin Tushale. Teisel katsel sain ta kätte ka ning õnneks oli ta veel kodus ja lubas õigeks ajaks kaamera mulle ära tuua. Otseloomulikult ootasin teda närveldades kokkusaamispunktis viimase hetkeni, et ta siis kaks minutit pärast mu alla andmist helistaks, et on kohal. Palusin siis teda veidi edasi sõita, sest ma ei saanud enam riskida bussi juurest ära jalutamisega ja jäin ootama.
Enam ei suutnud rahulikult ühe koha pealgi paigal seista, sest teda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks selgus, et ta oli oma tarkuses mitte kahesaja meetri kaugusele silla alla sõitnud, vaid avalikku bussijaama välja põrutanud. Kui me siis lõpuks aru saime, et oleme erinevates bussipeatustes, pidin aru kaotama. Tema ehmatas ka ja buss oli juba niigi minu pärast graafikust maas. Mingi ime läbi ja tänu vastutulelikule bussijuhile jõudsime siiski Tusha ära oodata ja jõudsin stressist või kuumalainest higisena koos kaameraga bussi peale. Ei või mu elu ikka sujuvam siin olla.
Aga vähemalt sain bussis uue sõbranna. Endast mõned päevad noorema tüdruku, kes on päris Ahmedabadist, aga plaanib pärast oma kihlatuga abiellumist tema juurde Barodasse kolida. Avastasime, et oleme väga sarnased ja rääkisime peaaegu terve tee juttu. Sain kutse pulma 23. Jaanuariks ja tegime veel ühiseid plaane. Ta hoiatas ka mind, et tema tutvuskonnas paljud 87nda aasta lõvineiud abielluvad lähiajal. Seega äkki on see saatus ka minule määratud ja tähtedesse kirjutatud. No igatahes, mul oli hea meel uue kohaliku sõbranna üle. Neid mul ju praktiliselt polegi. Priyanka on ka võõraks jäänud ja ei saa ega saa sellest talle külla minekust kuidagi asja.
Aga Ahmadabadist… käisime Vaibhaviga läbi mingile messilt, mis oli täielik pettumus ja siis läksime tema lemmikrestorani lõunat sööma. Ta lasi mul valida. Seega eksperimenteerisin jälle ja tellisin kogemata magusa toidu. Pidin siis tema snäkki vahele hammustama, sest tõesti igatsesin soolast tol hetkel. Pealegi olin ju ka eraldi jäätise tellinud. Ja see jäätis oli suurepärane. Saime omaniku poolt veel kingitusena ühe praetud jäätise koos sulašokolaadiga. Väga kena neist selliseid trikke oma heade klientide peal kasutada. Pidin end lõhki sööma. Aga arvan siiski, et esimene meega jäätis oli parem.
Seejärel otsustasime tema motikaga linnast välja sõita, Akshardami Lord Swaminarayale pühendatud ülimega ja ülimalt turvatud templit ning ühte suurt stepwell’i külastada. Eksisime ära nii mitu korda, et mul oli juba väga naljakas. Kõik sellepärast, et muudan teda närviliseks. Ja kuigi ta on väga tore inimene, käib ta mulle oma draama queeniks olemisega närvidele. Ja ülipüüdlikkusega. Ja sellega, et ta ei saa aru, et ma ei ole temast huvitatud. Vähemalt mitte rohkem kui sõbrana.
Üldiselt aga oli tore päev. Vihastasin ta peale korra enne koju tulemist, sest ta ei lubanu mul ette broneerida tagasisõidu piletit ja siis küsis, kas ma oleksin rahul ilma konditsioneerita avaliku bussiga koju sõitma. Sorry, aga no f*cking way! Veidi odavam pilet on kokkuvõttes kallim ,kui pärast kõik oma riided keemilisse puhastusse saatma või ära viskama pean lisaks oma signaalitamisest krussis närvide lahti harutamise eest maksmisele ja suitsukahjustuste parandamisele. Ja muidugi polnud tal õrna aimugi erabusside väljumisaegadest, aga õnneks meil lihtsalt vedas.
Ja vedas ka Baroda pool õhtuse rikšaga, sest mu ainus valik oli noor poisike diskorikšaga, aga üllataval kombel ei üritanudki ta mind üldse röövida.
Lõpetasin päeva millegipärast migreeniga, köögipõrandal arbuusi teist poolt süües ja Tushaga mulisedes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar