Jalgupidi magedas vees
Muidugi ei tulnud midagi välja varahommikusest väljasõidust ja liikuma saime kodust alles kell kaks. Ega siis ka veel selge polnud, mis edasi saama hakkab. Viimaks läksime vaatama ühte kohalikku stepwelli. See meeldis mulle senistest tegelikult kõige rohkem, kuigi oli väiksem. Selle piirdemüüril jooksis valge kits, kes selgelt kohta omas. Selgus, et see koht on ka kohalike noorte armunute meelispaik. Varjatumatest soppidest võis vastavaid asitõendeid leida. Lisaks kahele koerale, kes lehtla erinevates otstes õndsat und magasid justkui vanaaegsed lõvidest valvurid.
Järgmine peatus oli üks pisike küla. Siin tähendab see kaheksat tuhandet inimest. Käisime sõbralike kohalike kodudes. Sügasime pisikesi pühvleid kõrva tagant. Tegime pilte. Ja munesime niisama. Mis mind närvi ajas, sest päev oli juba väga suuresti raisus nagunii. Osa inimesi väidab, et eurooplaste elustiil tekitab rohkem stressi. Mina väidan vastupidist. Planeerimine vähendab stressi ning suurendab vabadust. Peata kanandus aga ajab mu närvid krussi. Eriti, kui aeg on niigi väga piiratud ressurss.
Viimane peatus oli mingi jõetamm ja see oli ka kõige vägevam. Kohalikud lasid tammi pealt jõkke liugu ja nii oleksin tahtnud nendega liituda. See oli nagu lõbustuspark. Aga ei tahtnud riskida märgade riietega Piyushi auto ära rikkumisega. Saime sealsamas ka pisikeste kaluripaatidega väikese tiiru teha. Mis oli õudne, sest paadiservad olid nii veepiiri lähedal. Aga lahe ka. Sinna tahan tagasi minna. Ujuma.
Õhtu oli ka paras närveldamine. Plaanist uue tuttava farmi liha sööma minna ei tulnud midagi välja. Nagu ka raamatu tagastamisest ja jooga inimestega õhtustamisest. Seega jäime Piyushiga. Sai jälle närveldada, sest aeg liikus nii kiiresti. Üks minut ei tähenda siin kunagi ühte minutit. Meil oli vaja poole tunni jooksul jõuda sööma ja mina tahtsin Rajasthani jäätist. Piyush pidi minema läbi Nilsi hüvastijätu õhtusöögilt ning pidime auto peale korjama ka kaks teist inimest. Jõudsime peaaegu õigeaegselt valmis. Aga kõik olid üksteise peale kurjad. Igaüks arvas, et teised on süüdi selles kiirustamises. Igatahes, kiirustamine tasus end ära.
Eile lõppes Navratri Dusshera festivaliga, mis tähistab hea võita kurja üle. Igal aastal mängitakse läbi suurejooneline tseremoonia, kus ahvijumal deemonist võitu saab ja see pärast noolega pihta saamist ilutulestiku saatel tuhaks põleb. Meil oli eile võimalus kogu showd ühest vip-klubist pealt vaadata. Nimelt showplatsi ääres on mingi country club vms, mille rõdult on päris hea vaade toimuvale. Ja Piyushi sõber oli meid kaasa kutsunud sinna. Kuigi mulle see väga huvi ei pakkunud, arvasin, et oleks rumal lihtsalt mitte minna. Võib-olla on see ainus kord kogu mu elus seda näha. Aga see-eest käisime seal eliitklubis ürituse ajal ringi. Ostsime ice-golat, mis oli siin veidi teiseses vormis ning veelgi magusam. Külastasime paberiga vetsu, sest mu keha hakkas jälle streikima, kuigi oli terve päeva tublisti vastu pidanud. Üritasime kuumust mitte tähele panna ja vaatasime ära põhiosa showst.
Pärast show lõppu viskasime jalad klubi basseini. Meil lubati sinna teinekordki tagasi tulla, aga eks näis, kui tõsiselt seda pakkumist võtta saab. Samas ujuda tahaks juba nii meeletult. Viimane kord oli ju rohkem kui kolm kuud tagasi. Ja samas vesi on nii soe ja kutsuv. Nii seal jões kui õhtuses basseinis. Aga pean vist nunnalikumad ujumisriided muretsema.
Muidugi ei tulnud midagi välja varahommikusest väljasõidust ja liikuma saime kodust alles kell kaks. Ega siis ka veel selge polnud, mis edasi saama hakkab. Viimaks läksime vaatama ühte kohalikku stepwelli. See meeldis mulle senistest tegelikult kõige rohkem, kuigi oli väiksem. Selle piirdemüüril jooksis valge kits, kes selgelt kohta omas. Selgus, et see koht on ka kohalike noorte armunute meelispaik. Varjatumatest soppidest võis vastavaid asitõendeid leida. Lisaks kahele koerale, kes lehtla erinevates otstes õndsat und magasid justkui vanaaegsed lõvidest valvurid.
Järgmine peatus oli üks pisike küla. Siin tähendab see kaheksat tuhandet inimest. Käisime sõbralike kohalike kodudes. Sügasime pisikesi pühvleid kõrva tagant. Tegime pilte. Ja munesime niisama. Mis mind närvi ajas, sest päev oli juba väga suuresti raisus nagunii. Osa inimesi väidab, et eurooplaste elustiil tekitab rohkem stressi. Mina väidan vastupidist. Planeerimine vähendab stressi ning suurendab vabadust. Peata kanandus aga ajab mu närvid krussi. Eriti, kui aeg on niigi väga piiratud ressurss.
Viimane peatus oli mingi jõetamm ja see oli ka kõige vägevam. Kohalikud lasid tammi pealt jõkke liugu ja nii oleksin tahtnud nendega liituda. See oli nagu lõbustuspark. Aga ei tahtnud riskida märgade riietega Piyushi auto ära rikkumisega. Saime sealsamas ka pisikeste kaluripaatidega väikese tiiru teha. Mis oli õudne, sest paadiservad olid nii veepiiri lähedal. Aga lahe ka. Sinna tahan tagasi minna. Ujuma.
Õhtu oli ka paras närveldamine. Plaanist uue tuttava farmi liha sööma minna ei tulnud midagi välja. Nagu ka raamatu tagastamisest ja jooga inimestega õhtustamisest. Seega jäime Piyushiga. Sai jälle närveldada, sest aeg liikus nii kiiresti. Üks minut ei tähenda siin kunagi ühte minutit. Meil oli vaja poole tunni jooksul jõuda sööma ja mina tahtsin Rajasthani jäätist. Piyush pidi minema läbi Nilsi hüvastijätu õhtusöögilt ning pidime auto peale korjama ka kaks teist inimest. Jõudsime peaaegu õigeaegselt valmis. Aga kõik olid üksteise peale kurjad. Igaüks arvas, et teised on süüdi selles kiirustamises. Igatahes, kiirustamine tasus end ära.
Eile lõppes Navratri Dusshera festivaliga, mis tähistab hea võita kurja üle. Igal aastal mängitakse läbi suurejooneline tseremoonia, kus ahvijumal deemonist võitu saab ja see pärast noolega pihta saamist ilutulestiku saatel tuhaks põleb. Meil oli eile võimalus kogu showd ühest vip-klubist pealt vaadata. Nimelt showplatsi ääres on mingi country club vms, mille rõdult on päris hea vaade toimuvale. Ja Piyushi sõber oli meid kaasa kutsunud sinna. Kuigi mulle see väga huvi ei pakkunud, arvasin, et oleks rumal lihtsalt mitte minna. Võib-olla on see ainus kord kogu mu elus seda näha. Aga see-eest käisime seal eliitklubis ürituse ajal ringi. Ostsime ice-golat, mis oli siin veidi teiseses vormis ning veelgi magusam. Külastasime paberiga vetsu, sest mu keha hakkas jälle streikima, kuigi oli terve päeva tublisti vastu pidanud. Üritasime kuumust mitte tähele panna ja vaatasime ära põhiosa showst.
Pärast show lõppu viskasime jalad klubi basseini. Meil lubati sinna teinekordki tagasi tulla, aga eks näis, kui tõsiselt seda pakkumist võtta saab. Samas ujuda tahaks juba nii meeletult. Viimane kord oli ju rohkem kui kolm kuud tagasi. Ja samas vesi on nii soe ja kutsuv. Nii seal jões kui õhtuses basseinis. Aga pean vist nunnalikumad ujumisriided muretsema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar