mai 25, 2010

Ma olen jobu

Või vähemalt käitun nii. Inimestega, kellega pole mingit põhjust jobuna käituda. Miks ma ei suuda hetkel pingutada uue suhte nimel? Flirt on selline asi, mis mul tuleb paratamatult. Aga tema helistab ja pingutab ja tahab hullult kokku saada ja on nii palju põhjusi, miks ma peaksin sellest kõigest huvitatud olema. Aga tegelikult väga ei ole. Võib-olla on asi selles, et ma jälle ei tea, kas siia jään ja et me oleme üsna erinevad. Pluss ma ei taha lihtsalt mängida ühe hea poisiga ja talle haiget teha, kui peaksin jõudma selgusele, et ei ole veel valmis uue inimese oma ellu laskmiseks. Ja mina siis olen kogu selle pingutuse kiuste selline "oh, whatever" tüüp. Tõesti mehestun siin vist. Ja kui ma olen laisk või väsinud või millegagi hõivatud, siis ma ei ignoreeri kõike seda tema nimel ega hakka momentaalselt maailma säravaimaks täheks. Ja ometi kui ma tahan seda olla, siis ju olen ka. Ja nii tihti tuuakse välja minu suhtlemisoskust ning uues olukorras kohanemise võimet. Ja julgust jms.

Aga sellega seoses... eile just mõtlesin, et miks on nii, et just nendes kohtades, kus ma väga tahaksin tunda end mugavalt, ei suuda ma end üldse lõdvaks lasta ega kohaneda? Miks ma enamasti kohanen suurepäraselt ja siis, kui tõesti oleks vaja end mõne kollektiivi osaks muuta, siis ma ei suuda end kuidagi hästi tunda?

Kommentaare ei ole: