Pean geidega kaklema
Hommikusest üritusest rääkisin möödaminnes juba reedese päeva postituses. Aga sellesse päeva mahtus muudki. Plaane oli rohkem, kui teostada jõudnuks. Alguses plaanisime pärast tööd Harshi ja Saurabhiga kinno minna, aga siis Harsh mõtles ümber, sest talle tuli vist meelde, et ma ei mõista hindit ja tema ei viitsi kogu filmi ajal tõlki mängida. Lisaks sellele olin kutsutud kahele peole – Laith nägi kõvasti vaeva, et mind oma peole saada – ja teisele tahtsin ise kindlasti jõuda, sest see oli Manu ärasaatmispidu ja ma ei tahtnud riskida sellega, et teda enne lahkumist rohkem ei näegi. Ja Harsh nõudis ka, et pärast tööd tema juurde läheksin. Mina plaanisin seal teda igale poole kaasa tulema veenda.
Vaidlemisele kulus rohkem aega kui peol veetsime. Ma ei tea, miks ta alati mõttetult vaidleb minuga. Miks ta peaks tõsiselt protesteerima ägedale peole minemise vastu!? Lõpuks sain ta nii kaugele, et jõudsime korraliku hilinemisega Manu peole ja ta veetis seal rõõmsasti õlut juues ligi poolteist tundi enne, kui ikka koju magama läks. Teisele peole ma seekord ei jõudnudki, aga mul ei ole kahju, sest mul oli tore. Nägin paljusid tuttavaid jälle üle pika aja. Saime jutustada. Osadega saime ka paremini tuttavaks. Ja mul oli heameel aidata ühte tuttavat neiut, kes juhuslikult mulle mainis, et tahaks arsti juurde minna, aga ei teadnud, kuidas või kuhu. Mina aga värske kogemusega sain tema südame kergemaks teha ja kontakte edastada.
Igatahes, nalja sai ka. Ühel hetkel rääkisin juttu Nayara ja Christianiga, kui Christian viipas Harshi peale ja ütles midagi sellist nagu, et see on kõige kenam hindu poiss, keda ta näinud on. Ja siis Nayara informeeris teda, et too on minu boyfriend. Saime kõvasti naerda. Eelkõige Christiani otsekohesuse üle. Ja ta ei ole tegelikult gei. Aga lubasin teda Harshile tutvustada soovi korral. Hiljem rääkisin Harshile ka Christiani kommentaarist. Ta naeris ja siis tegi kaeblikku häält öeldes, et tema ei ole nunnu. On küll:D
Enivei, oli veel südamlikke vestlusi. Emmanuel kuulutas sama mis minagi, et siin Indias tekib palju tuttavaid, aga tegelikult enamus neist ei ole sõbrad. Ja jõudsime järeldusele, et aga mina, tema ja Vaibhav oleme. Vaibhav suutis oma draamatsemisega mu korra siiski välja ka vihastada. Ta ei tahtnud mul ära minna lasta ka kell neli varahommikul ja muudkui otsis kehalist kontakti. Ning palus, et teda piinadest vabastaksin õllepudeli pähe katki löömisega. Lõpuks vihastasin ja ütlesin, et kui ta järgi ei jäta, siis ma ootan teisi ukse taga.
Seejärel pressisime end kuuekesi piyushi tillukesse autosse ja algas sõit kodu poole. Nii Manu kui Vaibhav pidasid vajalikuks mainida, et neile kohe helistaksin, kui hätta jään. Aga kõik lahenes hästi. Ja jõudsin turvaliselt koju. Ainus, millest mul kahju oli peale selle, et Harsh vara ära minema pidi ei olnud isegi lillekimbu eest makstud hiigelsumma, vaid see, et peol oli dresscode – india traditsiooniline – ja ma kuulsin sellest liiga hilja. Õnneks oli mul küll tööürituse tõttu seljas väga nunnu kleit, aga peaaegu kõik olidki tulnud sarides ning meeste piduriietes ning nägid vapustavad välja ja ma ju armastan teemapidusid. Nüüd väga kiusatab ostma uhket sarid koos pluusiga. Üks imeilus võiks ju olla. Aga küllap ma tulen siit tagasi rohkem kui ühega.
Hommikusest üritusest rääkisin möödaminnes juba reedese päeva postituses. Aga sellesse päeva mahtus muudki. Plaane oli rohkem, kui teostada jõudnuks. Alguses plaanisime pärast tööd Harshi ja Saurabhiga kinno minna, aga siis Harsh mõtles ümber, sest talle tuli vist meelde, et ma ei mõista hindit ja tema ei viitsi kogu filmi ajal tõlki mängida. Lisaks sellele olin kutsutud kahele peole – Laith nägi kõvasti vaeva, et mind oma peole saada – ja teisele tahtsin ise kindlasti jõuda, sest see oli Manu ärasaatmispidu ja ma ei tahtnud riskida sellega, et teda enne lahkumist rohkem ei näegi. Ja Harsh nõudis ka, et pärast tööd tema juurde läheksin. Mina plaanisin seal teda igale poole kaasa tulema veenda.
Vaidlemisele kulus rohkem aega kui peol veetsime. Ma ei tea, miks ta alati mõttetult vaidleb minuga. Miks ta peaks tõsiselt protesteerima ägedale peole minemise vastu!? Lõpuks sain ta nii kaugele, et jõudsime korraliku hilinemisega Manu peole ja ta veetis seal rõõmsasti õlut juues ligi poolteist tundi enne, kui ikka koju magama läks. Teisele peole ma seekord ei jõudnudki, aga mul ei ole kahju, sest mul oli tore. Nägin paljusid tuttavaid jälle üle pika aja. Saime jutustada. Osadega saime ka paremini tuttavaks. Ja mul oli heameel aidata ühte tuttavat neiut, kes juhuslikult mulle mainis, et tahaks arsti juurde minna, aga ei teadnud, kuidas või kuhu. Mina aga värske kogemusega sain tema südame kergemaks teha ja kontakte edastada.
Igatahes, nalja sai ka. Ühel hetkel rääkisin juttu Nayara ja Christianiga, kui Christian viipas Harshi peale ja ütles midagi sellist nagu, et see on kõige kenam hindu poiss, keda ta näinud on. Ja siis Nayara informeeris teda, et too on minu boyfriend. Saime kõvasti naerda. Eelkõige Christiani otsekohesuse üle. Ja ta ei ole tegelikult gei. Aga lubasin teda Harshile tutvustada soovi korral. Hiljem rääkisin Harshile ka Christiani kommentaarist. Ta naeris ja siis tegi kaeblikku häält öeldes, et tema ei ole nunnu. On küll:D
Enivei, oli veel südamlikke vestlusi. Emmanuel kuulutas sama mis minagi, et siin Indias tekib palju tuttavaid, aga tegelikult enamus neist ei ole sõbrad. Ja jõudsime järeldusele, et aga mina, tema ja Vaibhav oleme. Vaibhav suutis oma draamatsemisega mu korra siiski välja ka vihastada. Ta ei tahtnud mul ära minna lasta ka kell neli varahommikul ja muudkui otsis kehalist kontakti. Ning palus, et teda piinadest vabastaksin õllepudeli pähe katki löömisega. Lõpuks vihastasin ja ütlesin, et kui ta järgi ei jäta, siis ma ootan teisi ukse taga.
Seejärel pressisime end kuuekesi piyushi tillukesse autosse ja algas sõit kodu poole. Nii Manu kui Vaibhav pidasid vajalikuks mainida, et neile kohe helistaksin, kui hätta jään. Aga kõik lahenes hästi. Ja jõudsin turvaliselt koju. Ainus, millest mul kahju oli peale selle, et Harsh vara ära minema pidi ei olnud isegi lillekimbu eest makstud hiigelsumma, vaid see, et peol oli dresscode – india traditsiooniline – ja ma kuulsin sellest liiga hilja. Õnneks oli mul küll tööürituse tõttu seljas väga nunnu kleit, aga peaaegu kõik olidki tulnud sarides ning meeste piduriietes ning nägid vapustavad välja ja ma ju armastan teemapidusid. Nüüd väga kiusatab ostma uhket sarid koos pluusiga. Üks imeilus võiks ju olla. Aga küllap ma tulen siit tagasi rohkem kui ühega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar