mai 13, 2010

Vahel kohe ei taha see targem olla

Näiteks täna. Või paar päeva tagasi. Vahel tahakski kohe lapsik olla. Kätte maksta. Tagasi teha. Isegi siis, kui on vastaseks laps.

Täna siis oli selline päev, kus istusin liivakasti äärel, jälgisin lapsi ja esmakordselt koorisin end võimalikult paljaks, et veidi päikest ligi lasta. Siis aga tuli ühele meie rühma poisile geniaalne mõte minu selja taha hiilida, mõlemad minu jalas oelvad püksid eemale sikutada ja sinna vahele kühvlitäis liiva kallata. No tõsiselt fun ja ikka veel oleks nagu sipelgad püksis. Annab ikka tulla sellise asja peale, ma ütleks:D

Aga muidu täna on täpselt selline ilm, mdia ma armastan. Troopiliselt soe ja niiske, päikest ja ootamatuid vihmavalinguid. Mul ei olnud üldse kahju vihma käes olla samal ajal, kui teised paaniliselt varjualust otsisid. Selliseid ilmu on nii harva. Sel aastal on olnud kaks sellist väikese vahega. Ja kas see pole mitte selge märk, et ma siiski peaksin Indiasse põrutama?

Täna on jälle dilemmad laes. Igalt poolt peale ühe koha on tulnud positiivsed vastused. Jah, võin kooli kandideerida. Jah, mind oodatakse Lätti vabatahtlikuks, kuigi kahjuks mitte päris erialaselt. Ja mind oodatakse Indiasse, aga ma ei tea, kas ma saan ja tohin ja kas see on ikka ok värk.

Tore oli vähemalt vana klassivennaga kokku põrgata ja saada kutse grillpidude hooajale. Mul on juba nii grillliha isu. Kaalub veidi üles seda, et lihased hakkavad järjest enam valutama.

Kommentaare ei ole: