mai 04, 2010

Ikka veel on palju arenguruumi

Ma ei saa aru, miks ma ei suuda Teda ka vihata? Ometi ju põhjust oleks. Ja minu plaan temast vähemalt kuu aega eemale hoida on ka haledalt läbi kukkunud juba kolme päevaga. Imelik, kuidas siis, kui me ei suhtle sellepärast, et ma ei taha, otsib ta meeleheitlikult võimalust mu ellu tagasi pääseda. Erinevalt tema tavalistest paarinädalastest kadnud olemistest. Aga ju siis on vahe tema ja minu soovidel.

Igatahes, ma vihkan seda, et ta mind ikka veel enda pärast muretsema paneb. Ja sõnatuks võtab, kui on üsna selge, et on oma jamad ise endale kaela tõmmanud.

Vähemalt sain ma oma eilsetele küsimustele vastuse. Ei, ei olnud meeldiv, aga ma arvan, et ma pidin seda teadma. Nüüd aga on vaja selgusele jõuda, kas ma suudan kunagi seda jackassi jälle usaldada. Nii nagu varem siis.

Ja kuigi kõik ei ole kaugeltki korras, andis ta ühe lubaduse - loodan, et see pole üks neist, mida ta hiljem nimetab väljapressimise nime all kehtetuks.

Ja ikka mind paneb veel imestama, kuidas talle jäävad õigused ja mulle... ma ei teagi, mis mulle jääb. Kohustused pole ka päris õige sõna.

Ja see ei ole aus, et ta ütleb, et tema ei suuda minuga mitte suhelda. Aga minu soovid ja vajadused? Kuhu need jäävad? Ei, hetkel ma ei lase neid tagaplaanile jätta.

Ah... eks aeg näitab, mis sellest sasipuntrast saab. Tavaolukorras aitaksin ma tal praegu taaskord ta enda poolt perse keeratud elu harutada ja hoiaksin teda kahe jalaga maa peal ning mõistuse juures, aga praegu... praegu peab ta küllise enda keedetud supist välja ujuma.

Hetkel aga naudin uut tekkinud olukorda - teadmist, et vähemalt kellelegi ma jätsin väga hea mulje ja ta tahab mind kindlasti veel näha. Maitsed on selgelt erinevad ja kõik ei ole jobud oma lähedaste vastu. Õnneks on mul veel hulk häid sõpru, kes lodoetavasti kuhug ei kao.

Kommentaare ei ole: