Tegelikult ju kisun peamiselt ise. Oma kodu? Pikem peatus? Töö? Kool? Ikkagi otsad lahti ja teise maailma otsa? Mehed või mitte mehed? Suhet või mitte?
Ma juba ligi kaks aastat tunnen end kui kodusadamata laev. Ma tahaks kõike. Ja ma ei tahaks millesti loobuda millegi teise nimel. Ei taha olla see märter, kes enda õnne ohverdab kogemata. Või teiste heaks. Jälle on üsna ahvatlevad pakkumised laual. Kuigi nüüd on juba veidi rohkem juured all. Mida küll teha? Lõigata katki kõik köidikud ja minna täiesti üksi? Või valida turvalisem võimalus? Ja mingit turvavõrku ju väga ei jääks. Aga hing igatseb midagi... Ja ega ta vist niisama rahu ei saa.
Ma juba ligi kaks aastat tunnen end kui kodusadamata laev. Ma tahaks kõike. Ja ma ei tahaks millesti loobuda millegi teise nimel. Ei taha olla see märter, kes enda õnne ohverdab kogemata. Või teiste heaks. Jälle on üsna ahvatlevad pakkumised laual. Kuigi nüüd on juba veidi rohkem juured all. Mida küll teha? Lõigata katki kõik köidikud ja minna täiesti üksi? Või valida turvalisem võimalus? Ja mingit turvavõrku ju väga ei jääks. Aga hing igatseb midagi... Ja ega ta vist niisama rahu ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar