Reedel oli lasteaias hooaja lõpupidu. Oli veidi kurb, aga ka rõõmus. Meie esimene lend ju hakkab lõpetama ja kuigi mul on kurb, et nad meie juurest nüüd teiste õpetajate juurde edasi liiguvad, on mul nii uhke tunne ka. Meie tibud on nii ägedad. Ja nad tõid meile palju lilli ning toovad hiljem veel. Ja mu kodu lõhnas nii, et pea hakkas valutama.
Aga siis läks päev veel imelikumaks. Pakkuge, mida teevad noored inimesed reede õhtul. Vastus - sõidavad Jäneda lillelaadale. Saavad tuttavaks Veiko bossiga, kes üsna esimese asjana küsib, kuidas neiud üheöö suhetesse suhtuvad ja kes kellega magada tahab. Külmetavad, kohmetuvad, tantsivad veidi ja naeravad ootamatult üle aastate uuesti nähtud kivipeast põhikooli klassivenna üle. Ta vist ei saanud lõpuni aru, kes mina olen ning üritas täisaurul külge lüüa. Laulis isegi Lady GaGa saatel midagi armastusest ning trügis meiega tantsima. Tundus, et ainus areng alates põhikoolist oli tema puhul see, et ta ei haisenud enam pesematuse ning dressides haudumise järele. Seejärel hiilisime salaja poiste tuppa magama ja laupäevase päeva veetsime laadal patseerides. Põhirõhk oli erineva hea toidu tarbimisel, aga sain ka savist kuke ning imeliste kummikute omanikuks. Hämmastav, kui erinev oli laadaplats õhtul ja hommikul ning kui vähe seal turvalisusele rõhku pöörati. Eriti öösel. Meile tuli see muidugi kasuks, sest saime ilma igasuguste vaidlusteta tagasi külalistemajja oma asjade järele. Inimesed lihtsalt usaldasid meid. Mingi väikekoha värk vist. Ainus nõme asi kogu selle ürituse juures oli see, et ikka oli üks inimene, kes endal nosu täiesti täis võttis ja siis kõik muretsema pani enda tehtud lolluste pärast.
Laupäeva õhtust ning järgnevast ei jõua ma praegu kirjutada, aga märksõnad on Kats, Ristiisa, autojamad, meestejamad ja matkamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar