Ei, ei olnud juhus, aga minu jaoks muutus plaanipäraseks ka alles väga viimasel hetkel. Jutt käib siis reedel kohatud noormehest. Täna sattus ta millegipärast Tallinnasse ja pärast mitmeid ebaedukaid kõnesid, õnnestus meil lõpuks kohtuda.
Ei midagi erilist ei heas ega halvas mõttes. Hetkel on mul huvitav, sest ta suudab mind veel väga palju üllatada. Ma ei saa endale vastu püüdes inimesi ikkagi kastidesse lahterdada. See on see tüüp. Too on too. Tema praegu ei mahu ühtegi kasti. Oleks nagu hea poiss taas, aga selle jaoks satub ta liiga kahtlastesse olukordadesse. Oleks nagu lihtne maapoiss, aga ei ole ka. Ma olin nt ta erialast täiesti valesti aru saanud - ajasin vist kaks inimest segamini - ja nii naljakas jälle, kui väike Eesti on. Ta on/oli S-i eksi kursavend. Oleks nagu korralik, aga siis jälle mitte. Põnev see elu. Aga hetkel meeldib mulle tema juures see, et ta ei püüa isegi praegu - päris alguses - mulle mulje avaldamiseks kõva meest mängida. Ta on täpselt see, kes ta on ja ta on selgelt rahul iseendaga. Oi, kuidas ma kadestan teda. Ma ei ole veel päris seal, aga loodetavasti varsti jõuan ka. Ta on vist juba saanud aru, et pettusega nagunii kaugele ei jõua ja enesepettusega ka mitte. Seega on kohe algusest peale mõistlik keskenduda päriselt ka sobivate sõprade ja partnerite otsingule. Samas tema standarditest ei tea ma veel midagi. Ja ega ma ju täpselt tea ka seda, mida tema mõtleb minust.
Oi, mulle nii meeldivad algused. Isegi, kui nad tulevad ootamatult. Täiesti plaaniväliselt. Ja mulle meeldivad uued tuttavad. Meeldib flirtida. Meeldib see hetkeline vabadus ja teadmatus. Ei mingeid kohustusi. Ei mingeid lubadusi. Lihtsalt jälle keegi, kes tahaks mind paremini tundma õppida. Ja mina teda ka. Täiesti uus ja erinev kõigist eelmistest jälle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar