Õhtu oli huvitav
Kõigepealt kohtusin Harshiga, et koos vähemalt õhtust süüa. Targasti tegime, et teel minu seeliku jaoks uue kinnitusnööri õmmelda lasime – töö ja materjali hind umbes kolm krooni – ning uued kõrvarõngad ja haaknõelad ostsime, sest mina tahtsin päras Saurabhi juures riietumist ja poistega õhtust söömist otse varbale minna ja Valentina, kes pidi mulle kodus puuduvad asjad tooma, ei võtnud tükk aega üldse telefoni vastu ning siis lõpuks teatas, et ei tulegi. Aga mul oli juba savi. Amit tuli mulle järgi. Läksin koos tema ja ühe teise töökaaslasega. Praktiseerisin elus esimest korda naiste moodi motikal istumist ja oli üsna hirmus. Vähemalt esialgul.
Kohe ürituse sissepääsu juures kohtasin ka teisi rahvusvahelisi praktikante ning koos läksimegi tantsima. Aga Amit ja Ravi koos kogu mu palgaga oma taskus läksid rahvamassis kaotsi ning telefon ei võtnud selles rahvamassis üldse vedu. Ühel hetkel olid ka teised praktikandid kõik kadunud ning olin üksi, telefonitu, paarikümne Christiani antud rahaga ning veidi paanikas. Aga siis leidis Amit mu taas üles. Ülejäänud õhtu veetsin tema sõprade ja töökaaslastega pausideta tantsides.
Naljakas, et isegi nii unevaese nädala lõpus jaksasin pausideta tantsida. See andis isegi lisaenergiat. Seeliku küljest kaotasin muidugi pooled jubinad ära, aga see-eest käitusin nagu laps ja korjasin enda ümbrusest uusi asemele plaaniga neist endale mälestuseks võtmehoidja või mingi talisman teha. Muideks, üsna naljakas oli poiste reaktsioone jälgida, kui nad mind oma rahvuskostüümis nägid. Fantaasialend läks tööle vist.
Kahjuks õhtu lõppes veidi halvasti. Nimelt peo alguses olime sunnitud oma kangakesed sissepääsu juurde ühte sasipuntrasse jätma, sest garbat tantsivad tuhanded paljad jalakesed, et mitte üksteisele otsa astudes rohkem haiget teha. Ja muidugi, kui peolt ära minema hakkasin, selgus, et keegi oli minu plätadeni enne mind jõudnud ja nüüd oli valida vaid mõningate üksikute paarilisteta kingakeste vahel. Meie kõigi kingad olid kadunud ja mina ei nõustunud teiste kingi laenama. Ega üldse kandma. Seega jalutasin mööda lehmasitast teed tagasi motikateni, kus sõime paljajalu Rajasthani jäätist ning seejärel viis Amit mu koju. Õnneks. Ei oleks tahtnud paljajalu rikšat jahtida ja proovigu keegi mind sellepärast taaskord välja visata, et mõni naaber minu läheduses meesterahvast nägi!
Kõigepealt kohtusin Harshiga, et koos vähemalt õhtust süüa. Targasti tegime, et teel minu seeliku jaoks uue kinnitusnööri õmmelda lasime – töö ja materjali hind umbes kolm krooni – ning uued kõrvarõngad ja haaknõelad ostsime, sest mina tahtsin päras Saurabhi juures riietumist ja poistega õhtust söömist otse varbale minna ja Valentina, kes pidi mulle kodus puuduvad asjad tooma, ei võtnud tükk aega üldse telefoni vastu ning siis lõpuks teatas, et ei tulegi. Aga mul oli juba savi. Amit tuli mulle järgi. Läksin koos tema ja ühe teise töökaaslasega. Praktiseerisin elus esimest korda naiste moodi motikal istumist ja oli üsna hirmus. Vähemalt esialgul.
Kohe ürituse sissepääsu juures kohtasin ka teisi rahvusvahelisi praktikante ning koos läksimegi tantsima. Aga Amit ja Ravi koos kogu mu palgaga oma taskus läksid rahvamassis kaotsi ning telefon ei võtnud selles rahvamassis üldse vedu. Ühel hetkel olid ka teised praktikandid kõik kadunud ning olin üksi, telefonitu, paarikümne Christiani antud rahaga ning veidi paanikas. Aga siis leidis Amit mu taas üles. Ülejäänud õhtu veetsin tema sõprade ja töökaaslastega pausideta tantsides.
Naljakas, et isegi nii unevaese nädala lõpus jaksasin pausideta tantsida. See andis isegi lisaenergiat. Seeliku küljest kaotasin muidugi pooled jubinad ära, aga see-eest käitusin nagu laps ja korjasin enda ümbrusest uusi asemele plaaniga neist endale mälestuseks võtmehoidja või mingi talisman teha. Muideks, üsna naljakas oli poiste reaktsioone jälgida, kui nad mind oma rahvuskostüümis nägid. Fantaasialend läks tööle vist.
Kahjuks õhtu lõppes veidi halvasti. Nimelt peo alguses olime sunnitud oma kangakesed sissepääsu juurde ühte sasipuntrasse jätma, sest garbat tantsivad tuhanded paljad jalakesed, et mitte üksteisele otsa astudes rohkem haiget teha. Ja muidugi, kui peolt ära minema hakkasin, selgus, et keegi oli minu plätadeni enne mind jõudnud ja nüüd oli valida vaid mõningate üksikute paarilisteta kingakeste vahel. Meie kõigi kingad olid kadunud ja mina ei nõustunud teiste kingi laenama. Ega üldse kandma. Seega jalutasin mööda lehmasitast teed tagasi motikateni, kus sõime paljajalu Rajasthani jäätist ning seejärel viis Amit mu koju. Õnneks. Ei oleks tahtnud paljajalu rikšat jahtida ja proovigu keegi mind sellepärast taaskord välja visata, et mõni naaber minu läheduses meesterahvast nägi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar