You win some, lose some
Ärkasin keskpäeval. Te ei kujuta ettegi, milliseks luksuseks see saanud on. Muidugi kokkuvõttes magasin ikka minimaalsed kaheksa tundi. Piyush oli pakkunud välja, et võin tema ja teiste uute praktikantidega kaasa tulle templiretkele, aga kuna lõunaks ei olnud veel enamus ärganudki, otsustasin teised sõbrad üles otsida, et mitte tervet päeva jälle rasku lasta. Vabu päevi on niigi väga loetud arv. Niisiis Pinakin oli väga rõõmus, et talle helistasin ja pakkus välja, et me võiks sõita linnast välja ühte fun parki. Seal on veekeskus, lõbustuspark, järv ja imeilus aed. Lisaks veel paar kummaliste kujudega templit. Me käisime aias jalutamas ja peitsime end suurema osa ajast varjulisse lehtlasse, sest kuumalaine on meeletu ja tundub, nagu oleks õues nelikümmend kraadi. Võib-olla on ka. Käisime ka neid templeid vaatamas. Aga ülejäänu oli kahjuks vaid lastele. Meil oli tore, kuigi ma ei oska temaga siiani väga millestki rääkida ja tema on ka häbelik. Mingil hetkel helistas tema isa ja ta palus mul tasa olla. Vahel vihastan selliste palvete peale, aga samas pean aru saama, et naisterahva hääle kuulmine põhjustaks juba küsimuste laviini ja kui siis veel selguks, et tegemist on põhjamaise neidisega…
Igatahes, mingil hetkel võttis Piyush ka taas ühendust, sest teised olid üles ärganud ja oli kokku lepitud aeg templite külastamiseks. Ka Suvia oli sõnumi saatnud ja tahtis õhtul midagi koos ette võtta. Ma üritasin muidugi kõike saada. Seega nõustusin templitesse minema, millest oleks võib-olla isegi asja saanud, kui kõik India aja järgi hiljaks ei jääks. Ja Suviat ning Laithi kutsusin kaasa õhtusele varbale, kul plaanisin harjutada tantsimist ja proovida oma kostüümi.
Riietumine võttis päris palju aega. Tegime korraliku meigi. Sättisime sallid õigesti. Kinnitasime otsaette Yuka antud imeilusad bindid ja katsime käed-jalad kulinatega. Tegime veel mõningad grupipildid ja viimaks liikusime peole.
Oli ülivägev. Olin esimene meist, kes tantsijatega liitus. Siiani ei tea täpselt, mida ma tegin, aga teiste järgi esimese sammu paika saades suudan kogu tantsu järgi teha, kuni keegi sassi ajab. Siis hakkan jälle otsast. Liigutused ei ole rasked, aga jätta meelde, milline keerutus millal tuleb, tundub ikka veel võimatu. Igatahes, tantsisime kõik tunde, kuni tilkusime higist. Sundisin ka toredat ülemust tantsima tulema. Vahepeal jõime liitrite viisi vett ning sõime taaskord uutmoodi india jäätist.
Ja te ei kujuta ette, is lõpuks juhtus. Nägime, et Tusha räägib ühe tädiga selgelt meist ja lihtsalt naersime, et äratasime jälle kelleski uudishimu, aga ei pööranud sellele rohkem tähelepanu. Siis aga tuli Tusha meie juurde ja ütles midagi sellist, et keegi meist võitis midagi. Ma ei olnud kindel, kas kuulsin läbi kogu müra õigesti. Arvasime, et kindasti ütles ta ikka midagi muud, aga kontrollida ka ei saanud, sest ta läks kohe pärast seda taas tantsima. Meie ei läinud, sest silme ees virvendas millegipärast ja lisaks oli see mingi palve ja tantsu segu. Mina aga ei plaaninud veel usku vahetada. Seega imetlesime aupaklikult eemalt.
Ühel hetkel aga sai palve läbi. Vahepeal käisid võõrad inimesed meie kätt surumas ja kiitmas, kui tublilt me kaasa lõime. Meile tegi kõik vaid nalja. Aga siis nägime, et sama võõras tädi läks lavale ja hakkaski auhinnasaajaid välja kuulutama. Selgus, et tema oli kohtunike esimees või midagi. Ja inimesed hakkasid vihjama mulle, et ma lavale läheksin. Ikka veel arvasin, et teevad nalja. Tusha noris ka, et kohe jagatakse välja halvima tantsu ning naljakama tantsu auhinnad.
Lõppude lõpuks kutsutigi mind lavale. Väidetavalt hinnati mind pingutuse eest. Et väljamaalane. Tantsis agaralt kaasa ja sai veel edukalt hakkama. Võitsin kolm Art of Living’u CD-d. Tahaks juba kuulata, mis muusika seal peal on. Tore üllatus, et lõbutsemise eest auhindu jagatakse. Amit tuli ka kallistama ja kuulutama, kui hea meel tal on. Ja tore ülemus tuli õnnitlema. Ja Teised olid vist veidi kadedad. Aga mind ei huvita. Mul oli hea tuju.
Ainus natuke ebameeldivam asi oli see, et koju jõudes avastasin, et olen sinine. Kostüüm andis higistades värvi. Ja pesus ma seda päriselt maha ei saanudki. Olen nüüd nagu mingi smurf. Aga ka see ei riku mu tuju. Vajusin unne väsinud aga õnnelikuna.
Ärkasin keskpäeval. Te ei kujuta ettegi, milliseks luksuseks see saanud on. Muidugi kokkuvõttes magasin ikka minimaalsed kaheksa tundi. Piyush oli pakkunud välja, et võin tema ja teiste uute praktikantidega kaasa tulle templiretkele, aga kuna lõunaks ei olnud veel enamus ärganudki, otsustasin teised sõbrad üles otsida, et mitte tervet päeva jälle rasku lasta. Vabu päevi on niigi väga loetud arv. Niisiis Pinakin oli väga rõõmus, et talle helistasin ja pakkus välja, et me võiks sõita linnast välja ühte fun parki. Seal on veekeskus, lõbustuspark, järv ja imeilus aed. Lisaks veel paar kummaliste kujudega templit. Me käisime aias jalutamas ja peitsime end suurema osa ajast varjulisse lehtlasse, sest kuumalaine on meeletu ja tundub, nagu oleks õues nelikümmend kraadi. Võib-olla on ka. Käisime ka neid templeid vaatamas. Aga ülejäänu oli kahjuks vaid lastele. Meil oli tore, kuigi ma ei oska temaga siiani väga millestki rääkida ja tema on ka häbelik. Mingil hetkel helistas tema isa ja ta palus mul tasa olla. Vahel vihastan selliste palvete peale, aga samas pean aru saama, et naisterahva hääle kuulmine põhjustaks juba küsimuste laviini ja kui siis veel selguks, et tegemist on põhjamaise neidisega…
Igatahes, mingil hetkel võttis Piyush ka taas ühendust, sest teised olid üles ärganud ja oli kokku lepitud aeg templite külastamiseks. Ka Suvia oli sõnumi saatnud ja tahtis õhtul midagi koos ette võtta. Ma üritasin muidugi kõike saada. Seega nõustusin templitesse minema, millest oleks võib-olla isegi asja saanud, kui kõik India aja järgi hiljaks ei jääks. Ja Suviat ning Laithi kutsusin kaasa õhtusele varbale, kul plaanisin harjutada tantsimist ja proovida oma kostüümi.
Riietumine võttis päris palju aega. Tegime korraliku meigi. Sättisime sallid õigesti. Kinnitasime otsaette Yuka antud imeilusad bindid ja katsime käed-jalad kulinatega. Tegime veel mõningad grupipildid ja viimaks liikusime peole.
Oli ülivägev. Olin esimene meist, kes tantsijatega liitus. Siiani ei tea täpselt, mida ma tegin, aga teiste järgi esimese sammu paika saades suudan kogu tantsu järgi teha, kuni keegi sassi ajab. Siis hakkan jälle otsast. Liigutused ei ole rasked, aga jätta meelde, milline keerutus millal tuleb, tundub ikka veel võimatu. Igatahes, tantsisime kõik tunde, kuni tilkusime higist. Sundisin ka toredat ülemust tantsima tulema. Vahepeal jõime liitrite viisi vett ning sõime taaskord uutmoodi india jäätist.
Ja te ei kujuta ette, is lõpuks juhtus. Nägime, et Tusha räägib ühe tädiga selgelt meist ja lihtsalt naersime, et äratasime jälle kelleski uudishimu, aga ei pööranud sellele rohkem tähelepanu. Siis aga tuli Tusha meie juurde ja ütles midagi sellist, et keegi meist võitis midagi. Ma ei olnud kindel, kas kuulsin läbi kogu müra õigesti. Arvasime, et kindasti ütles ta ikka midagi muud, aga kontrollida ka ei saanud, sest ta läks kohe pärast seda taas tantsima. Meie ei läinud, sest silme ees virvendas millegipärast ja lisaks oli see mingi palve ja tantsu segu. Mina aga ei plaaninud veel usku vahetada. Seega imetlesime aupaklikult eemalt.
Ühel hetkel aga sai palve läbi. Vahepeal käisid võõrad inimesed meie kätt surumas ja kiitmas, kui tublilt me kaasa lõime. Meile tegi kõik vaid nalja. Aga siis nägime, et sama võõras tädi läks lavale ja hakkaski auhinnasaajaid välja kuulutama. Selgus, et tema oli kohtunike esimees või midagi. Ja inimesed hakkasid vihjama mulle, et ma lavale läheksin. Ikka veel arvasin, et teevad nalja. Tusha noris ka, et kohe jagatakse välja halvima tantsu ning naljakama tantsu auhinnad.
Lõppude lõpuks kutsutigi mind lavale. Väidetavalt hinnati mind pingutuse eest. Et väljamaalane. Tantsis agaralt kaasa ja sai veel edukalt hakkama. Võitsin kolm Art of Living’u CD-d. Tahaks juba kuulata, mis muusika seal peal on. Tore üllatus, et lõbutsemise eest auhindu jagatakse. Amit tuli ka kallistama ja kuulutama, kui hea meel tal on. Ja tore ülemus tuli õnnitlema. Ja Teised olid vist veidi kadedad. Aga mind ei huvita. Mul oli hea tuju.
Ainus natuke ebameeldivam asi oli see, et koju jõudes avastasin, et olen sinine. Kostüüm andis higistades värvi. Ja pesus ma seda päriselt maha ei saanudki. Olen nüüd nagu mingi smurf. Aga ka see ei riku mu tuju. Vajusin unne väsinud aga õnnelikuna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar