Mõni päev on lihtsalt naeruväärne. Igas mõttes
Terve päeva jooksin ringi uue avapäeva ürituse pärast ja otseloomulikult tuli ka sada teist ootamatut kiiret asja kaela. Ei mäleta, kas kirjutasin, aga viimaks sain pakkumise hostida seda üritust ja muuhulgas ka kogu dekoreerimise jms eest vastutada. Selle aga tegi raskeks see, et kõigist mu kaasa arvatud kirjalikest pingutustest hoolimata ei saanud remont õigeks ajaks valmis ja ka tehnilised probleemid jätkusid tänaseni. Pole mõtet kõigest rääkidagi, aga usun, et saate päris hea ettekujutuse asjadest, kui ütlen, et pesin täna ise viis minutit enne algust peeglit ja aknaid – juba peokleiti riietatuna. Ning mu käed said värviseks, sest toetusin vastu kõnepulti korraks. Tase eks. Täiesti mittetähelepanuväärne on ka see, et üritus hilines kolmveerand tundi, osalejad jäid hiljaks või ei ilmunud välja, asjade järjekord keerati veidi pahupidi jne. Aga kokkuvõttes jäi ülemus rahule ja ma olen kindel, et oleks võinud ka hullemini minna. Aga tagasi eilse juurde.
Et siis jooksin ringi. Pidin dekoreerima, aga kuidas sa dekoreerid ruumi, mis on täis ehitusrämpsu ja kus mehed alles tööd teevad? Kuidas sa testid elektroonikat, kui kõik juhtmed on lahti ühendatud? Ja kuidas sa teed peaproovi, kui inimestel pole aega või nad ei saa aru, miks seda üldse vaja on? Lisaks veel see, et sulle nagu antakse otsustusõigus, aga ei anta ka. Ja siis tehakse ikka ümber mõtlemata või küsimata, miks miski nii tehtud on. Ikka igaüks on ise kõige targem. Seega oli mul hea meel vahepeal lihtsalt stende ümber teha – et siis leida täna hommikul uued stendid taas halvamaigulise materjaliga – ja iti-tüüpe disaini ning reklaamteksti koostamise juures aidata. Vaidleme ka, sest siin arvatakse, et the more, the merrier. Kodumail aga, et vähem on rohkem. Ei jõua me kokkuleppele, aga vähemalt nad küsivad nõu ja harjutavad minu peal tüütu kliendiga tegelemist.
Õhtu oli ka sürr. Tahtsime taas Subwaysse minna ja võtsime rikša. Ma ei olnud küll väga kindel, kas tahan seda rikšat, sest esiistmel istus kaks noort tüüpi ja see ei kuulutanud just head. Ei olnudki head. Kuigi algul oletasime nende pealoksutuse põhjal, et nad panevad meetri jooksma, siis otseloomulikult ei pandud ja sõidu pealt väideti, et see on rikkis. Selge. Ütlesin siis konkreetse summa, mida tahan maksta, aga ei saanudki vastust. Nad ei olnud väga inglise keelsed ka. Seejärel selgus, et nad ei tea ühte väga tuntud landmarki ja keerasid õigelt teelt kõrvale nõu küsimiseks selle asemel, et kohe meile öelda, et võõras sihtkoht või küsida meilt, kuhu sõita.
Viimaks jõudsime õigesse kohta. Aga meil polnud õiget rahasummat. Nad küsisid muidugi rohkem kui kaks korda suuremat summat. Seega meie vaidlesime, et andku vähemalt kümme tagasi ja nemad, et meie teeme liiga ja peaksime vähemalt kümme juurde maksma. Jäimegi patiseisu ja tüübid lasid jalga pärast seda, kui Valentina nende rikša numbri oma käele kirjutas.
Enivei, oli ette arvata, et kohe hakatakse meid röövima. Tõsiselt viimane kord kahe noore poisiga rikša peale minna. Jõudsime siiski üsna õnnelikult Subwaysse, kus saime uue sõbra.
Siin näeb harva valgeid inimesi ja seega hakkas seal kohe üks silma. Ta tuli kohe juttu ajama ka. Selgus, et on teine üsna uus ja sõbravaba veel. Tüütab siin lühiajaliselt. Ja elab firma pakutavas naeruväärses luksuses, aga ikka pole päris rahul. Oleks ma ka seisus, kui assistendid ja autojuhid 24h käepärast oleks ning firma päev läbi undava konditsioneeri koos korteriga kinni maksab. Ja äriklassi lennud. Aga samas oli mul temast kahju. Ta pole üldse õiget Indiat kogeda saanud. Naeruväärsusest ei pääse, aga päris seiklused jäävad kogemata.
Sõime koos õhtust ja siis kutsus ta meid enda juurde õlut jooma. Läksime siis igavusest külla. Oli tore. Oli lõbus. Iroonitsesime, kuni ära tüütas. Vastu ööd otsustasime koju jalutada. Lõppude lõpuks elame üksteisest vaid paari kilomeetri kaugusel. Aga kui alguses vales suunas minna, siis läheb ikka kaua aega.
Ehk oli seiklusrikas kodutee. Kui aru saime, et vale suunas läheme, oli juba jaburalt naljakas. Ja kui siis järjest hakkasid tüübid peatuma ja abi pakkuma väga vigases inglise keeles, siis algul oli naljakas, aga pärast veidi kõhe. Eriti, kui üks tüüp muudkui korrutas nagu katkine makk, et this is not fare. Tahtis vist öelda, et pole safe minna kellegi abipakkumise peale motika peale. Ja me olime juba ümber piiratud nagu politsei haarangus.
Otsustasime edasi jalutada. Iga natukese aja tagant kohtasime samu tüüpe, sest nad muudkui tulid tagasi meie juurde erinevaid teid pidi ja muudkui korrutasid: kas teil on abi vaja? Kas me võime teid koju viia? Üks isegi küsis: can I drop you home? Please. Please. Please. Please. Please. Viis korda. See oli naljakas. Et keegi anus võimalust meid koju viia. Ikka otsustasime jalutada. Ei avaldanud muljet ka bluff, et väidetavalt teab ta üht meie sõpra. Aga ei suutnud öelda ei nime ega rahvust. Ega see, et ta väitis, et tal on Facebooki konto ja seal palju sõpru. Palju õnne talle!
Ja möödasõitjad muudkui teretasid. Minu emme õpetas mind viisakas olema. Seega teretan vastu. Aga see tähendab tihtipeale, et nad jäävad seisma ja sunnivad mind vestlusesse laskuma. Ja Valentina emme õpetas teda võõrastega mitte rääkima. Seega kippusin pidevalt maha jääma.
Olime nii üleväsinud, kui lõpuks koju jõudsime ja läbi rasksute tuppa sisse saime, et iga asi ajas pisarateni naerma. Aga vähemalt oli jälle uus ja huvitav India seiklus. Pakun et 80% meid kohanud inimestest pidas vajalikuks meist veel hiljem kodus rääkida. Sest kui tihti ikka kaks ogarat valget tibi keskööl äärelinnas jalutab. Ja veel mitut kilomeetrit. Ennenägematu ju:D
Terve päeva jooksin ringi uue avapäeva ürituse pärast ja otseloomulikult tuli ka sada teist ootamatut kiiret asja kaela. Ei mäleta, kas kirjutasin, aga viimaks sain pakkumise hostida seda üritust ja muuhulgas ka kogu dekoreerimise jms eest vastutada. Selle aga tegi raskeks see, et kõigist mu kaasa arvatud kirjalikest pingutustest hoolimata ei saanud remont õigeks ajaks valmis ja ka tehnilised probleemid jätkusid tänaseni. Pole mõtet kõigest rääkidagi, aga usun, et saate päris hea ettekujutuse asjadest, kui ütlen, et pesin täna ise viis minutit enne algust peeglit ja aknaid – juba peokleiti riietatuna. Ning mu käed said värviseks, sest toetusin vastu kõnepulti korraks. Tase eks. Täiesti mittetähelepanuväärne on ka see, et üritus hilines kolmveerand tundi, osalejad jäid hiljaks või ei ilmunud välja, asjade järjekord keerati veidi pahupidi jne. Aga kokkuvõttes jäi ülemus rahule ja ma olen kindel, et oleks võinud ka hullemini minna. Aga tagasi eilse juurde.
Et siis jooksin ringi. Pidin dekoreerima, aga kuidas sa dekoreerid ruumi, mis on täis ehitusrämpsu ja kus mehed alles tööd teevad? Kuidas sa testid elektroonikat, kui kõik juhtmed on lahti ühendatud? Ja kuidas sa teed peaproovi, kui inimestel pole aega või nad ei saa aru, miks seda üldse vaja on? Lisaks veel see, et sulle nagu antakse otsustusõigus, aga ei anta ka. Ja siis tehakse ikka ümber mõtlemata või küsimata, miks miski nii tehtud on. Ikka igaüks on ise kõige targem. Seega oli mul hea meel vahepeal lihtsalt stende ümber teha – et siis leida täna hommikul uued stendid taas halvamaigulise materjaliga – ja iti-tüüpe disaini ning reklaamteksti koostamise juures aidata. Vaidleme ka, sest siin arvatakse, et the more, the merrier. Kodumail aga, et vähem on rohkem. Ei jõua me kokkuleppele, aga vähemalt nad küsivad nõu ja harjutavad minu peal tüütu kliendiga tegelemist.
Õhtu oli ka sürr. Tahtsime taas Subwaysse minna ja võtsime rikša. Ma ei olnud küll väga kindel, kas tahan seda rikšat, sest esiistmel istus kaks noort tüüpi ja see ei kuulutanud just head. Ei olnudki head. Kuigi algul oletasime nende pealoksutuse põhjal, et nad panevad meetri jooksma, siis otseloomulikult ei pandud ja sõidu pealt väideti, et see on rikkis. Selge. Ütlesin siis konkreetse summa, mida tahan maksta, aga ei saanudki vastust. Nad ei olnud väga inglise keelsed ka. Seejärel selgus, et nad ei tea ühte väga tuntud landmarki ja keerasid õigelt teelt kõrvale nõu küsimiseks selle asemel, et kohe meile öelda, et võõras sihtkoht või küsida meilt, kuhu sõita.
Viimaks jõudsime õigesse kohta. Aga meil polnud õiget rahasummat. Nad küsisid muidugi rohkem kui kaks korda suuremat summat. Seega meie vaidlesime, et andku vähemalt kümme tagasi ja nemad, et meie teeme liiga ja peaksime vähemalt kümme juurde maksma. Jäimegi patiseisu ja tüübid lasid jalga pärast seda, kui Valentina nende rikša numbri oma käele kirjutas.
Enivei, oli ette arvata, et kohe hakatakse meid röövima. Tõsiselt viimane kord kahe noore poisiga rikša peale minna. Jõudsime siiski üsna õnnelikult Subwaysse, kus saime uue sõbra.
Siin näeb harva valgeid inimesi ja seega hakkas seal kohe üks silma. Ta tuli kohe juttu ajama ka. Selgus, et on teine üsna uus ja sõbravaba veel. Tüütab siin lühiajaliselt. Ja elab firma pakutavas naeruväärses luksuses, aga ikka pole päris rahul. Oleks ma ka seisus, kui assistendid ja autojuhid 24h käepärast oleks ning firma päev läbi undava konditsioneeri koos korteriga kinni maksab. Ja äriklassi lennud. Aga samas oli mul temast kahju. Ta pole üldse õiget Indiat kogeda saanud. Naeruväärsusest ei pääse, aga päris seiklused jäävad kogemata.
Sõime koos õhtust ja siis kutsus ta meid enda juurde õlut jooma. Läksime siis igavusest külla. Oli tore. Oli lõbus. Iroonitsesime, kuni ära tüütas. Vastu ööd otsustasime koju jalutada. Lõppude lõpuks elame üksteisest vaid paari kilomeetri kaugusel. Aga kui alguses vales suunas minna, siis läheb ikka kaua aega.
Ehk oli seiklusrikas kodutee. Kui aru saime, et vale suunas läheme, oli juba jaburalt naljakas. Ja kui siis järjest hakkasid tüübid peatuma ja abi pakkuma väga vigases inglise keeles, siis algul oli naljakas, aga pärast veidi kõhe. Eriti, kui üks tüüp muudkui korrutas nagu katkine makk, et this is not fare. Tahtis vist öelda, et pole safe minna kellegi abipakkumise peale motika peale. Ja me olime juba ümber piiratud nagu politsei haarangus.
Otsustasime edasi jalutada. Iga natukese aja tagant kohtasime samu tüüpe, sest nad muudkui tulid tagasi meie juurde erinevaid teid pidi ja muudkui korrutasid: kas teil on abi vaja? Kas me võime teid koju viia? Üks isegi küsis: can I drop you home? Please. Please. Please. Please. Please. Viis korda. See oli naljakas. Et keegi anus võimalust meid koju viia. Ikka otsustasime jalutada. Ei avaldanud muljet ka bluff, et väidetavalt teab ta üht meie sõpra. Aga ei suutnud öelda ei nime ega rahvust. Ega see, et ta väitis, et tal on Facebooki konto ja seal palju sõpru. Palju õnne talle!
Ja möödasõitjad muudkui teretasid. Minu emme õpetas mind viisakas olema. Seega teretan vastu. Aga see tähendab tihtipeale, et nad jäävad seisma ja sunnivad mind vestlusesse laskuma. Ja Valentina emme õpetas teda võõrastega mitte rääkima. Seega kippusin pidevalt maha jääma.
Olime nii üleväsinud, kui lõpuks koju jõudsime ja läbi rasksute tuppa sisse saime, et iga asi ajas pisarateni naerma. Aga vähemalt oli jälle uus ja huvitav India seiklus. Pakun et 80% meid kohanud inimestest pidas vajalikuks meist veel hiljem kodus rääkida. Sest kui tihti ikka kaks ogarat valget tibi keskööl äärelinnas jalutab. Ja veel mitut kilomeetrit. Ennenägematu ju:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar