Aga enne mõned vanad võlad.
Laupäeva õhtul siis tuli Tartu Kutt jälle mulle külla ja seekord ainsa eesmärgiga mulle külla tulla. Sundisin teda kohe läbi paduvihma end Piritale vedama selleks, et ise üle poole aasta Katsi näha ja uutest ning täitsa vanadest inimestest koosnevas seltskonnas elus esimest korda Ristiisa saagat vaadata. Oli tore, kuigi meie rohkem kui esimese osani ei jõudnudki. Lihtsalt õhtu oli veninud juba üle igasuguste piiride pikale ja ei jaksanud enam ärkvel olla.
Niisiis sundisin teda enda "koledasse" autosse istuma ja rääkisin pikalt sellest, kui hea sõber see auto mulle olnud on ning kui ilusti oma kõrgele eale vaatamata vastu pidanud, kui siis keset vihmast ööd Linnahalli juures sumbuti alt ära tuli. Hea iroonia oli. Aga samas mul taaskord hea meel, et olgugi, et auto lagunes sõidu pealt ära, ei ole ma keset ööd üksi, üle tee on Statoil ja ma olin koos härrasmehega, kes ise mu auto alla ronis. Märg asfalt ei olnud üldse kutsuv. Üsna kilplaslikult said siis tükid kokku seotud benjiköiega ning sõit läks edasi.
Pühapäeval olime siis autovabad. Oleks ma teadnud, et mu isa ise sellist asja parandada oskab, ei oleks ma esmaspäevani oodanud, aga meil oli niigi tore. Leidsin lõpuks üles koha, kust uus promenaad algab ja jalutasime Kakumäele välja. Tagasi tulime mööda kivist rannikut suurematel ja väiksematel rahnudel balansseerides. Mul oli keerulisem, kuna minu lukuta jope taskutes olid kõik eluks vajalikud võtmed ning käed ka asju täis. Pidin seega vaid jalgadele toetuma. Aga tore matk oli.
Ja õhtupoolikul saatsin ta rongi peale. Arvan, et viimane musi jäigi viimaseks musiks. Vähemalt minu poolt. Kuigi tema tahaks vist kogu aeg koos olla. Mina aga veendun aina rohkem, et tema ei ole siiski see, keda m otsin. Ja ka selles, et Silmarõõm oli ikka väga täiuslik partner mulle. See Tattu Kutt on küll tore ja tark, aga sellest ei piisa mulle kahjuks. Ei taha suhet suhte enda pärast. Tahaks leida inimese, kellega tahaks suhet tema pärast.
Pühapäeva õhtu oli aga väga mark. Saatsin Tartu Kuti ära ja kutsusin Aivari külla, sest meil oli vaja inglise keelt õppida ja mul ei olnud tuju midagi tarka teha ega üksi olla. Ta tuligi lõpuks. Särades. Sest tema elus on keegi uus ja mul on väga hea meel. Aga mul on ka tema ees ülipiinlik, sest olenemata sellest, et ma tean väga paljusid sünnipäevi peast, magan ma nad juba pikemat aega maha, sest ei suuda oma teadmisi praktikas rakendada. Kaks ajupoolt ei tee koostööd vms. Et siis eile oli Aivari sünnipäev ja see tuli alles õhtu keskel meelde. Enne olin sundinud teda võõrkeele kallal veel pikalt higistama ja ta ei öelnud ka midagi. Väga piinlik igatahes. Pean talle selle järgmisel nädalal tähistades heaks tegema.
Täna oli ka veidi omapärane päev. Mitte nii väga töö mõttes kui järgneva osas. Läksin isa juurde autot parandama ja sain üle aastate ta naabripoisist klassivennaga jutustada. Nägin isegi tema väikest tütart. Ei tea, kas üldse keegi teine meie klassist teda näinud on. Ise pakkusin naabritele klatšimaterjali, kui nad mind poolõega segi ajasid ja ma asjad lahti seletasin. Edu neile, kui nad end paremini tunnevad minust kui sohilapsest jahudes. Tõsine probleem küll 21. sajandil:D
Sain ka kassiga mängida ja näha, kuidas isa mu auto kogemata kordades hullemaks tegi ning siis jälle enam-vähem korda sai. Ja siis selgus jälle, kui väike Eesti on. Isa ütles juba eile, et selgus, et tema uus naaber on mu töökaaslane. Tegelikult teab ta ka tema paarilist. Täna aga sain siis suhelda selle minu klassivennaga ja isa teise naabriga, kellega juba sügisel tutvusin ning siis selgus, et tema naist tean ma ka. Käisime sada aastat tagasi koos leeris ja ta on palju muutunud, mistõttu ma kohe teda ära ei tundnud, aga tema hakkas mulle rääkima, et teaks nagu mind ja mina panin isa vihjet "miitlits" ning tema nime kuuldes kokku, kes ta on. Tema läks siis tuppa ja tuli ootamatult tagasi meie leerilõpu pildiga, kus me mõlemad peal. Oli naljakas. Kuidas see võimalik on, et kolm isa naabrit on minu tuttavad ja ometi läks peaaegu 22 aastat, et meie kaks tuttavaks saaksime?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar