oktoober 14, 2010

13. oktoober

Nii kõrini on tegevusetusest
Harsh muudkui räägib mulle, et töötan mängufirma heaks ja peaksin kiiremas korras siit ära tulema. Päevadel, kui mul juba mitmendat päeva järjest erinevatel põhjustel tööd teha ei õnnestu, võtan ta juttu tõsisemalt. Jälle ei ole internetti. Mingi suurem kamm on seekord. Aga vähemalt sain veidi lisaaega oma loengu üle mõtlemiseks ning planeerisime koos Valentinaga vahepealasid. Seekord ei kakelnudki. Võib-olla sellepärast, et ta loeb raamatut, mis väidetavalt suudab tõlkida meie mõttemaailma üksteisele arusaadavasse keelde. Või siis aitab see, et mina loen Guruji kirjadest koostatud raamatut, mis on tõeliselt huvitav. Mõnikord ei saa ma küll päris kõigest aru ja võib-olla ei hakkagi saama. Aga üsna paljude asjadega saan mõelda kaasa, tunda, et näen asju samamoodi või kogeda, kuidas ta mu millegi üle kaasa mõtlema paneb hoopis uue vaatenurga alt. Tahan endale ka seda raamatut!
Igatahes, nüüd ootan, et Harsh, kes hilineda ähvardas, mulle siiski õigel ajal järgi tuleks ning siis koos garbatama lõpuks minna saaksime. Aga ma ei teagi, mida teha, kui ta peaks hiljaks jääma. Lähen üksi sööma? Hilinemine on väga halb, sest kõik kipub siin nagunii venima ja täna tahan ma ajast võtta maksimumi. Aga nõme on see, et hetkel jälle on mul liiga palju aega, millega ma midagi teha ei saa. Ja kohe varsti läheb liiga kiireks. Täpselt tund aega mõttetut istumist veel… ja kellelgi pole aimugi, millal netti tagasi oodata võib.
Jõudsin päeva lõpu ära oodata. Seejärel jalutasime Yuliaga lähimasse kaubamajja, sest ma tahtsin ära kasutada juhust, et Harsh hilineb ja lõpuks omale pediküüri vahendid osta. Ja ostsingi. Seejärel tuli mõte ka veidi plätude osas ringi vaadata, sest kinniste kingadega ja kontsadega siin igapäevaselt ringi käia oleks piin. Lõpuks leidsin lausa kaks kõlblikku paari, aga selgus, et mul pole piisavalt sularaha enam järel. Seega appi tuli Saurabh, kes millegipärast Harshist kiiremini pargitud sai. Sõime koos McDonaldsis õhtust ning ootasime veel nende ühiseid sõpru, et siis kiirelt kodus riideid vahetamas käia ja tantsumaratoniga alustada.
Muidugi Harsh põtkis vastu veidi, aga ma teadsin, et mul on tagavara väljapääs kahe kolleegi näol, kel oli ka plaanis garbamaraton ette võtta ja kes siis lubasid mulle oma asukohast pidevalt märku anda, et soovi korral liituda saaksime.
Arvata oli, et erilist tantsumaratoni koos Harshi ja Saurabhiga juhtuda ei saa, aga et üldse vaevalt tunnikese tantsida saan… ei vastanud isegi mu miinimumnõuetele. Esimeses planeeritud tantsukohas ei olnud pidu alanud ka kella kümneks millegipärast ja otsustasime mujal õnne proovida. Miks mujal linna teises otsas olema pidi, ma ei tea. Ja mujalist ei olnud mingit kasu ka, sest ei õnnestunud poistele eelnevalt selgeks teha, et sinna saab pileteid ainult eelmüügist suure tõenäolisega. Ja suure raha eest. Seega saime lihtsalt linna ühest otsast teise sõita. Osa meist üksteisega riielda ja siis uut kohta otsima minna. Enamus ajast vaieldi hindis, nii et mul on siiani poolik info, aga millegipärast ei läinud me lõpuks siiski kolmandat kohta otsima, vaid tagasi esimesse, kus nüüdseks juba pidu käis. Tee peal sain maha pidada ühe neist vestlustest naabermotika reisijatega, sest mu kõrvale sattus üks mu trainee manageridest. Ta meeldib mulle ainult väikestes kogustes, aga mingeid asju ma temaga ajada enam ei taha.
Tagasi tantsu juurde, oli tore. Kui lõpuks sisse saime. Alguses saadeti meid muudkui ühe sissepääsu juurest teise, teisest järjekorrast kolmandasse. Lõpuks said kolm meie viiesest seltskonnast sisse ja tantsima õnnestus minna mul ja Saurabhil. Harsh suruti publiku alasse, sest ta ei olnud traditsioonilistes riietes. Talle see sobis, sest ta ei tahtnud oma jala vigastuse tõttu tantsida nagunii. Andsin siis oma asjad tema kätte ja läksime tantsima. Naljakas on õpetada hindudele nende kohalikke tantse, aga lõpuks see siiski õnnestus. Tantsisime veidi ja siis tahtsime Harshi üles otsida puhkehetkeks, aga see ei olnud nii lihtne. Mitte kusagil ei lubatud hetkekski seisma jääda. Nagu vanglas. Ja pika kaikaga turvamehed käisid seljataga. Siis selgus, et Harsh oli territooriumilt välja läinud telefoniga rääkima ja me otsustasime siiski veel veidi tantsida enne väljumist. Aga üsna kohe saabuski peo lõpp. Rahvamasside surve all liikusime toitlustusalasse, sest olin seal enne neid megasid pähkliburgereid näinud ja nüüd, eluga riskides ning esmakordselt indias oldud aja jooksul pidevalt tagumikust krabajate ja näpistajatega võideldes – nagu põhikoolis – läksime tagasi burgeri järele. Mingil hetkel Saurabh otsustas härrasmees olla ja lasi mul mugavamas kohas oodata teda ja toitu. Sõime kiiresti ja siis läksime taas Harshi otsima. Sai jälle pikalt paljajalu jalutada, sest Harsh oli minu koti ja uute plätudega minema jalutanud. Otseloomulikult ei viitisnud ta oma plätusid üles otsida, aga hakkan vaikselt leppima tema kombega kelle iganes asju kanda. Lõpuks saime kõik jalanõud tagasi, tegime veel ühe jäätise peatuse minu jaks uues kohas ning läksime koju tuttu. Mina olen jälle sinine smurf, aga tantsimise nimel, mida iganes.

Kommentaare ei ole: