september 01, 2010

Eilsest õhtust veel…

Ma polnud just parimas tujus. Mu plaanid Priyankaga lükkusid edasi. Sellest polnud aga hullu, sest Harsh lubas mulle järgi tulla ja pidime pärast toidupoe käimist koos koju minema, aga kohe, kui koju jõudsime, tuli üks ta sõber meile.
Me pidime hakkama süüa tegema, aga selle asemel läks tema koos sõbraga üles tuppa ja mina jäin üksi kööki igavlema. Olin juba nagunii kurb, sest kolimine on juba väga lähedal. Lootsin vähemalt selle õhtu temaga kahekesi veeta ja ühel hetkel sai tema ka aru, et ma olen upset.
Ma ei tahtnud aga nende tuju ära rikkuda ja taganesin oma tuppa logima ja muid pisiasju tegema. Olin neile veel süüa viinud pastat, mis eriti hästi välja ei tulnud, aga vahet ei olnudki.
Ühel hetkel saatis ta oma sõbra ära ja tuli pani lihtsalt oma pea mulle sülle. Võttis arvuti mu käest ära ja sundis mind endale keskenduma ning rääkima, mis valesti on. Samas aga ei lubanud mul üle mõelda. Ja kuna ma olin juba niigi hellik ning ta jõudis oma jutuga sinna, et mina tõenäoliselt pole pidanud oma nõustama enesetapjalike kalduvustega sõpru, siis ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida. Tema muudkui pühkis mu pisaraid, aga ma ei suutnud järgi jätta, kuigi ta ütles, et ma ei tohiks kunagi nutta. Et keegi pole mu pisaraid väärt. Ja ajas mu veel rohkem nutma.
Kokkuvõttes oli üsna nunnu õhtu. Selles pole küll midagi erilist, et üksteise kaisus uinume, aga samas oli ka. Aina selgemaks muutub, et see on üsna tõsine suhe ja üsna eriline. Me ikka veel ei taha seda kuidagi defineerida ja meie endi jaoks ei olegi seda vaja. Aga koos on väga hea.

Kommentaare ei ole: