Laupäevast pole eriti midagi kirjutada. Laekusin tööle lõunaks, nagu juba mainitud. Imelik töökaaslane kiskus süüdimatult mu kubemepiirkonna röntgenipildid ümbrikust välja ja kogu meeskollektiiv sai ülevaate sellest, milline ma tõeliselt paljalt välja näen. Mu märkus, et ei ole ilus teiste meditsiinilisi dokumente niimoodi küsimata käppida, ei mõjunud kellelegi. Seejärel toimetasin Valentina artikleid, mõistatades, mida ta küll öelda tahtis ja kas selles ka tõetera peitub. Tegin taaskord tunniplaane ümber ja siis läksin üksi koju. Taastasin puuviljavarusid ning vaatasin mitu filmi üksteise otsa ära. Läksin magama täpselt siis, kui tahtsin ja ärkasin siis, kui uni päriselt ära läks.
No ok. Oleksin võinud ka kauem kui 12ni magada, aga Tusha ajas mu üles ja sain pühapäeval tööasju teha, sest nendega läks ootamatult kiireks. Seejärel oli väga mõnus päev. Oletasin, et Harsh magab ja plaanisin teda vähemalt mõned tunnid veel mitte torkida. Helistasin hoopis Piyushile lootuses, et ta minuga linna peale müttama tuleb, aga ta oli küll kahe käega nõus, kuid õhtupoole. Mis mulle nii väga ei meeldinud, sest ma ei teadnud, kas hakkan öösel osariigi teise otsa sõitma või mitte ja siiski oli kõva plaan Harshi tema üle pika aja ainsal vabal päeval ka kiusata.
Seega esialgul läksin täitsa üksi linna peale ja see oli nii hea mõte. Vaid mina ja mu kaamera. Ei ühtegi segajat. Ei kedagi, kelle järele peaks ootama. Ei mingeid kellaaegu, mil täpselt kusagil olema peaks. Ei mingeid kohustusi. Mõnus. Tõeliselt mõnus.
Jalutasin mõlema kodulähedase templi juurde ja klõpsisin pilte, aga kahjuks kellaaeg oli veidi varajane ja sisse veel ei lastud. Siis jalutasin edasi. Muudkui pildistasin ringteid ja uhkeid väravaid üles. Baroda paistab olevat üldse üks ringide ja väravate linn. Avastasin uusi teid ja õppisin neid seostama teiste – tuttavamatega. Tõrjusin imelikke austajaid. Üks tüüp muudkui jälitas mind motikal, vaheldumisi pakkudes ja küsides abi. Ei tea, kas „help“ me oli mingi seksuaalne vihje või? Või kuidas ma teda aitama oleksin pidanud?
Seejärel kohtasin kahte tüüpi, kellel keeleoskusest puudu jäi, aga kes mind mingile moeshowle – vist osalema – kutsusid. Ei saanud eriti midagi aru, aga soovitasin neil detailne info mu emailile saata. Tõenäoliselt oli lihtsalt odav flirdikatse, aga eks näis, mis selle taga on.
Seejärel hakkasin meeleheitklikult vett otsima. Olin juba tunde täispalavuses jalutanud ja pilt tahtis taskusse minna. Aga muidugi siis, kui poodi vaja on, ei leia ka linnas, kus iga maja all paar pisipoodi pargivad, mitte ühtegi neist. Küll aga leidsin tee peale ühe tuttava. Oli tore taas kohtuda. Ja viimaks märkasin ka pisikest putkat, kust vett saab. Jess.
Üheks hetkeks olin jalutanud peaaegu linna teise otsa ja aeg nii kaugel, et ka Piyush sai valmis ning tuli mulle järgi. Vahepeal oli selgunud, et Harshi parim sõbrants/nõbu on külla tulnud ja nüüd magab end tema pool välja ja seega nad paar tundi kuhugi ei liigu. Ja jälle ei õnnestunud mul teda näha. Ja kõigist plaanidest hoolimata ka Harshi mitte. Aga ok. Ta oli sunnitud niigi väga palju aega sel nädalal mulle pühendama.
Ostsin Piyushi abiga endale hädaabi nabarõnga, aga see ei ole minulik ja Harsh võlgneb mulle uue nagunii. Lihtsalt ma ei saanud kauem hetkel oodata. Juba panigi higistama selle uue läbi kere pressimine. Et ometi ei vigastaks, aga siiski paika saaks.
Seejärel saime kokku Cecile’iga ja läksime kõik koos ühele näitusele. Kahjuks sisse ei saanud, sest jäime mõne minuti hiljaks. Järgmine peatus oli Tiibeti põgenike turg, mis siin igal talvel avatakse ja kus on silmist kirjuks võttev kogus talviseid riideid. Lootsin küll midagi etnilist leida, aga seal topiti lihtsalt Mikiga t-särke Donaldi pildiga kilekotti. Ostsin siiski tiibetlaste toetuseks ja enda rõõmuks oma esimese India käekoti ning paar õlasalli kingitusteks. S, sa pead raudselt tühja kohvriga siia tulema, et minu asjad koju tagasi saaks.
Seejärel trampisime jalgu, et Piyush meid ka ühte lähedasse templisse viiks ja see oli väga hea mõte. Saime erandkorras loa pilte klõpsida, mis oli eriti tore, sest üllatuslikult avastasime, et ka siin linnas võib templitelt kama surra kujusid leida. Küll tibatillukesi. Aga siiski.
Ja seejärel nägin ära Kirti Mandiri – kohalike aupaisteliste mausoleumi vms. Istusime tunnikese seal mingil igavamapoolsel vokaalkontserdil – juba teist korda selle nädala jooksul Gujarati kuninga seltsis. Ta näeb välja nagu iga teine vana onu.
Ja siis tuli viimaks söögiaeg. Alustasime jäätisekokteilidega ning lõpetasime nelja-viie erineva lihaga. Liha kõrval ei olnud midagi. Ainult veel liha. Ja see on siiani harjumatu minu jaoks. Aga liha oli hea. Kuigi usaldasime vanalinna tänavarestorani, kus liha otse lageda taeva all ja elaval tulel grilliti. Tundsin end, kui loom, kätega süües, aga hea oli.
Enne koju minekut istusime veel veidi Piyushi kontoris ja sain targemaks nii teoorias kui praktikas. Kas te teadsite, et ka ananassist on võimalik rummi teha? Kuigi mul polnud üldse plaanis oma antibiotsiringet alkoholiga lahjendada, pidin ju proovima ja jälle kord juhtus nii, et jõin kanget kraami puhtalt. Ja ananassirumm on tõeliselt hea. Soovitan proovida, kel võimalus avaneb. Erinevalt tavalisest rummist jätab see suurepärase maitse suhu. Ning ka laimimahlaga saab edukalt segada.
Vahepeal olid ülemuse otsustanud mu siiski maha jätta, et kodulinnas terveks saaksin ja seega viis Piyush mu pika päeva lõpuks koju magama. Väga rahulolevana. Ahjaa… olen selgelt kohtunud liiga paljude inimestega. Jälle keegi hüüdis mind mööduva rikša pealt. Lehvitasin vastu, aga siiani ei tea, kes see oli ja ega nägu ka meelde ei jäänud. Kahju. See tähendab rohkem piinlikke momente.
No ok. Oleksin võinud ka kauem kui 12ni magada, aga Tusha ajas mu üles ja sain pühapäeval tööasju teha, sest nendega läks ootamatult kiireks. Seejärel oli väga mõnus päev. Oletasin, et Harsh magab ja plaanisin teda vähemalt mõned tunnid veel mitte torkida. Helistasin hoopis Piyushile lootuses, et ta minuga linna peale müttama tuleb, aga ta oli küll kahe käega nõus, kuid õhtupoole. Mis mulle nii väga ei meeldinud, sest ma ei teadnud, kas hakkan öösel osariigi teise otsa sõitma või mitte ja siiski oli kõva plaan Harshi tema üle pika aja ainsal vabal päeval ka kiusata.
Seega esialgul läksin täitsa üksi linna peale ja see oli nii hea mõte. Vaid mina ja mu kaamera. Ei ühtegi segajat. Ei kedagi, kelle järele peaks ootama. Ei mingeid kellaaegu, mil täpselt kusagil olema peaks. Ei mingeid kohustusi. Mõnus. Tõeliselt mõnus.
Jalutasin mõlema kodulähedase templi juurde ja klõpsisin pilte, aga kahjuks kellaaeg oli veidi varajane ja sisse veel ei lastud. Siis jalutasin edasi. Muudkui pildistasin ringteid ja uhkeid väravaid üles. Baroda paistab olevat üldse üks ringide ja väravate linn. Avastasin uusi teid ja õppisin neid seostama teiste – tuttavamatega. Tõrjusin imelikke austajaid. Üks tüüp muudkui jälitas mind motikal, vaheldumisi pakkudes ja küsides abi. Ei tea, kas „help“ me oli mingi seksuaalne vihje või? Või kuidas ma teda aitama oleksin pidanud?
Seejärel kohtasin kahte tüüpi, kellel keeleoskusest puudu jäi, aga kes mind mingile moeshowle – vist osalema – kutsusid. Ei saanud eriti midagi aru, aga soovitasin neil detailne info mu emailile saata. Tõenäoliselt oli lihtsalt odav flirdikatse, aga eks näis, mis selle taga on.
Seejärel hakkasin meeleheitklikult vett otsima. Olin juba tunde täispalavuses jalutanud ja pilt tahtis taskusse minna. Aga muidugi siis, kui poodi vaja on, ei leia ka linnas, kus iga maja all paar pisipoodi pargivad, mitte ühtegi neist. Küll aga leidsin tee peale ühe tuttava. Oli tore taas kohtuda. Ja viimaks märkasin ka pisikest putkat, kust vett saab. Jess.
Üheks hetkeks olin jalutanud peaaegu linna teise otsa ja aeg nii kaugel, et ka Piyush sai valmis ning tuli mulle järgi. Vahepeal oli selgunud, et Harshi parim sõbrants/nõbu on külla tulnud ja nüüd magab end tema pool välja ja seega nad paar tundi kuhugi ei liigu. Ja jälle ei õnnestunud mul teda näha. Ja kõigist plaanidest hoolimata ka Harshi mitte. Aga ok. Ta oli sunnitud niigi väga palju aega sel nädalal mulle pühendama.
Ostsin Piyushi abiga endale hädaabi nabarõnga, aga see ei ole minulik ja Harsh võlgneb mulle uue nagunii. Lihtsalt ma ei saanud kauem hetkel oodata. Juba panigi higistama selle uue läbi kere pressimine. Et ometi ei vigastaks, aga siiski paika saaks.
Seejärel saime kokku Cecile’iga ja läksime kõik koos ühele näitusele. Kahjuks sisse ei saanud, sest jäime mõne minuti hiljaks. Järgmine peatus oli Tiibeti põgenike turg, mis siin igal talvel avatakse ja kus on silmist kirjuks võttev kogus talviseid riideid. Lootsin küll midagi etnilist leida, aga seal topiti lihtsalt Mikiga t-särke Donaldi pildiga kilekotti. Ostsin siiski tiibetlaste toetuseks ja enda rõõmuks oma esimese India käekoti ning paar õlasalli kingitusteks. S, sa pead raudselt tühja kohvriga siia tulema, et minu asjad koju tagasi saaks.
Seejärel trampisime jalgu, et Piyush meid ka ühte lähedasse templisse viiks ja see oli väga hea mõte. Saime erandkorras loa pilte klõpsida, mis oli eriti tore, sest üllatuslikult avastasime, et ka siin linnas võib templitelt kama surra kujusid leida. Küll tibatillukesi. Aga siiski.
Ja seejärel nägin ära Kirti Mandiri – kohalike aupaisteliste mausoleumi vms. Istusime tunnikese seal mingil igavamapoolsel vokaalkontserdil – juba teist korda selle nädala jooksul Gujarati kuninga seltsis. Ta näeb välja nagu iga teine vana onu.
Ja siis tuli viimaks söögiaeg. Alustasime jäätisekokteilidega ning lõpetasime nelja-viie erineva lihaga. Liha kõrval ei olnud midagi. Ainult veel liha. Ja see on siiani harjumatu minu jaoks. Aga liha oli hea. Kuigi usaldasime vanalinna tänavarestorani, kus liha otse lageda taeva all ja elaval tulel grilliti. Tundsin end, kui loom, kätega süües, aga hea oli.
Enne koju minekut istusime veel veidi Piyushi kontoris ja sain targemaks nii teoorias kui praktikas. Kas te teadsite, et ka ananassist on võimalik rummi teha? Kuigi mul polnud üldse plaanis oma antibiotsiringet alkoholiga lahjendada, pidin ju proovima ja jälle kord juhtus nii, et jõin kanget kraami puhtalt. Ja ananassirumm on tõeliselt hea. Soovitan proovida, kel võimalus avaneb. Erinevalt tavalisest rummist jätab see suurepärase maitse suhu. Ning ka laimimahlaga saab edukalt segada.
Vahepeal olid ülemuse otsustanud mu siiski maha jätta, et kodulinnas terveks saaksin ja seega viis Piyush mu pika päeva lõpuks koju magama. Väga rahulolevana. Ahjaa… olen selgelt kohtunud liiga paljude inimestega. Jälle keegi hüüdis mind mööduva rikša pealt. Lehvitasin vastu, aga siiani ei tea, kes see oli ja ega nägu ka meelde ei jäänud. Kahju. See tähendab rohkem piinlikke momente.
1 kommentaar:
ma tulen tühja kohvriga jah, aga mitte sinu jaoks :D:D
Postita kommentaar