Olen oma mõtetega tagasi seal, kus viisteist kuud tagasi - siis, kui uuesti päriselt suhtlema hakkasime. Ei teagi, miks enne seda pikem paus oli. Ju ma ei viitsinud enam seda jamamist välja kannatada. Aga siis oli tal mind vaja ja nii palju hoolisin temast ikka, et tema jaoks olemas olla raskel ajal. Võtsin lihtsalt vastu otsuse, et ma aitan ta sellest tookordsest jamast läbi no matter what ega mõtle kaugemale.
Praegu olen umbes samas kohas. Ükskõik, millise nurga alt ma asju kaalun, ta on ikka jobu. Ja ma mõtlen lihtsalt, et kui nii kohtleb ta oma kõige kallimaid, siis ma ei julge mõeldagi, mida ta veel oma vihavaenlastele teeb. Ja ma mõtlen jälle, et ka jobudel on vaja seda kedagi enda kõrvale. Seda kedagi, kes sunniks neid pingutama ja end kokku võtma, paremaks inimeseks saama. Ja seda eelkõige nende endi jaoks. Eks me mõlemad oleme ennast hävitava iseloomuga vist.
Ometi on mul raske veenda ennast selles, et ta ongi üks suur jobu. Või vähemalt aru saada, mis mul viga on, et ma temast kauge kaarega mööda ei käi. Ka siis mitte, kui ta teeb ikka ja jälle mulle haiget rohkem kui keegi teine. Ja ikka ma lasen ta liiga lähedale. Seekord läks siis selleks veidi üle aasta. Ja iga kord ma mõtlen, et ehk ma õpin sellest. Ja et enam kunagi ei lase teda nii lähedale, et võiksin ise haiget saada. Aga võib-olla ma olengi hea harjutusmaterjal. See, kelle peal ta oma sigadused korda saadab, et siis kunagi kauges tulevikus kellelegi teisele hea sõber ja kaaslane olla. Just thinking...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar