Naljakad tissid

Täna ärkasin vara. Ei, mitte pool üksteist. See oleks tõeline õnn. Hoopis kell viis, sest Triibu tahtis järjekordselt süüa. Ei midagi erilist, aga viimasel ajal on ka minu tissid otsustanud lekkima hakata. Juba kella ühe paiku, kui Triibu ka süüa tahtis, tilkus üks nagu mingi roostes nõu, aga siis oli ta hea laps ja nõustus mind aitama mõlemast tissist söömisega. Kella viie ajal aga sõi ta nii moe pärast ühest ja jättis mu koos minu tilkuva murega üksi. Kuna külje all oli juba paras loik, millel ma kasvada lasta ei tahtnud, ei jäänudki muud üle kui tõusta üles ja minna pumpama. Seekord tuligi piima terve pooltunni jooksul, mil automaatne pump töötab ja oleks kauemakski jätkunud. Samas esimestel minutitel tuli vaevalt paar tilka. Mind ajas see korraga närvi ja naerma, sest just oli sama tiss ilma igasuguse pingutuseta ju tilkunud.

Igatahes, räägin välja, et kui ma alguses pääsesin igasugustest tissijamadest, siis enam mitte. Kui mehed paistavad arvavat, et tissid on lihtsalt mingid mõnusad pehmed asjad, mida vaadata, pigistada ja padjana kasutada, siis tegelikult on nad üsna targad moodustised, mis peaksid pidevalt toodangut korrigeerima vastavalt nõudlusele. Kui aga klient ootamatult 4-6 tunni asemel hakkab kolm ja siis vaid kaks tundi sööma, siis olenemata efektiivsuse tõusule, võib oodata veidi tõrkeid tarnimisel. Asjale ei aidanud kaasa üleeilne päev, kui juba tekkima hakkanud söömisrutiin kõrvale heideti ning ca tunnis korra tissi otsas istuti. Ja kui ta öösel ka vaid lühikesi sööminguid tegi, siis oligi korras. Mõned päevad tagasi kogesin esmakordselt ka seda, kui loik kodust väljas olles läbi riiete imbus ning muidugi polnud mul mingeid kaitsmeid ega vahetusriideid kaasas. Pole ju kunagi vaja olnud. Murphyga me oleme ka vanad tuttavad, kuigi mitte ilmtingimata sõbrad. Õnneks ei olnud ma just väga avalikus kohas ja see kuivas kiiresti ära.

Nüüd aga ootan huviga, kas jõuame ka piimapurskamiseni või jõuavad Triibu ja tissid enne kõiki rahuldava kokkuleppeni.

Viimase aja arengud

Ma tean, et olen viimasel ajal (loe: ca aasta) olnud täielik emmeblogija, aga kannatage ära või tulge hiljem tagasi. Palju hiljem, sest ju ma kunagi jõuan siiski taas ka teiste teemadeni, aga hetkel olen ma siiski täiskohaga emme ja see on minu elu.

Tahtsin lihtsalt kirja panna, et ca neli nädalat juba (kuidas see aeg nii kiiresti järsku läheb?) magab Triibu palju paremini nii päeval kui öösel. Eelmisel nädalal saabus see maagiline hetk, mil ta magas tehniliselt öö läbi. See tähendab viis ja pool tundi ehk pool tundi üle öö läbi definitsiooni. Ta ärkas küll kell neli, aga kiire söök, krooks ja uni tuli taas. See oli nii uskumatu, et ma kohe ei teadnudki, kas peaks üldse ise tagasi magama minema. Lisaks on paar korda juhtunud nüüd ka nii, et me ei peagi terve perega ca kella kaheksast voodisse minema. Täiskasvanud on saanud ka veidi oma aega. Mitte, et me sellega midagi märkimisväärset teha osanuks.

Nii nagu uni on paranenud, on ka paralleelselt söömist vähemaks jäänud. Kasvab ta siiski mürinal ja võtab juurde normist kiiremini, aga on igasuguste graafikute keskel ilusasti. Viimased kaks ööd ja päeva on ta ka oksendamise koha pealt end kõvasti tagasi hoidnud ja tore uudis on veel see, et tundub, et tema vasaku silma pisarakanal funktsioneerib lõpuks normaalselt. Meil on üsna hea laps ja õnneks suuremaid muresid ei ole siiani olnudki. Kui nüüd pikad uned ka normiks muutuksid, olekski kõik supertore. Ma eelistan iga kell pigem töötlemata kui töödeldud piima loigus ärgata. Jah, ka see juhtus lõpuks.

Täna sai meie 2,5 kuune Triibu ka esimesed süstvaktsiinid ja kannatas need nii vapralt ära. Nuttu tuli küll ca minuti jagu, aga lohtamiseks piisas ka issi süles olemisest. Ei mingit turbotissitamist vms. Ta on kasvanud alates sünnist ca 20% pikkuses ja ca 70% kaalus. Ja kuigi ta paistab olevat pärinud just kõik need elemendid, mis meile enda juures ei meeldi, on ta üks tõsiselt armas saja näoga poiss.

Sellest, millest head emad ei räägi

Ta oksendab su õlale, nii et see voolab su seljale ning te mõlema rinnale ja siis veel eraldi su juustesse, rääkimata igaöisest okseloigus magamisest.

Ta kakab su valgele tekikotile ja pissib su käsivarrele.

Ta aevastab su võileivale ja sul on au nokkida ta nina.

Ta röögib nii, et tunned, kuidas sinu kehaski vibreerib.

Ta ajab sind üles suvalistl kellaaegadel ja sa kunagi ei tea, kauaks.

Ta ei anna sulle mõni päev hetkegi iseendale. Heal juhul jõuad jooksu pealt riidesse panna ja mõne ampsu süüa.

Ja ometi ei anna sa teda ära. Kui keegi peaks isegi julgema sellist mõtet soovitada, oled valmis tal pea otsust hammustama, sest ei ole midagi armsamat kui see, kuidas ta lõdvestub ja uinub su süles ning naeratab sulle läbi une. Kui just mitte arvesse võtta ta ärkveloleku naeratusi, mis sind nähes tema näole ilmuvad ja teie mõlema silmad särama panevad. Ta pisikesed sõrmed haaravad sinu omadest. Tal on miljon üks armsat näoilmet. Su süda heldib vaadates, kuidas ta, käed üle pea, magab või su rinnal nohiseb. Ja sa rõõmustad koos temaga nii välja tulnud puuksu, kaka kui uute oskuste üle. Seiklus missugune!

Lapsehooldusest Rootsi moodi

Ma näen nii tihti ingliskeelseid artikleid teemal, kuidas Rootsis on maailma parim lapsehoolduspuhkus. Ennetavalt tahan ära öelda, et minu meelest on see lihtsalt hästi turundatud, aga Eesti oma on nii mõneski mõttes parem.

Ma ei ole siiani kindel, kas kõigest päris täpselt aru saan, sest vist eesmärgiga pakkuda palju paindlikkust, kaasnevad siinse vanemahüvitisega ka paljud segased reeglid, aga püüan siin ära seletada üldjoontes, mida on oodata.

Suures plaanis on vanemapuhkus Eestis ja Rootsis sama(väärne) - mõlemas riigis on lapsevanematel õigus kodus olla ca poolteist aastat ja saada selle eest tasutud. Mõlemas riigis saab ka partner/isa sünni järel kaks nädalat kodus olla. Edasi aga hakkavad asjad erinema.

Eestis saab minu teada siiani kodus olla lapsevanem seni, kuni laps saab kolm ja tema töökohta hoitakse talle. Rootsis saad osalise ajaga tööl käia seni, kuni laps saab kaheksa aastat vanaks. Reeglid selle osas aga jäävad mulle veel segaseks.

Tore osa on see, et partner saab kodus olla koos ülejäänud perega sünnituse järel ka terve kuu, kui tahab, ja saada kahe nädala jagu raha. Samuti on tore see, et kumbki vanem peab veetma lapsega 90 tasutud päeva. Kui ta seda ei tee, siis jäädakse nendest päevadest lihtsalt ilma. Ülejäänud päevi võivad vanemad jagada kuidas tahes. See on nii korraldatud, et mõlemad vanemad osaleksid aktivselt lapse kasvatamises.

Negatiivseid osasid on ka. Nt lapsehooldustasu lagi on üsna madalal. Seega kõik, kes vähegi paremini teenivad, kaotavad sel perioodil kõvasti raha. Madalama palgaga inimesed saavad ka ikkagi ainult kuni 80% oma päris palgast miinus maksud ja seda parematel päevadel. Üks osa sellest tasustatud lapsehoolduseperioodist aga on selline, kus iga päeva eest saab vaid kommiraha - isegi Eesti palkade arvestuses. See on tõesti midagi kümne euro kanti/päev neto. Põhimõtteliselt on see tasustamata vanemapuhkus ju.

Kokku on tasustatud lapse kohta 480 päeva ja iga pere saab otsustada, kui mitme nädalapäeva eest nad raha soovivad. Sinna hulka kuuluvad ka puhkepäevad. Kui võttagi raha iga päeva eest, siis kulub 480 päeva üsna ruttu. Sellest 90 päeva on need peaaegu tasuta kodus istumise päevad. Ülejäänute eest saab maksimum ca 3000 eurot kuus miinus maksud. Kui tahta kodus olla aga vähemalt poolteist aastat ja mitte vaid säästudest elada, siis saab raha küsida nt 4-5 nädalapäeva eest. Seega see kättesaadav summa on parimal juhul ca 1200-1500 eurot. See ei ole Rootsi mõistes kuigi suur raha ja võib kuluda juba puhtalt üürile. Samas on võimalik ka sellega ellu jääda, kui vaja. Kui teine vanem on ka olemas ja käib samal ajal tööl, siis jääb üsna ilusasti ellu.

Igatahes, eelnev oli sissejuhatuseks, et aidata mõista paremini meie valikuid. Nimelt tahame me mõlemad Lemmikuga nautida seda beebiaega oma pisipojaga ning tundub ainult aus jagada seda võimalikult võrdselt.

Bioloogilistel põhjustel on tavaliselt esimesena lapsehoolduspuhkusel ema. Nii ka mina. Esimese kuu olime mõlemad kodus. Lemmik kaks nädalat isapuhkusel ja kaks tavapuhkusel. Mina olin oma tavapuhkuse päevi säästnud ja kasutanud raseduse lõpus ja isegi Triibu esimestel elupäevadel. Tehniliselt võiks siin lapsehoolduspuhkust samadel tingimustel alustada ka kuni 60 päeva enne sünnituse tähtaega, aga see tähendaks, et lapsega saaks kodus olla ju veelgi lühemat aega.

Igatahes, nüüd olen mina kodus täisajaga ja Lemmik käib tööl. Nii jääb see arvatavasti sügiseni. Seejärel käime me mõlemad paar kuud poole kohaga tööl ja kasvatame poole kohaga Triibut. Tegime sellise valiku, et kõigil oleks lihtsam kohaneda - Triibul sellega, miks järsku emme kogu aeg kadunud on ja issi nii palju kodus ning meie kolleegidel muutusega olgu selleks näiteks kellegi väljaõpe ja töö üleandmine. Minu asendaja jääb tööle aasta lõpuni ja ma arvan, et mulle piisab paar kuud poole kohaga töötamisest, et taas ree peale saada ja samas mitte niisama seal tühja passida, kui teine seal veel täiskohaga töötab.

Aastavahetusest, kui Triibu on peaaegu aastane ja tõenäoliselt enam erilist imetamist ei toimu, lähen mina täiskohaga tagasi tööle ja Lemmik jääb täiskohaga lapsevanemaks. Otsustasime just ära, et nemad chillivad kahekesi 2020 augustini. Seejärel võiks tehniliselt Triibu lasteaeda minna. Mul on küll jube kahju riskida sellega, kui paljudest esimestest ma sel ajal ilma võin jääda, aga Triibu isal on samuti õigus pühenduda lapsele ja keegi peab ju raha ka teenima. Samas ma ei tunne end just väga mugavalt lapse nii vara lasteaeda panemise osas. Siin küll lähevad mõned juba aastaselt aeda, aga minu kogemus ütleb, et pooleteisesed on ka veel täitsa titad. Nad ei oska iseseisvalt süüa, potil käia ega end korralikult väljendada. Nad ei ole tihti ka veel kuigi head kõndijad. Mis neist väikestest siis piinata mürarikkas keskkonnas terveid pikki päevi, kui on võimalik teisiti? Lasteaiaga kohanemine läheb kahestel palju ladusamalt.

Seega... otsustasin just eile kõhu (loe_ säästude) arvelt kokku hoida, võtta viie nädalapäeva asemel vaid nelja eest raha ning jätta nii ka tasustatud päevi varuks nii palju, et 2020 sügisel me saaksime taas mõlemad kas osalise ajaga tööl käia või vajadusel isegi temaga aasta lõpuni lihtsalt kodus olla. See võimaldab meil olla paindlikumad ja pakub mu emasüdamele oluliselt suuremat turvatunnet. Loodetavasti Triibule ka.

Paras mõtlemine ja arvutamine, aga mulle tundub, et meie hetke plaan pakub Triibu jaoks kõige paremaid tingimusi. Kui kellelgi on mõtteid või paremaid soovitusi, andke endast märku.

Kirjad Kahele Triibule 18

Tere, mu kallis!

Sa said eile juba kahekuuseks ja tähistasid seda oma siiani kõige virinarohkema päevaga. Samas täna oled sa selline kukupai, et ma ei tea, mida mõelda. Praegugi lamad rahulikult minu kõrval kergelt minu vastu toetudes ja isegi ei võitle väga unega. See ei ole enam kaugel ja üllatuslikult sa ei pahandagi, et mina, sinu emme, midagi muud teen peale sinu süles kiigutamise ja jäägitu tähelepanu pakkumise.

Meil on olnud väga huvitav kuu. Juba selle kuu esimestel päevadel hakkasid ka oluliselt rohkem suhtlema, otsa vaatama, märkama asju ja naeratusi kinkima. Neid saame me iga päev kümneid ja see on nii tore. Paar korda olen isegi tabanud su naeru kõkutamast. See on üsna samasugune naer, nagu su emmelgi, pea hääletu ja sissehingamisega. Mõned kilked on ka ikkagi siin-seal tulnud.

Sinu lemmikasjadeks on hetkel lambid, peeglid, aknad ja emme must-valge valgust läbi laskev pesakiik. Kõiki neid võid sa pikalt ja piiramatu huviga jälgida.

Sa oled hakanud ka meid järgi tegema või vähemalt mulle tundub, et sa vastad tihti naeratustele naeratustega, näitad keelt vastu ja kui mina söön, siis hakkab ka sinu rusikas rohkem suud tabama.

Sa oled päris tugev tegelane, kuigi trenni meeldib sulle teha umbes sama palju kui emmele. Näen, kuidas sa juba praegu end jalgadega edasi lükkad ja aina rohkem upitad sa pead üles. Me võime juba ligi kaks nädalat sinuga ringi käia ilma su pead toetamata. Muidugi, oleme alati valmis sind püüdma ja kui sa väsinud oled, siis vajud rohkem ära, aga juba on sind oluliselt kergem süles kanda.

Viimase kahe pluss nädalaga oled sa hakanud ka öödest rohkem lugu pidama ja samas veedad oluliselt vähem aega süües. Ma olin selle pärast natuke mures, aga selgus, et kaalu võtad sa ikka mühinal juurde ja isegi meie ämmakas küsis, et kas mu tissidest tuleb puhast koort või.

Nii nagu su keha on muutunud tugevamaks, on ka su hääl muutunud kõvemaks ja kui sulle miski ei meeldi, siis enda teada sa seda ei jäta. Enamasti mõni minut pärast seda, kui mulle tundub, et sa magad sügavalt ja olen julgenud su käest ära panna, oled sa taas - kõps - üleval ning hüüad mu järele. Või tissi järele. Sinu jaoks vist väga vahet ei ole. Samas üle viie minuti sa jutti ei nuta jätkuvalt õnneks.

Sa oled hakanud ka veidi mänguasjadele tähelepanu pöörama ja reageerid aina enam helidele. Millegi kättesaamine aga tundub siiani veel olevat õnnelik juhus. Kõik kõrinad ja krõbinad püüavad su tähelepanu. Olgu selleks siis susistavaid helisid tegev emme või harjaga diivanilt su okse küürimise heli. Nalja kui palju.

Su lemmikmäng on keelega suust kohupiima väljalükkamine iga kord pärast seda, kui olen jõudnud su näo kuivaks tupsutada. Vahel tundub, et sa võiksid ja peaksidki vannis elama ja ega sul selle vastu midagi ei oleks ka. Käisime sel nädalal esimest korda sinuga koos vannis. Siiani on see issi pärusmaa olnud. Seal muutud sa vaikseks ja aupaklikuks ja hea ongi. Kui toetan sind kergelt turjast, siis püüad sa ise end jalgadega edasi lükata. Varsti tahaksin sinuga ujumistrenni proovida.

Eilse sünnipäeva puhul käisime me sinuga esimest korda mänguringis ja sa ei maganudki seda maha, vaid vaatasid imetlusega teisi beebisid ning sealset organisaatorit, kes sai sult kingituseks tohutult naeratusi. Emmest oli sul tükk aega täitsa savi. Lõpuks siiski sai vist liiga palju uusi muljeid, sest siis tahtsid sa taas vaid kaisus olla ja mis mulgi selle vastu olla saab. Eriti, kui ma parasjagu midagi muud tegema ei pea.

Igatahes aeg lendab ja nii põnev on jälgida, kuidas sa kasvad. Nüüd lisanduvad juba ka su vanamehesoengule pisikesed uued juuksed üle kogu pea ja pisikesest kribust beebist pole eriti midagi järgi jäänud. Ootame huviga, mida kolmas kuu toob.

Armastusega,
Sinu emme

Kui kõhus kõrvetab

Enne, kui ma uuesti ja päriselt ära unustan, tahtsin siia kirja panna oma kõrvetistekogemuse, sest ise mõni aeg tagasi googeldades ei leidnud ma isegi ingliskeeles lootustandvaid vastuseid. Nüüd aga tean, et kõik ei pruugi halvasti olla ja ehk on kellelgi kunagi sellest postitusest abi.

Nimelt, ei ole eriline saladus, et rasedus toob tihti kaasa kõrvetised - kellel rohkem, kellel vähem, aga meeldivad ei ole need kellegi jaoks. Minul hakkasid need umbes poole raseduse pealt. Enne mul polnud aimu ka, mismoodi need võiksid tunduda, kuigi ju vast olin varem ikka ka ülikergelt kogenud. Päris võõras see tunne siiski ei olnud. Tunne on siis selline nagu söögitoru põleks. Vahel on see justkui üleelatav väike leek, teinekord aga selline tulekahju, et ei saa magama jääda ja ei tea, kas muudkui sööks või mis küll aitaks. Samas, arvan, et mul oli siiski kerge juhtum, sest järgnevate kuude jooksul võtsin ma vaid mõned korrad vedelat söögitoru katvat ja magu rahustavat rohtu. Alles päris lõpus läks seda veidi rohkem vaja. Nii mõned õhtud nädalas.

Minu probleem aga oli selles, et kui enamikul lõpevad kõrvetised koos rasedusega, siis mul nii ei läinud ja need mõned korrad, kui sünnitusmajas sel teemal küsimusi esitasin, ei saanud ma mingit vastust. Kõrvetised aga tulid ja läksid ja andsin ennast tunda iga päev. Üsna tüütu oli, sest ma ju teadsin, et nii ei peaks enam olema. Kõiketeadja Google aga ütles ka, et see võib tähendada tõsiseid probleeme sapipõiega. No ei olnud mul seda vaja.

Ma siiski lootsin paremat ja kolme nädalaga kadusid kõrvetised õnneks ikkagi ise ära. Probleemi kadumisega see kõik ka ununes. Kuni tänaseni. Seega, kui keegi kogeb sama, siis ärge veel matuseplaane pidage. Ehk läheb ka ikka ise üle. Lihtsalt võtab veidi kauem aega, kui teistel. Me kõik oleme ju siiski erinevad inimesed.

Oksekull

Meil on Triibuga üks mäng. Tema ajab piima välja igal võimalusel ja igasugustes kogustes. Mina püüan päästa, mis päästa annab. Võidab see, kellel on parem reageerimiskiirus. Mina saan punkti, kui jõuan lapiga tema suuni enne, kui okse igal pool mujal maandub. Ma saan punkti ka siis, kui okse mind tabab. Tema saab aga punkti, kui okse maandub tema riietel või näiteks diivanil. Topeltpunktid, kui see tuleb kohupiimakonsistentsis ja jääb diivani tekstuuri vahele kinni.

Miks ta ei saa punkte minu riiete tabamise eest? Aga seetõttu, et mina ei vihka riietevahetamist. Tema aga vihkab kirglikult. Tema punktid on ka ühtlasi minu miinuspunktid, sest mina olen ju see, kes peab üldiselt tema oksesed riided ära vahetama.

Ja nii me siis mängime päevad läbi. Mis mänge teie oma lastega mängite?

Lapsed ja loomad

Enamik vist teavad, et ma armastan loomi - eriti kasse, aga ega ma teisi vähem seepärast ei nunnuta. Seega mu elukaaslane naerab siiani, et parim viis naisi ära võluda on olla kassiomanik. Tema kaasavaraks tulnud isendid pugesid mulle ikka väga ruttu südamesse. Paratamatult aga tuleb seoses lapseootusega läbi mõelda ka lemmikloomade teema. Seda me tegimegi.

Ma ei pahandanud üldse, kui keegi küsis, et kas me allergiaid ei karda või, et mis saab, kui need konkreetsed loomad ja laps omavahel ei klapi. Või, et mis siis, kui asi läheb konkreetselt ohtlikuks. Kõigi nendega olin ma nõus ka seda teemat arutama. Samas neid väheseid, kes küsisid konkreetselt, et kas me anname nüüd kassid ära/paneme nad magama, vaatasin ma küll kui poolearulisi. Mispärast, ei tea? Nad on ju ka meie pere liikmed.

Jah, kui oleks selgunud, et tõesti loomad hakkavad last ründama või, et laps on tugevalt allergiline, siis oleks see olnud meile väga raske olukord, aga kuna lapse äraandmisele vaadatakse rohkem viltu olenemata sellest, et loomad on kellelgi kauem olnud, siis oleks tulnud meil leida neile uus hea kodu. Me aga siiski lootsime ja loodame siiani parimat.

Googeldasin raseduse ajal natuke soovitusi, kuidas imik ja loomad omavahel edukalt tuttavaks teha, aga olime ka ise juba jõudnud järeldusele, et esiteks seekord ei komandeeri me kasse enda äraoleku ajal võõrasse kohta, vaid tuleb leida hoidja, kes tuleb meie juurde koju lühikese ettehoiatamisega sünnituse ajaks. Seda seetõttu, et tundus igati vale esiteks traumeerida neid kodust ja meie juurest pagendamisega ja veelgi enam naasemisega koju, kus on keegi uus asukas, keda nad austama peaksid.

Lugesin ka, et lapsi ja loomi soovitatakse tutvustada üksteisele neutraalsel territooriumil. Kuna meie kassid elavad toas, siis me ei hakanud keset talve ka mingit eriüritust õues korraldama. Küll aga said kassid esimese asjana kohe esikus beebit uudistada ja nuusutada. Ega neile palju ei polnudki vaja. Mõni minut ja siis läksid nad juba oma asju edasi tegema.

Kui me mõni päev hiljem korraks lapsega koos kodust ära käisime ja naasesime, siis tundus mulle natuke nagu kassid mõelnuks, et kes siis seekord neile külla toodi. Uus beebi? Nemad ju ei teadnud ka veel, et see beebi nüüd jääbki meie juurde elama. Nad olid küll näinud, kuidas koju tekib järjest uusi asju juurde ja võtsid pehmemad nagu lapsevoodi, beebipesa ja mängukaar julgelt kasutusse. Samas piisas hiljem vaid mõnest korrast ei ütlemisest või nende pesast välja tõstmisest, et nad saaksid aru, et mõned asjad on nende jaoks off limits ja kuuluvad ainult uuele ilmakodanikule.

Jah, on olnud hetki, kus nad kogemata toetuvad beebi peale või kõdistavad sabaga. Üldiselt aga ei tee nad lapsest väga välja. Eros on mõned korrad tema kukalt limpsinud ja sel nädalavahetusel saime Triibuga kordamööda temalt musisid, nii et suhted soojenevad.

Lisaks ignoreerimisele on näha, et vahel nad ka põgenevad kisa eest. Teinekord aga tulevad jälle justkui ise murelikuna vaatama, et mis lahti on ja kas me - suured - ikka märkasime.

Ma ei oleks osanud paremat kohanemist soovida. Nüüd ootan vaid, millal Triibul kasside vastu huvi tekib ja millal neist sõbrad saavad.

Seega soovitan ka teistel samas olukorras olijatel mitte üle muretseda ja lihtsalt langetada otsuseid samm-sammult vastavalt vajadusele.

Pilk täis armastust

Eile oli meil kirjeldamatult imeline õhtu. Ma tean, et sõnadega on seda võimatu edasi anda, aga kuna ma tahaksin seda mäletada, siis ma ikkagi proovin.

Tavaliselt on meie ööd üsna unevaesed olnud, kuid viimasel nädalal on mingi areng toimunud. Vahetult enne seda aga tundus, et asjad lähevad aina hullemaks, sest Triibu hakkas kohe, kui ta pesasse panin, öösiti lohutamatult nutma ja lõpuks magaski mitu ööd tervenisti minu rinnal. See on küll üliarmas ja ma tõesti olen õppinud magama nii liikumatult, et vahel hommikul on isegi lutt veel mu kaelal näiteks. Samas olen ma juba üsna väsinud ja mis mind hirmutas, oli üks öö, kui korduvalt leidsin ärgates ta kohast, kuhu ma ei mäleta, et ta magama oleks jäänud. Siiski, rinnal magamine tähendas vähemalt, et igakordne magamapanek ei võtnud enam tunde ja kokku magasime me mõlemad rohkem.

Ühel päeval aga pakkus Lemmik välja, et paneme ta taas pesaga meie vahele. Ja see hakkas järsku tööle. Juhuks, kui see on taas vaid mingi lühike faas, tahan ma ikkagi mäletada, et on olnud ka häid aegu.

Esimesel õhtul ta hakkas siiski pesasse pannes kohe nutma, aga proovisin teda sealsamas, mingis iks asendis olles rinnaga toita. Mõte on siis olla ise külili ja toita üle pesa ääre maast kõrgemal olevast rinnast. Ja see töötaski selles mõttes, et ta rahunes, sõi ja jäi. Aga nii jäid ka gaasid. Seega pikemas perspektiivis see ei töötanud. Õnneks aga nõustus ta järgnevatel öödel ka nii, et tõstsin ta ärgates sülle rinnale, pärast proovisime krooksutada ja enam-vähem kohe seejärel tõstsin ta pesasse, kus ta ise uinus. Milline ime!

Eile aga juhtus midagi veel erilisemat. Nimelt olin just eile kurtnud Lemmikule, et ma ei mäleta, millal ma viimati midagi lihtsalt endale tegin. Emadus on tore ja huvitav, aga isegi, kui ma parasjagu otseselt temaga ei tegele, siis ma teen midagi tema huvides või näiteks koristan. Mis on ka tihti tema huvides. Ma igatsesin midagi egoistlikku. Ja mitte, et ma arvaks, et Triibu juba jutust aru saab, sain ma samal õhtul oma tahtmise.

Nimelt kui oli aeg magama end sättida, ei olnud ma ise veel väsinud. Kes teab, kuidas... Ma otsustasin proovida voodis Grey anatoomiat vaadata. Olen ka vahel varem midagi vaadanud tema kõrvalt, aga siis on ta kas maganud mu süles või söönud mu süles. Klassikaline multitasking.

Eile aga... söötsin ta ära ja panin pessa ja sinna ta jäigi. Mina sain sarja vaadata ja tema vaatas andunud pilguga mind. Esimene kord, kui ta ei maganud ja samas oli nõus "omaette" olema ja veel nii pikalt. Me olime siiski kõrvuti ja ma tundsin korraga ülimat liigutatust kui ka süüd iga kord, kui tema suunas pilgu heitsin, sest tema oma püsis minul ja mina keskendusin mingile sarjale. Ma ehk mõtlen üle, aga see pilk tundus olevat täis armastust ja imetlust määral, mis võttis minul silmad märjaks. Ma ei tea, kuidas teised seitsmenädalased käituvad, aga meie omale oli see esimene kord tunnike iseennast tegevuses hoida. Kui sari läbi sai, keerasin tänulikult tema kõrvale pikali. Ta oli veel mõnda aega üleval rahulikult, kuni lõpuks ise ilma tsirkuseta uinus. Ei tea, kas see ongi tal uus oskus ja kas seal on mingi seos, et ta käed aina rohkem tee suhu leiavad, aga mul oli nii hea meel. See hetk oli nii paksult armastust täis, et ma hoidsin hinge kinni, et see õnn edasi kestaks ega oleks mingi katastroofieelne seisund. Kuna ma praegu seda siin kirjutan, siis te teate, et elu läks edasi.

Täna on olnud taas üsna mõnus päev. Käisime teist päeva juba kahekesi autoga asju ajamas ehk mu hirmud selles osas on ületatud. Vähemalt sel määral, et julgen tuttavat teed lähedalolevasse keskusesse sõita, kui ta ilusasti autos magab ka. Järgmine samm on proovida kesklinn vallutada.

Tissid letis

Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kellel oleks väga tugevad arusaamad selle kohta, kus võib ja kus ei või imetada. Jah, mina ka ei tahaks süüda peldikus. Samas sel nädalavahetusel jordaanlastest sõpradele külaskäiku planeerides käis küll korra mõtetest läbi, et kas ma peaksin ehk neilt küsima, kus ma tohin nende kodus imetada. Samas aga kui see külastus kätte jõudis, oli minu jaoks sealsamas seltskonnas imetamine täiesti loomulik ja keegi ei teinud teist nägugi. Sama loomulik kui see, et mina olen alati, juuksed nähtaval ja tavaliselt pusases krunnis ning tihti lühikeste varruaktega särgis samas kui see sõbranna käib lohvakate pika varruka ja säärega riietega ning kaetud peaga ja nüüd läks nende magamistuppa imetamiseks. Teisalt, ega neil ei olegi eriti paremat kohta, kus külaline imetada saaks. Neil on kahetoaline avatud köögi ja elutoaga korter ning nende magamistuba ei ole ma kunagi isegi näinud.

Igatahes, ma tahtsin rääkida sellest, kuidas ma imetades üllatasin eelmisel nädalal iseennastki. Oli täielik feministlik hetk või paar. Nimelt olime sõbranna ja lastega kaubanduskeskuses lasteasjade poes, mis on keldrikorrusel. Vankriga saab sinna ainult liftiga ja lift on pisike. Kui me olime seal juba tükk aega ringi vaadanud ja peaaegu valmis lahkuma, ärkas muidu ülitublisti maganud Triibu üles ja hakkas nutma. Tal oli ilmselgelt nälg, aga lifti järjekorras ootas enne mind veel mitu vankritega emmet. Oli ilmselge, et seal läheb aega ja mina oma suure Emmaljungaga kellelegi teisele külje alla pugema ei mahu. Mis siis ikka. Haakisin aga rinnahoidja lahti sealsamas keset järjekorda seises ja laps rahunes kohe maha. Jätkasin imetamist ka veel liftis ja läbi kaubanduskeskuse jalutades, kuni jõudsime esimese sobiva pingini. Sõbranna kutsus mind julgeks. Ma ei tea. Minu meelest on see lihtsalt oma lapse vajaduste täitmine. Nüüd ta taas väljendab oma vajadusi, nii et pean lõpetama.

Kuus nädalat sees ja väljas

Triibu sai täna kuuenädalaseks. Kuues nädal oli jooksmas ka siis, kui ma sellest rasedusest teada sain. Nii sürreaalne tundub, et ta juba siin ja nii kaua meiega on olnud.

Kõik ei ole päris lust ja lillepidu, aga mingit erilist kaost ka ei ole. Nüüdseks on Lemmik juba ka kaks nädalat tööl olnud ja kuigi ma väga kartsin kahekesi jäämist, sest meie nunnu tahab kogu aeg süles olla, siis oleme ellu jäänud. Niisama nägemisulatuses olemine või isegi mõne kehaosaga tema vastas olemine ei ole piisavad. Peab saama süles olla praktiliselt ööpäev läbi. Muidu ei tule ka uni ja isegi süles ei ole midagi garanteeritud. Kui juba nutt peale tuleb, siis ikka sekundiga nullist sajani. Ta küll ei röögi eriti kõvasti, aga ennast ikka üleni punaseks ja hingetuks. Ei mingit poole vinnaga nutmist. Ja seda on ju emal nii paha kuulata. Ma vahel pean, sest lõputult ei saa pissilkäimist ja söömist edasi lükata, kuid hommikusöök toimub kas süües ja samal ajal ise söögiks olles või lauskarjumise taustal. Lõunasöögiks on hetkel heal juhul mõni puuvili või jogurt, mida käigu pealt tarbida saan.

Kui Lemmik koju jõuab, siis on lootust korralikult süüa, aga ma loodan, et ta kasvab veidi iseseisvamaks ja noh... kui mõned kilod nii kogemata mu kehalt protestiks lahkuda otsustaksid, siis ma ei jääks neid taga nutma ka.

Magamisest ta ka jätkuvalt, erinevalt oma vanematest, eriti lugu ei pea. Kusjuures tundub, et asi läheb isegi veidi hullemaks, sest aina raskem on saada teda oma pesasse jääma. Samas on ju nii armas, kui ta mu rinnal magab ja ema instinkt töötab piisavalt, et leiaksin tunde hiljem isegi luti oma kurgu alt samast kohast. Kui see pole maha veerenud, siis on vist lapsel ka üsna ohutu, kuigi rootsi ametnikud ei nõustuks.

Aga positiivsest. Eelmisel nädalal õppis Triibu päriselt naeratama ja armsamat asja ei ole olemas. Nüüd ta selgelt ka näeb paremini ning uudistab ringi. Lemmikasend on süles pikali olles pea kuklasse ajada ja siis pea alaspool paremale ja vasakult kordamööda vaadata.

Oleme mõned korrad näinud teda isegi asju haaramas. Esimesed viis nädalat ta justkui ei näinudki oma mähkimislaua kohal rippuvaid mänguasju. Lisaks on ta korralikult kosunud ja aina osavam ja tugevam.

Lõpuks on ta ära näinud ka 3/4 oma vanavanematest ja suurema osa teistest lähedastest. Eile oli tal ka elu esimene kohting - õhtusöök neli kuud vanema neiuga. Kumbki siis oma ema rinnal. Oli tore moment.

Ootame huviga, mida järgnevad nädalad kaasa toovad.

Sotsiaalmeedia on imetajatele

Olles nüüd kuu aega ööd ja päevad ilma igasuguse rütmita meie pisikest rinnaga toitnud, tahaks ma veidi muljeid kirja panna. Esiteks sotsiaalmeedia. Minu meelest on see üks parimaid viise öösel pimedas end tegevuses ja seega ärkvel hoida, kuni laps pikalt sööb või ei ole veel nii sügavasse unne vajunud, et saaks ta oma voodisse tõsta ja ise magada. Jah, ma tean, et peaksime silmsidet hoidma ja bondima imetamise ajal ja teeme seda ka üldjuhul nii kaua, kuni ta silmad lahti on, aga enamasti ei ole ja mul on ka raskusi nende lahtihoidmisega, kui päevast päeva mind tunni-kahe-kolme tagant söömiseks üles aetakse. Ma tunnistan, et mul on vaja mingit abi. Niisiis scrollin Facebookis, sest tänu emade gruppidele on alati ka keegi teine üleval ja postitab midagi. Kui seal igavaks läheb, siis piilun Instagrami, aga ma jälgin nii väheseid, et see ammendab end kiiresti. Siis vaatan üle blog.tr.ee ja ehk peaks ka Netvibesi telefoni tõmbama, sest arvutis olen oma RSSiga lootusetult ajast maas. Siis loen veel Eesti uudiseid ja vahel surfan veebipoodides. Kella kahesed tellimused meilt ei ole enam üldse utoopilised.

Rääkides aga üldiset rinnaga toitmisest, siis ma olen vist imelik. Alustades sellest, et ma vaaan lolli näoga otsa kõikidele, kes küsivad, millal piim tuli ja lõpetades näiteks enda siiani normaalselt tundmisega. Ma nimelt tõesti ei tea, millal see piim tuli. Laps tundus söövat algusest peale ja mul küll mingit klõpsu ei käinud, et just nüüd tuli mingi suur piimalaadung. Lisaks ei ole mu rinnad olnud eriti kõvad ega valusad. Jah, on väike vahe, kas laps on just ühest rinnast söönud ja teisest mitte, aga mingid kõvad melonid küll ei ole. Samas ei ole ka piimapuudust, sest meie tüübil jätkub ka regulaarselt väljaoksendamiseks - või mis on kõvasti - ja ta on viimastel nädalatel 300 grammi kaupa juurde võtnud ning enam pole nii kilu.

Mingit hullu piina pole ka - õnneks - imetamine endast minu jaoks kujutanud. Olin sõbrannade hoiatuste põhjal valmis kuu või kahe jagu piinaks, aga siiani pole seda tulnud. Jah, mõnikord on rinnad veidi hellad ja alguses oli üks päev, kus mul oli hullult külm ja väike palavik ning nibu justkui kergelt korpas, aga järgmisel päeval oli kõik taas hästi. Üks rind on siiani hellem kui teine ja sellega pean vahel kaasa aitama, et laps ilusti rinnast kinni saaks, aga ei mingit tilkade väljapumpamist, et ta lõhna tunneks või rinna pehmemaks pumpamist. Seega ei ole ka mingeid kannatusi, kui ta juba mõni tund söönud ei ole. Samas ega ta pikki vahesid ei pea. Iga päev on vähemalt üks periood, kus ta tunde järjest väikeste vahedega muudkui sööb. Seda tilgaasja proovisin päris alguses, aga laisale minule sobib, et ta õppis ise ka ruttu ära, mis on mis. Käsitsi pumpamine on nii ebamugav.

Siis veel teised emad räägivad lekkimisest. Mina lekkisin vist kummastki rinnast ühel päeval natukene. Olen saanud ühe rinnapadja siiani ära kasutada. Ülejäänud seisavad. Ei tea, kas julgen ära anda või on veel oht, et hakkan millalgi tilkuma nagu vanad torud?

Mugavate asendite osas aga tuleb mul veel veidi tööd teha. Asi on kõvasti parem ergonoomilisuse seisukohast kui päris alguses, sest siis olin tõesti ise kui kreeka e, et ta ainult sööks. Nüüd vahel kummardan veidi ette, et ta nibu kätte saaks ja siis võin poollamavas asendis üsna mugavalt edasi toita. Samas päris pikali söömine meil väga hästi välja ei tule. Võib-olla on selleks suuremaid tisse vaja, kuigi mul on juba vahelduseks pornostaari tunne. Külili imetamisses on meil ka veel arenguruumi. Ühe tissiga õppis ta selle kohe selgeks. Teisega saab ka nüüd hakkama, aga minu jaoks see küll mugav lahendus ööseks ei ole, sest ma kardan, et ta lämbub ära. Meil on nii pehme voodi ka, et ta keerleb seal iga meie liigutuse peale. Lisaks ei jäta ta ise ruumi eriti oma nina ja rinna vahele ning pimedas on mul raske jälgida, et seal siiski oleks vähemalt millimeeter. Pean pidevalt kange olema, et end temast eemale hoida, aga ta pigem tuleb järgi mulle ja seega ei mingit ise samal ajal magamist. Ehk see läheb kergemaks, kui ta rohkem oma kaela ja pead kontrollima õpib.

Üldjoontes olen ma rahul, et imetamine toimib ja selle kasuks otsustasin. Ta on meil sellien tissifänn, et mind koheldaksegi suuresti kui piimakombinaati ja tiss lahendab ära enamiku muredest kiirelt ja kohast hoolimata. Endal on ainult naljakas mõelda, et terve elu oled oma rindu teiste eest katta püüdnud ja nüüd ei kulunud nädalatki, kui sain oma rinnad teiste ees letti lüüa. Kulus vaid kaks nädalat, kuni pidin teda võõra mehe kõrval söötma. Kui aga esimesest mentaalsest blokist üle saada, siis ainus mis loeb, on see, et minu laps on rahul. Kui keegi tahab vahtida, siis lasku käia. See on ainult rind ju.

Kirjad Kahele Triibule 17

Mu kallis,

Täna said sa ühekuuseks. Juba! Kuidas???

Ma ikka veel ei tunne, nagu ma teaksin, mida ma teen ja sa hoolitsed selle eest, et me liiga mugavaks ei muutuks, aga suures plaanis tundub mulle, et meil läheb päris hästi. Loodan, et sa arvad sama.

Sa oled tõeline rinnalaps. Kui sa saaksid, siis sa ainult rinna otsas oleksidki. Vahepeal aga pean ma siiski sinu ligipääsu piirama, et mu tissid ellu jääksid. Magamisest see-eest ei arva sa eriti midagi. Sa peaksid praegu magama ca 15-16 tundi ööpäevas ning üleval olema korraga vaevu tunnikese. Sina aga võid olla järjest üleval - viieminutiliste power napidega - vahel lausa kuus tundi jutti. Kolm tundi ei ole midagi erilist ka mitte keset ööd.

Kui sa söömise ja unega võitlemise vahel aega leiad, siis sa oled väga armas laps. Kõige armsam on see, kuidas siis, kui sa eluga rahul oled - enamasti süles ärgates - tõstad korraks kulmud nii kõrgele, et terve su otsaesine on kortsus, muigad mõnusalt ja sirutad oma kaela välja. Siis meenutad sa mulle enim kilpkonn Shifut Kung Fu Pandast multikast. Maailma armsaim vaatepilt. Nagu ka see, kuidas sa vahel naeratad, mu nibu suus, kui sul kõht täis ja tuju hea ning uni tulemas.

Sul on praeguseks juba ports hüüdnimesid: Triibu, 2Stripes, Konnapoja, Kilpkonnake, Donatello, Smush Face... Arvatavasti lisandub neid veel.

Meil ei ole veel mingit rutiinipoegagi. Elame päeva korraga ja su emme loodab, et igasse päeva mahub ka vähemalt enam-vähem viisakas kogus und meile mõlemale. On küll raske, kui sa oled üleval järjest kauem kui unemaal ja vahel sul seetõttu veab ja saad jääda mu rinnale magama, mis on nunnu aga ohtlik. Aga... sa oled nii armas laps, et saad hetkel kõik andeks. Sa küll nutad, kui sulle miski ei meeldi, aga siiani on kõik nutud viie minutiga läbi saanud. Issiga kahekesi suudame me su probleemid tavaliselt ära lahendada. Anna meile lihtsalt veidi veel aega atra seada.

Nüüd läheb su issi taas vapralt sinu nunnut riidest mähkut vahetama ja siis läheme tuttu, sest homme tuleb sulle taas Eestist külalisi - sinu Eesti vanaema ja teised, kes sind kindlasti armastama hakkavad.

Meie ootame huviga, mida sa meile järgmisel kuul ja edaspidigi õpetad.

Kalli-musi-pai!
Emme

Isside uni

Kui me raseduse ajal erinevatel koolitustel käisime, siis meile räägiti, et emad reageerivad ka läbi une kõigile lapse häälitsustele ja enam-vähem nii ongi ükskõik kui väsinud ma ise ka ei oleks. Isade uni aga on midagi eriti kummalist.

Esimestel päevadel, kui me tõesti olime mitmeid öid magamata, oli see rohkem arusaadav, et Lemmik lihtsalt ei kuulnud beebit samas ruumis magades. Nüüdseks aga on paar nädalat möödunud ja vahel ta reageerib. Vahel mitte. Näiteks ühel ööl vahetasin vannitoas Triibu mähkmeid ja ta protesteeris tavapäraselt häälekalt. Järsku pistis ukse vahelt pea sisse murelik issi. Järgmisel ööl aga olin ma lõpuks lapse magama saanud ja julgenud hiilida vannituppa, et pesta hambaid ja käia kiiresti dušši all. See võis kokku võtta aega umbes seitse minutit. Ühel hetkel kuulsin ma läbi veevulina, et Triibu nutab oma voodis. Kuna mina kuulsin, siis olin täiesti kindel, et tema kõrval maganud issi juba tegeleb Triibuga. Seega arvasin, et ma võin rahus end edasi seebitada, aga igaks juhuks siiski ei venitanud.

Kui ma siis vee kinni panin, siis kuulsin, et Triibu on juba päris õnnetu ja muudkui nutab. Keerasin sis endale kiiresti rätiku ümber ja läksin vaatama, mis toimub. Minu üllatuseks aga magas Lemmik hambad laiali, karjuva lapse kõrval. Täiesti müstika!

Samas me mõlemad usaldame üksteist nii palju, et kui üks meist hoolitseb lapse eest, siis teine üldiselt suudab magama jääda ka siis, kui laps nutab. Ootamatu nutu peale ärkamine või mitte ärkamine aga on minu meelest midagi muud. Kuni ma ei tea, et temaga on kõik hästi, ma ei maga.

Uni... see on üldse selline naljakas asi. Ma olen ülirahul nüüd, kui saan järjest üle kahe tunni magada. Kolm tundi on juba tõeline luksus. Nelja pole veel olnud. The new normal. Muidugi ei ole see lihtne ja vahel on nii raske ärgata, aga siis ta naeratab kogemata ja raskused ununevad.

Identiteedist

Lihtsalt tahtsin kirja panna, et kulus vähem kui kaks nädalat enne, kui avastasin end üksi kodust (poisid olid juba ees õue läinud) omaette pobisemas "kus on emme kindad?". Mitte, kus on Maria kindad või minu kindad või kus kindad on. Ei, emme kindad. Seda, et ma iseendaga rääkida võin, ma täna üldse ei aruta.

Muidu aga Lemmik tuletas mulle meelde, et nüüd peaksime me olema ka minu definitsiooni järgi perekond. Ja tal on õigus. Vähemalt minu subjektiivse lähenemise kohaselt on imelik pidada vaid kahte paari heitnud täiskasvanut perekonnaks. Kui, siis leibkonnaks. Perekond aga sünnib koos lapse või lastega. Täiskasvanud aga käivad nii tihti kokku-lahku-kokku. Kas siis iga suhe moodustab perekonna? No ma ei tea...

Muidu aga on meil siin jätkuvalt hullumeelne unegraafik ja käed tööd täis. Samas Triibu on armas ja kui välja arvata kaks kehva ööd, kui tal vist gaasid olid, siis ei ole meil põhjust kurta. Eile käisime esimest korda ka avalikus kohas temaga. Nimelt lapsekandmisüritusel, sest tahtsime veidi nõu ja julgustust tema enda külge sidumise osas ja seda saime ka. Lisaks nii palju aawsid ja ooosid, et meie nunnu oli vaid 17-päevane. Temast vanuselt järgmine tüüp seal oli neli kuud vanem. No ja kui me juba riskisime avalikus kohas käimisega, siis Lemmik arvas, et kui läks trumm, siis mingu ka pulgad ja käisime isegi Mios ära uusi madratseid vaatamas, sest meie voodi on nii mõnusalt pehme, et pisike veereb seal ringi iga meie liigutuse peale. Kahjuks aga tulime tühjade kätega tagasi ja peame edasi mõtlema lahendustele, et tal meiega hea ja turvaline oleks, sest ka tema eelistab üksi magamisele kaisutamist.

Muide, emme kinnastele on tänasega lisandunud ka päris emme saapad ja emme jope - üks esimesi vist minu jopedepargis, kus pepu kaetud on.

Vanemdamisest

Me oleme nüüdseks juba 13 päeva lapsevanemad olnud ja see on üsna mõnusalt silmaringi avardanud. Näiteks näen nüüd ise, kuidas aeg lihtsalt kaob käest. Ka pooletunnist jalutuskäiku näiteks ei mahuta igasse päeva ära, rääkimata ise välja magamisest või endale süüategemisest. Kui ma enne arvasin, et saab olema raske iga paari tunni tagant ärgata, et last sööta, siis ma veel ei teadnud, et see oleks unistuste stsenaarium. Ma arvasin, et beebi sööb mingi 5-10 minutit ja magab edasi. Minu äppi kohaselt võib nii väike inimene korraga üleval olla tunnikese ja mõne kuu möödudes kuni kaks. Reaalsuses aga on meie Triibu öösiti üleval rohkem kui magab. Hea öö näeb välja aga nii: läheme kõik varakult magama ja Triibu ajab meid üles uuesti näiteks kaks tundi hiljem. Siis sööme ja oleme niisama vähemalt tunnikese. Järgneva pooltunni magab ta mu süles ja kui üritan teda käest panna, siis tihti hakab ta nutma ja on ta ärkvel veel tunni või kaks. Pigem valin selle poole tunni variandi, et ta sügavamalt uinuks ja saaksin ta pesasse tõsta. Seejärel saan ka ise magama minna ja kui veab, uinun kohe. Järgmine äratus on näiteks 75 minuti pärast. Kulub taas tunnike, et süüa ja ehk vahetada mähe ära. Riskin ja panen ta pessa juba siis, kui ta on paar minutit mu süles maganud. Läheb õnneks! Magame mõlemad, et taas ärgata pooleteist tunni pärast. Taas vähemalt tund üleval, aga seejärel võtab issi üle ja saan magada ehk isegi kaks tundi. Vahel magab Triibu ka. Vahel mitte. Varem või hiljem tahab ta aga süüa. Ja nii võibki juhtuda, et kui ma tahan ise üle nelja tunni öö jooksul kas või katkendlikult magada, siis Lemmiku abiga venitan ööd pea lõunani ja siis kiirustame valgeid tunde püüdma, aga alati ei jõua, sest Triibu võib otsustada just pärastlõunal korralikult magada või siis hoopiski tissi otsas tunde elada. Samas ma ei tohiks vist kurta, sest alles hakkavad esimesed kaks kriitilist nädalat mööda saama ja põhimõtteliselt on ta ju hea laps, kes sööb ja magab ja rahuneb üldiselt ruttu.

Nagu ma juba mainisin, on see uus kogemus mu silmaringi avardanud ja eriti kasvatanud austust üksikvanemate vastu. Ma pole kunagi arvanud, et üksikvanemlus kerge on, aga hetkel tundub see täitsa võimatu, sest ka kahekesi on üsna palju tegemist ja Lemmik teeb kõike ilma virisemiseta, olgu selleks siis öised mähmevahetused või mulle söögi organiseerimine, pesupesemine, koristamine või lihtsalt lapsega tegelemine. Temast on tõeline laulja saanud ja pidevalt kuulen teda Triibule midagi uute sõnadega esitamas. Lemmiklaul aga on üksteisega mähkmete vahetamisest. Lisaks saab ta suurepäraselt hakkama juba kandelina sidumisega ning ka mähkmete pesuga, kuigi küsib mult aeg-ajalt taas üle, kuidas midagi hooldatakse. Mitte, et ma ise vigu ei teeks.

Mu ema rääkis, kuidas ta siis, kui ma väike olin, pidi veel üksi ahju ja pliiti kütma, et oleks soe ja saaks sooja vett. Meil olid marlimähkmed, mida pidi läbi keetma ja puudus pesumasin. Rääkimata siis magamatusest ja finantsilisest koormast, mida ta üksi kandma pidi. Ja mina siin põen, et kuidas me rahadega välja tulema hakkame.

Muidu aga oleme need õelad vanemad, kes magava lapse jäsemeid külma jäljendimaterjali suruvad, vahel temast nutupilte teevad ja püüavad talle kitsaid riideid selga saada. Me pole küll mingid sadistid, aga naerunäost lihtsalt saab vahel sekunditega midagi hoopis muud ja me tundsime end täna väga süüdi, kui karjuva lapse jalad ja käed kõik lõpuks pesus kokku tõmmanud bodysse saime ja see ikka kinni ei läinud. Lohutuseks tegime pika tissisessiooni enne, kui teiste riietega uuesti talle lähenesime. Ja seejärel võtsime ette juba kolmanda jalutuskäigu 13 päeva jooksul.

See jäljendite võtmine oli aga üldse üks tragikoomiline üritus. Olime teinud esimese katse jäädvustada tema kätt ja jalga 3D kipskujudena juba siis, kui ta viiepäevane oli, aga õhumullid rikkusid asja ära. Nüüdseks olime jõudnud tellida juurde vahendeid ja tahtsime uuesti proovida. Saada imik aga oma jäsemeid paigal hoidma 3-5 minutit, et vorm jõuaks tahkuda, on paras väljakutse ka siis, kui ta magab. Seekord aga ei saanudki me teda väga sügavalt magama ja nii ta siis siples. Meie mõlema käed olid seguga koos. Samuti lapse üks käsi ja jalg. Ja siis ta oksendas just samal ajal ning mitte midagi ei olnud teha. Ootasime vormi tahkumist, okseloik kusagil meie vahel sillerdamas. Tulemus aga oli üsna hea. Nüüd tuleb vaid need imetillukesed käsi ja jalg raami valada.

Muidu aga on mõnus beebimull. Ta on nii armas igas asendis ja eriti ärgates, kui ta silmad kinni, kerge muie näos kulmud kõrgele tõstab, nii et terve otsaesine on kortse täis nagu vanal mehel, ja siis sirutab ta kaela välja nagu mõni kilpkonn, meenutades mulle Shifut Kung fu pandast.

Valust ja taastumisest

Täna sai Triibu ühenädalaseks. Täitsa uskumatu! Ta tähistas seda just nagu oma sünniööl terve öö üleval olemisega. Samas, tema õnneks on ta nii nunnu, et ma ei saa seda talle pahaks panna. Eriti, kui ta tõesti veedab lõviosa ajast süües. Natuke veider on jätkuvalt mõelda, et me oleme nüüd lapsevanemad - kellegi emme ja issi, aga vähemalt oleme me suutnud teda siiani elus hoida. Suurel poisil kukkus eile ka juba nabakönt ära ja meie tähistasime tänast päeva igasuguse bürokraatiaga alates tema lasteaia- ja koolijärjekordadesse panemisest ja lõpetades Lemmiku isaks registreerimise asjaajamise alustamisega. Võib-olla mitte päris selles järjekorras. Aga ma olen juba kõvasti plaanitud teemast kõrvale kaldunud.

Kaks teemavälist killukest veel.
1. Ei ole mingit kasu kuid varem beebikoti kokkupakkimisest, kui selle haiglasse minnes maha unustad.
2. Ananass pidi kuuldavasti aitama sünnitust esile kutsuda. Ma ei tea, kui palju tõtt selles väites on, aga mind isutas juba kuu aega vms ananassi järele, ilma seda teadmata. Enne polnud ma vist vähemalt aasta aega ananassi koju ostnud. Nüüd olen isegi gurmaanilikult vannis ananassi puginud. Viimase sõin teadlikult aga üleelmisel reede õhtul ja öösel ju hakkas see vist vetevärk pihta. Hakka või uskuma vanarahva tarkusi :)

Aga nüüd siis valust jms...
Ma arvasin, et olin sünnituseks a ka järgnevaks üsna hästi ette valmistunud. Olin ju luganud raamatuid, käinud koolitustel ja kuulnud teiste kogemusi. Minu keha aga regeeris kohati hoopis teistmoodi, kui enamikul. Vabandan, kui nüüd end kordan, sest ma olen magamatusest juba üsna zombi, aga ehk on kellelgi veel kasu teadmisest, et võib ka nii olla, nagu mul.

Esiteks, teised emad räägivad, et avatuse kontrollimine ja veelgi enam selle suurendamine - ma ei tea, kuidas seda eesti keeles kutsutakse, kui ämmakas oma sõrmedega emakakaela veidi venitab - pidid kuradi valusad või vähemalt ebamugavad olema. Kui minu keha tõmbus eelneval päeval krampi juba sellest kingalusikaga ülevaatusest, siis päris sünnitusel neid katsumiseosi ma konkreetselt ei tundnuki. Mul oli täiesti ükskõik, kes või mida seal allkorruse toimetab. Mulle tundus, et seal on vist paras suur lehter, aga päriselt vist ikka ei olnud.

Teiseks, räägitakse, et valud muutuvad oluliselt tugevamaks pärast veteminekut. Jälle kord, minu kogemuse puhul ei olnud mingit vahet. Ei olnud seda protseduuri ennast tunda muudmoodi kui märja loiguna ega olnud mul seejärel ka suuremaid valusid. Küll aga avanesin seejärel väga kiiresti. Küll jäi see lõpukant, mida samuti mitu ämmakat korduvalt eest lükata püüdsid. Mina jälle ei tundnud midagi.

Siis öeldi mulle, et oksüdotsiin toob kaasa võimsamad tuhud. Kartsin küll, aga kui ta ka seda tegi, siis ainult efekti mõttes. Valu osas taas ei saanud ma midagi aru, oma tsoonis olles.

Ja lõpuks pressid peaksid ju kuradi valusad olema - eriti pea lõikumine. Taaskord ma ei mäleta erilist valu. Lihtsalt seda ilma pressivajaduseta pressimist ja tunnet, et laps on nüüd kusagil ebamugavalt madalal. Ma küll registreerisin ära pea kroonimise, aga tul hetkel ei tundnud ma isegi tuhusid enam. Üks ämmakas lihtsalt katsus mu kõhu kõvadust ja ütles, kui ma pressida võin. Jah, kipitas natuke ja selles punktis oli küll kange tahtmine lõpuni pressida ootamise asemel, aga ei midagi hullu. Ma ei tea, kas ma ootasin/kartsin hullemaid valusid, kui sünnitusega tegelikult kaasnevad ja seetõttu tundusid asjad mulle paremad või mul lihtsalt vedas kuidagi.

Ei saanud ma aru ka, et ma oleksin rebenenud, aga ümmelda mind natuke tuli ja vot selleks hetkeks olin taas nii hellik, et küsisin järsku pingepeavalurohtu ja lisatuimestust allkorrusele, sest iga nõelatorge luges.

Rääkides veel valudest, siis paljud kaebavad ju  valulikke emaka kokkutõmbeid ka pikalt peale sünnitust. Mul pole aimugi, mis need on. Sel hetkel, kui tuhude tunne kadus, oligi kõik. Emakas tõmbas samal päeval juba end pisikeseks ämmaemandate sõnul ja minule jäi vaid võbelev kõht. Tuhud ise olid aga hästi huvitavad. Algusest võisin ma vaevu aimata, et nüüd vist tuleb üks ja juba sekund hiljem oli valu laes, et siis mõnda aega seal lae lähedal passida ja siis vaikselt järele andma hakata. Suutsin need üsna hästi üle hingata suu kaudu ja aeglaselt, mingil hetkel ka puristades, sest siis tundus see õige. Kiiret hingamist tegin vaid kroonimise ajal käsu peale ja Lemmiku kätt pigistasin ka vaid paar korda koru selle perioodi peale, sest see töötas hingamisele ja lõdvestumisele vastu. Nüüd aga on nii naljakas, et samasugust hingamist läheb mul tihti vaja siis, kui Triibu end mu tissi otsa haagib. Me oleme küll palju edusamme teinud tissitamisega, aga esimene minut või pool on ikka üsna ebameeldiv ja vahel ta mängib mõnda aega, haakides end tissi külge, imedes paar korda ja lastes lahti, et siis seda korrata 4-5-6 korda. Pigem eelistan, et ta imeks pool tundi pausideta, sest pärast seda minutit ei ole enam üldse valus. Oli üks päev, kui rinnad tulitasid ja nibud hakkasid justkui verekorpa minema, mul oli palavik ja külmavärinad, aga kuna oskasin seda oodata ja valmistusin hullemaks järgnevatel päevadel, siis oli eriti meeldiv, et see jäigi üheks päevaks ja edasi olen taas edukalt inimlutt olnud.

Ma säästan teid vereklompide teemalistest lugudes, aga on siiski üks asi veel, mis mind ennast kõige rohkem üllatas ja mida ma tahan jagada ning eelkõige endale meenutamiseks kirja saada. Nimelt, kui paljusid värskeid emasid kimbutab põiepidamatus, siis minul läks vastupidi ja keegi ei tea, miks. Sünnituse ajal võib pissimisega probleeme esineda ja sünnituse järgselt kimbutab see probleem vahel neid, kellele on epiduraali tehtud. Minule ju aga ei tehtud ja ometi leidsin end seisust, kui nõksutasin end paanikas, sest tundus, et põis tahab lõhkeda, aga mitte ühtegi tilka ma ise välja ei saanud. Ämmakas ja õde ka küsisid uskumatult, et kas ma olen kindel, et mu põis täis on. Kuidas ma saanuks kindel olla, aga tunne oli selline nagu põiepõletiku ajal. Niisiis, palusin ka pärast sünnitust veel paar korda abi ajutise kateetriga ja nad reaalselt tõmbasid minust välja tunniajase vahega 600ml ja siis ligi liitri, sest ma lõpuks olin jaksanud juua rohkem. Samas isu ei olnud mul ca 24 tundi - sealhulgas kogu sünnituse aktiivse osa.

Tagasi pissimise juurde, siis ma proovisin korduvalt dušši all ja asi ei olnud hirmus valu ees. Ei suutnud ma pissida ei püsti ega kükkis. Hotelli kolides ei olnud midagi muutunud ja mul hakkas vaikselt hirm tulema, kuigi mulle oli kinnitatud, et nad saavad mind seal ka aidata, aga esialgu käskisid nad mul siiski ise proovida veel mõnda aega. Lisaks, kui minust oleks välja tõmmatud üle liitri, siis oleks mulle kolmeks päevaks püsikateeter pandud. Minu rekord jäi vist 960ml peale. Igatahes, ühel hetkel sain ma lõpuks magada - küll ainult mingi poolteist tundi, millest piisas tolle hetkel hormonaalse seisuga - ja seejärel läksin ja istusin lihtsalt potile - ei mingit duššiga mängimist - ja järsku midagi tuli. Mul oli nii hea meel. See aga ei tähendanud, et kõik korras olnuks. Mul oli veel hetki, kus ei töötanud üks variant või teine ja süsteem ei funktsioneeri siiani päris nii, nagu peaks, aga ma saan hakkama. Lihtsalt olen ühe väga kummalise kogemuse võrra rikkam.

Muus osas aga on kann siiani kange ja ümblused sikutavad veidi. Kõht tõmbub vaikselt tagasi ja kui perse ka korda saaks, siis oleks elu päris lill :) Ma lähen nüüd musian oma pisikest nunnut, kes end tahtmatult näpistama kipub.

Kirjad Kahele Triibule 16

Mu kallis Triibu!

Sa oled lõpuks siin ja kuigi ma ei tunne veel, nagu see oleks alati nii olnud, kuulud sa selgelt siia. Inimesed ütlevad, et sul on minu silmad. Isegi siis, kui nad pole neid avatuna näinud. Sinu issi arvab ka, et sul on minu kõrvad ja kulmud ja lõug. Sul on üsna palju suhteliselt heledaid juukseid ja pea nähtamatud kulmud. Sul on ka nöbinina, kergelt pruntis suu ja üldse oled sa üks ilus beebi. Teiste arust ka või on nad lihtsalt viisakad. Ma ei tea. Arstid aga annavad sulle ainult häid hindeid testide põhjal, nii et emme-issi on väga rahul.

Me muudkui vaatame, mis nägusid sa teed ja kuidas su käed käivad vahepeal nagu tuuleveskid. Lisaks on mõnus silitada su siidist nahka, kuigi sa hetkel eriti paidest ja musidest lugu ei pea. Vähemalt ei ole need sinu arvates võrreldavadki tundega, mis tekib, kui sa saad olla üleni meie kõhu/rinna vastas. Tihti on see ka ainus valik, mida sa aktsepteerid magamiseks, kuigi me juba õpime erinevaid trikke.

Sa said just viis päeva vanaks ja oled meid juba mitmes mõttes positiivselt üllatanud, aga ka meie teadmisi proovile pannud ja googeldama sundinud. Olenemata kõigist loengutest, kus me su issiga käisime, on ikka veel päris palju asju, mida me ei tea(dnud). Näiteks polnud meil aimugi, kui kaua üks beebi sööma peaks ning kuidas täpselt ikka käsitsi piima välja pumbata. Samuti, et esimestel päevadel pead sa vaid korra päevas pissima. Kaka oli rohkem sinu teema, aga nüüd hakkab vastupidi vist olema.

Sa oled kõige vapram beebi, keda ma tean. Olen näinud, kuidas sul võetakse verd nii kannast kui käe pealt ja sa ei teinud mitte piiksugi. Samamoodi kannatad sa ära, kui su ühte veidi rähmast silma vatitikuga puhastan. Ainult mähkmevahetus ja naba puhastamine ei meeldi sulle eriti ja vanniprotseduurid jätaksid sa vist ka vahele, aga me pole sind voolava veega veel väga kiusanud ka. Äkki hiljem täna?

Lisaks õpetad sa meile, kui vähe und on tegelikult funktioneerimiseks vaja. Esimestel paaril päeval magasid sa mõnusasti 3-4 tunni kaupa ja ühe tsükli lausa 5-7 tundi päevas, mille jooksul võisime teha sinuga mida iganes - sa ei jäänud üles ega ärganud isegi söömiseks. Me hakkasime juba muretsema, sest ämmakad käskisid meil sind iga kolme tunni tagant, nui neljaks toita. Eile aga olin ma justkui 24 tunni buffee. Istusime sinuga üleval öösel kella kolmest kuueni, mõne minuti kaupa süües ja enne seda ei tulnud ka emmel und, nii et ta oli lõpuks üsna meeleheitel, sest me pidime kella poole üheksaks sinuga minema veel tervisekontrolli ja ma olin täiesti magamata. Õnneks issi võttis siis üle sinuga tegelemise ja emme sai ikka tunnikese tukkuda ning pärast arsti magasime koos kaks tundi. Üldiselt tundubki nende esimeste päevade puhul, et emme eriti üle nelja tunni ööpäevas magada ei saa ja seda ka mitte jutti, aga täna öösel sa jälle üllatasid positiivselt. Olime küll kõik keset ööd mingi poolteist tundi üleval, aga sa lubasid end pärast oma pesasse tõsta, mida sa üldjuhul öösel ei tee ja me saime kõik magada kolme söögipausiga poole üheksani. Milline luksus see juba tundub.

Nüüd sa nohised ka minu kõrval juba üllatavalt pikalt ja kui sa ärkad, siis me proovime sinuga esimest korda õue jalutama minna. Emme pepu on küll jätkuvalt kange kõigist läbielamistest, aga ma tahaksin ikkagi teha väikese tiiru sinuga. Ainus lahtine küsimus on, et mis me sulle selga paneme, sest sinu 50/56 suuruses valmis varutud fliiskombe on sulle veel hiiglaslik, aga ega vist muud varianti ei jää. Sa olid küll juba sündides 50 cm pikk ja 3560 g raske, millest tänaseks on alles jäänud loodetavasti 3200 g, aga sa oled üsna sportlikus vormis tegelane. Hetkel meie pere parimas vormis tüüp, kui Nokiat mitte arvestada.

Ja kassid! Kassid on su üsna hästi vastu võtnud, üle nuusutanud ja hoiavad nüüd aupaklikult eemale. Samas sinu pesast ja voodist on neid pea võimatu eemale hoida. Eros suutis korra juba su pead ka lakkuda ja vahel tundub, et kui nad su nuttu kuulevad, siis nad tulevad vaatama, kas keegi juba aitab sind.

Täna tuleb ka su esimene planeeritud külaline - Rootsi vanaema - sind üle vaatama. Issi tellis talt ka süüa, sest olenemata sellest, et sind on üks ja meid kaks, on vahepeal üsna keeruline kõike jõuda. Näiteks üleeile oli emmel vaja pead pesta ja haiglas vedelemisega pähe tekkinud hiiglaslik harakapesa lahti harutada, sest see läheks ajaga ainult hullemaks. Lisaks tahtsin su sünniloo kirja panna, oma küüned lühemaks lõigata/viilida ja valmis vaadata, kuhu kõige väiksemad riidemähkmed said. Esimesed kaks tegevust võtsid aga üsna palju tunde aega, aga said tehtud taas emme une arvelt. Teised kaks aga, mis pidanuks võtma vaid kümmekond minutit, pidid ootama hilisõhtuni ja ma imestasin, et ma üldse jõudsin nendeni, aga vaja ju oli, sest ma ei tahtnud sind kogemata küünistada. Sa teed ise selles üsna tublit tööd, kuigi me oleme sulle viie päeva jooksul juba neli korda maniküüri teinud.

Eile oli ka see päev, kui me proovisime esimest korda riidest mähkmeid kasutada, aga sa oled nii kribu, et isegi vastsündinu mähkmed jäävad sulle kõige kitsamas asendis suureks. Sa mu konnapoja, su reied lihtsalt on nii peenikesed, aga vähemalt esimene katse on tehtud. Sa ka lahkelt pissisid-kakasid meie ainsad kaks pisikest mähet ruttu täis ja nüüd tundub, et peame sulle ikka kõige pisemaid Liberosid juurde ostma. Ma küll plaanisin proovipakkidega läbi ajada, aga nt Pampersi nr 1 suuruses mähkmed, mida meil mitu pakki tekkinud on, on sulle üsna suured Liberoga võrreldes.

Igatahes, need esimesed päevad sinuga on mööda lennanud ja me ei suuda sind ära imetleda. Vahel on kahjugi sind käest ära panna, kui sa magad, kuigi me teame, et peaksime kasutama iga võimalust ise magamiseks.

Emme armastab sind nii-nii palju ja lubab, et annab endast parima, et sa meie juures end hästi tunneksid, sa me täiuslik beebi!

Triibu teine tulemine

Nii uskumatu, kui see ka ei oleks, me saime lapse! Meil on juba kolm päeva pisipoeg ja ma praegu varastan aega, et tema sünnilugu kirja panna.

Ööl vastu laupäeva ärkasin ma üles, et pissile minna. Seekord aga olid püksid juba üsna märjad. Märjemad, kui muidu rasedusaegse voolusega ning siis märkasin ka roosat alatooni. Kõik allikad olid mulle siiani kinnitanud, et just selline võiks lootevedelik välja näha. Mu kahtlusi kinnitas see, kui potilt tõustes kohe ka mingid joad mööda jalgu maani jooksid. Panin siis põnevusega pampersi püksi endale ja püüdsin tagasi magama minna, aga adrenaliin oli nii laes, sest Rootsis ei lasta üle 48 tunni ilma veeta olla. Nii hea oli viimaks teada, et igal juhul saame me sel nädalavahetusel lapsevanemateks.

Tahtsin lasta Lemmikul veel mõnda aega magada. Eriti, kuna mul ei olnud midagi viga. Samas üsna kohe hakkasin ma tundma ka õrnu päevadelaadseid aistinguid. Ma olin unustanud, millised need olid, aga nüüd tuli tuttav ette. Samas need olid nagu nohu võrreldes mu juba kuid väldanud krampidega.

Igatahes, uni ei tahtnud tulla ja lõpuks otsustasin ma lihtsalt telefonis scrollida. Püüdes aga häält maha võtta, suutsin ma selle karjuma panna ja see ajas Lemmiku ka üles. Siis aga ei suutnud ma enam tema eest toimuvat saladuses hoida ja edasi olime mõlemad üsna unetud. Hommikul pärast mõnda tundi und olin lõpuks valmis haiglasse helistama ja meid kutsuti kontrolli. Sain esimest korda KTG-d proovida ja see näitaks mõningaid tuhusid, aga ise ma neid ei tundnudki. Vähemalt mitte valudena. Pigem lapse surumisena. Lõpuks vaatasid nad mulle alt poolt otsa ka ehk oli kogu raseduse esimene günekoloogiline kontroll. Nad aga leidsid vaid mingit vana verd ja eraldi lootevett ei testitud. Mulle öeldi, et kirjelduse järgi võis nagu olla küll vesi, aga ehk rebenes vaid välimine kott kusagilt ja see ei loe. Seega saime natuke pettunult koju minna ja ülejäänud päev oli nagu iga teine.

Samas, kohe kui õhtul magama sättisime, sättisid end kohale ka valud. Seekord sellised, mida ma rohkem tuhudega samastada oskaks. Seega alates südaööst valutasin ma läbi une, kuni enam magada ei suutnud. Kella neljast andsin ma alla ning kui olin saanud kirja paar tuhu vieminutiliste vahedega, ärkas Lemmik ka üles. Tagantjärele mõeldes oleksin võinud püüda veel magada, aga tundus ju, et oleme juba päris lähedal. Eestis ju minnakse viieminutiliste vahedega haiglasse. Meie siin aga hakkasime süüa tegema ja mööbeldama keset ööd. Lemmik kolis Triibu kummuti lõpuks vannituppa ja me tegime muid argiseid toimetusi.

Äkki kuue paiku või mingil muul üsna ebamõistlikul ajal otsustasin ma dušši alla minna, et äkki on mõnus. Samas valud olid igai ülehingatavad ja seda olin ma ju nii palju harjutada ka saanud. Duššist sai edasi vannis mõnulemine. Anton istus poti peal, et mulle seltsiks olla, registreeris tuhusid äppiga ja söötis mulle kiivisid. Valud aga käisid kuidas jumal juhatas. Keskmiselt 5-6 minuti tagant, aga vahel sain ka 10-15 minutit puhata. Samas rohkem ei kordagi.

Päeva edenedes jõudsime vaadata ära päris palju Briti naljasaateid ja lõpuks kusagil õhtul viie paiku tundsin, et on aeg haiglaga ühendust võtta, sest nüüd oli hakanud lisaks mu kõhule ka selg valutama ja see valu ei andnud hetkekski järgi, mis tähendas, et ma ei saanud enam üldse puhata. Et olgugi, et tuhude vahe pole ühtlane ega vähene aina, ei kao need ka ära üheski asendis ja ehk siiski ei ole libakad. Helistasime siis, aga kuulsime vaid, et helistage uuesti, kui valude vahe on 3-4 minutit olnud juba mitu tundi. Ma olin nii väsinud ja peale tuli selline lootusetus, et olin pisarates. Samas ütlesid nad mulle, et nad ei anna mulle ka mingit unerohtu öö üle elamiseks, vaid kui hakkan sünnitama, siis hakkan ja kõik. Ei juttugi mujal reklaamitud unerohtudest.

Otsustasin uuesti vanni minna ja sellest oli kasu. Seal vedeletud kahe tunni jooksul olid poolteist tundi kõik valud 2-5 minutiliste vahedega. Lootus hakkas tagasi tulema ja siis järsku jälle 10 minutit ja 7 ja ma ei teadnud, mida enam teha. Valutasin veel veidi voodis ja õnneks valud muutusid taas ühtlaseks ja tihedaks. Mitte, et ma seda otseselt nautinuks, aga see andis mulle julguse taas haiglasse helistada. Seekord sain telefoni otsa ka kellegi toredama, kes soovitas proovida siiski olla võimalikult kaua kodus ja tunni pärast uuesti ühendust võtta, kui ma enam ei suuda paracetamoliga hakkama saada. Ma olin terve päeva ilma valuvaigistiteta tegelikult olnud ja alles õhtul ühe võtnud. Mitte, et see midagi aidanuks.

Igatahes, see tund ootamist möödus üsna ruttu, aga ka minu kannatus hakkas otsa saama ja lõpuks saime loa kohale tulla. Ma muidugi hingeldasin ka telefoni otsas juba. Samas oli veel täiesti võimalik, et saadetakse taas koju, aga vähemalt sain kontrolli ja proffide hoole all tundus olla julgem, kuigi Lemmik andis endast parima, et mind igati toetada.

Kella üheksaks olime haiglas ja kohe juhatati meid mõnusasse hämarasse tuppa ning ühendati taas KTG-ga. Ma nii kartsin, et tuhude vahed on taas ebaühtlased, sest iga muutus muutis neid ka ja me olime ju just asukohta vahetanud, aga KTG näitas regulaarseid valusid kaheminutiliste vahedega. Mulle tundus, et ma tõesti puhkan vähem aega, kui valutan.

Varsti tuli meie juurde äärmiselt tore ämmaemand. Kõigepealt vaatas ta mu üle ning ütles, et avatust on 3cm ja seega enne me koju ei lähe, kui beebi käes. Milline kergendus! Tema kerge katsumise peale sai ka 3 cm-st momendilt neli. Üleüldse aga ta austas kõiki meie soove ja meie üllatuseks selgus, et seal on siiski võimalus vannis valutada ning soovi korral seal isegi sünnitada, kuigi ametlikult seda veel ei praktiseerita. Tal õnnestuski meie jaoks broneerida vist sealne ainus vannituba, kus ootas ees suur ümmagune vann, kus saime Lemmikuga koos olla. Ma olin igaks juhuks käskinud tal ujumispüksid viimasel hetkel kaasa pakkida, sest ma teadsin, et kas või dušš mõjub mulle hästi, aga mu seljavaluga on mul vaja pidevalt kellegi vastu toetada või Lemmik peab mu selga hõõruma. Nüüd sain teda norida, et tema sai spapäeva.

Esimestel haiglatundidel suutsin ma kolm korda oksendada ja siis oli mul hea meel, et ma nagunii polnud suutnud õhtust süüa. Samas oli hirm, et kui edasi peaksid valud hullemaks minema, siis kas ma terve aja ainult öögingi.

Mu selg tegi nii haiget, et mulle toodi sinna vannituppa maha õhuke kõva madrats pikali heitmiseks ja see tundus olevat maailma mugavaim asi. Selleks hetkeks olin ma avanenud 6 sentimeetri jagu ja ainult hingamisharjutustest hakkas väheks jääma. Otsustasin naerugaasi proovida, aga vaid tuhude kõige hullemal ajal. Ma ei tea, kuidas teistel inimestel tuhud on olnud, aga minul algasid need alati järsku ja kõige hullema osaga. 4-5-6 hingetõmmet ja kõige hullem oli möödas. Edasi vajusid need märkamatult ära, et siis taas tulla. Seega ka naerugaasi kasutasin vaid selles intensiivse valu osas.

Hiljem tegin ühe vannisessiooni veel, et meie broneering ikka asja ette läheks ja ainult meie päralt olnud ämmakas ning õde käisid kordamööda meid kontrollimas iga 15 minuti tagant, kuni ütlesin, et tahan tagasi voodisse isegi, kui see tähendab, et keegi teine võib vannitoa endale saada. Mul oli lihtsalt nii piin seljaga ja ainult külili olles oli enam-vähem olla. Seega kartsin juba, et kõik mu eelnevalt mõeldud sünnitusasendid on automaatselt mängust väljas ja peangi sünnitama nagu vanasti, ülimalt ebasoodsates või ebamugav tunduvates pikaliasendites.

Meie tuppa viidi mind valust värisevana ratastoolis ja palusin kohe taas naerugaasi - nüüd juba miinimumdoosist kraadi võrra kangemana. Üsna varsti jäi ka sellest väheks ja otsustasime proovida elektrilist tööriista nimega TENS. Ma küll ei olnud varem sellega kokku puutunud, kuigi sooivtatakse kodus harjutada ja seda peetakse üldse latentses faasis kasulikuks, aga nii kui TENSi sipelgad mööda mu selga siblima hakkasid, oli mul nii palju parem. Lisaks aitasid palju ämmakas ja Lemmik, kes iga tuhu ajal kas mu põlvi või puusasid survestasid või niisama selga masseerisid.

Siis aga tuli see koht, kus asjad ei edenenud enam õpiku järgi. Need viimased väga ebameeldivad tunnid ei toonud kaasa mitte ühtegi lisasentimeetrit ja ka lootekott püsis tervena. Nüüd soovitati mul see avada lasta. Ma küll natuke kartsin, mida see endaga kaasa toob, olles lugenud palju kogemuslugusid, kuidas alles vete mineku järel tõelisel valud algavad, aga arvasin, et kuna ma olin juba üle ööpäeva kannatanud, siis pigem võiks ju asju tagant kiirustada. Keegi kõrgem ülemus soovitas meil siiski veel tunni oodata ja see möödus linnulennul. Veteavamine aga vist minu puhul hoopis aitas seljavaludest vabaneda ja avanesin väga kiiresti 6 sentimeetrilt 9-le. Ja siis kümnele. Ja siis taas jälle mitte päris lõpuni, nii et laps veel liikuma ei mahtunud. Plusspoole pealt seljavalud kadusid ise mingil hetkel ära.

Minu ajaarvamine oli täiega sassis, aga õues hakkas valgeks minema. Me ei saanud ega saanud seda servakest eest ära ja samas ajas mind nii kohutavalt pressima, et ma ei suutnud end kuidagi tagasi hoida. Tõmblesin vist tuhude ajal, nagu mul oleks deemon sees. TENSi ma ka väga kaua nautida ei saanud, sest selgus, et KTG ei näidanud enam hästi lapse südametööd ja talle tuli panna pähe mingi elektrood nõelaga. Mulle oli see alati nii õudne tundunud, aga nüüd ei olnud enam küsimustki, sest pigem see kui teadmatus. Elektrood aga ei hakanud tööle. Ja ei hakanud ka teine ega kolmas, kuigi nüüdseks juba kaks ämmakat proovisid olukorda lahendada. Mulle tundus, et lapsest saab nõelapadi, aga siis tuli kellelgi pähe proovida, et äkki TENS segab ja nii oligi. Seega edasi kannatasin niisama.

Kardeti, et väsitan end nende varaste hullude pressidega liiga ära ja seega pakuti mulle mingit kohalikku tuimestust, mis pidi aitama nii poolteist tundi. Otsustasin proovida ja kuigi tõesti pressid läksid ära, siis lihtsalt kõht valutas rohkem. Sellegipoolest oli suur kergendus, aga see jäi üürikeseks. Mulle tundus, et 15 minuti pärast juba olid pressid tagasi, aga Lemmik väidab, et see oli pigem 45 minutit.

Kogu selle piina keskel läks meie tore ämmakas koju puhkama, millest mul oli nii kahju. Tulid uus ämmakas ja õde ja ega neilgi midagi viga polnud, kui see välja arvata, et mulle sattus vist üks vähestest ödedest, kes just inglise keelt ei räägi. Õnneks ta oli muidu hästi tore, aga naljakas lihtsalt, et nad just tema mulle appi saatsid.

Uus ämmakas avastas, et ma ei saa pissida. Ma ei olnud ise sellest puudust tundnud, kuigi kui ma nüüd tagant järele mõtlen, siis olin ma terve päeva enamasti vaid tilgutanud ja nüüd juba tunde mitte sedagi. Sain taas proovida midagi, mida olin enne kartnud ja see oli mingit sorti kateeter. Kusjuures see polnud üldse hull ja natuke ajast ette rutates, käisin hiljem ise seda anumas.

Üldse see uus ämmakas sai vist juba üsna raske patsiendi, kes ei suutnud presse tagasi hoida, nõudis kakale ja ta sai kõige räpasema osa sellest sünnitusest enda kanda.

Mina tuhutasin muudkui edasi ainult naerugaasiga või nägupidi padjas. See emakakaela serv aga oli väga jäärapäine ja lõpuks hakati mulle rääkima oksüdotsiini tilgast, mis pidi tuhud intensivsemaks tegema ja ka epiduraali võimalusest. Samas kiideti mind läbi sünnituse, et ma olen nii tubli ja vapper, et nii kaugele olen ilma jõudnud. Kartsin küll nii veel võimsamaid valusid ja epiduraali, aga nüüd hakkas mul juba hirm, et ma lõpetan keisriga, kui see ka ei aita.

Igatahes, proovisin ämmaka juhendamisel erinevaid asendeid, oksendasin endale iga tuhuga morssi kurku, hapnikumaski ja hingetorru ning püüdsin lihtsalt ellu jääda. Ühel hetkel oli see tobe serv eest ja mul lubati lõpuks pressida. Ma siis pressisin, kuigi nagu Murphy seadusega ikka, ei olnud mul pressimiseks enam mingit refleksi. Niisama pressisin kohusetundlikult tuhude ajal. Mul polnud aimugi, kaugel ma olen ja kaua võiks veel minna ja ma ei julgenud küsida ka, kuid miski oli juba kuskil teistmoodi ebamugavalt madalal.

Ühel hetkel tuli appi ka teine ämmaemand - minu jaoks siis neljas - ning pea hakkas paistma. Mul kästi pressida, siis jälle oodata tuhu, aga mitte pressida, mis oli päris keeruline, ja siis kolmanda tuhuga taas pressida. Kusjuures ma registreerisin ära küll, millal oli see kuuldavasti põrgulikult valus koht, mil lapse pea on poolenisti väljas, aga imestasin lihtsalt, et see polnudki eriti valus. Lihtsalt oleks tahtud jätkata pressimist, et ta välja saaks ja natuke pressisin ikka ka, keelust hoolimata. Samas, mitu pressi ma sinna jõudmiseks tegema pidin, ma ei tea. Püüdsin olla hetkes ja lõõgastuda maksimaalselt, sest ma nagunii ei teadnud nagunii, palju veel ees on ei tuhusid ega presse. Tean vaid, et juba haiglasse tuleku hetkeks oli mul olnud vähemalt 136 tuhu ja kõik ligi poolteist minutit pikad. Pole aimugi, mis siis veel edasi tuli, sest me enam ei mõõtnud.

Igatahes, selle kolmanda pressiga, mil mul lubati taas pressida, oli pea väljas ja neljandaga sündis meie poja. Kohe seejärel vupsas ka platsenta välja ja minu jaoks lõppes 34-tunnine sünnitus imearmsa poja ja paari õmblusega. Ja üllatusega, et ei olnudni nii väga hull, olenemata magamatusest ja söömata olekust. Kõik snäkid ja kaasa võetud meelelahutus jäid minust puutumata.

Kunagi kirjutan ka esimestest päevadest. Triibu ärkas!

Kirjad Kahele Triibule 15

Tere, mu kallis!

See jääb ehk viimaseks sünnieelseks kirjaks sulle. Samas, mine sind tea. Äkki veedadki veel kolm nädalat mu kõhus, mis sellest, et 40. nädal jooksma hakkas.

Ma mäletan veel nii selgelt, kui me alles teada saime sinu tulekust. Istusin diivanil, nagu praegugi, sõin Lemmiku sünnapeo jääke ja googeldasin, mida ma üldse süüa tohin edaspidi. Selgus, et näiteks prociuttot ei tohi, nii et selle karbi pidin kohe käest ära panema. Googeldasin ka, kui usaldusväärne on üldse rasedustest, mille parim enne on möödas ja selgus, et need valetavad väga harva positiivses suunas. Sellegipoolest otsustasin veel teste teha.

Siis juba oli elevus päris laes. Tõmbasin omale beebiäppi ja püüdsin sealt aru saada, kas sa oled nüüd seesamiseemne või riisitera suurune. Igatahes, sa olid veel väga pisike, mida nüüd enam öelda ei saa. Ämmakas ennustas sel nädalal, et välja võid sa tulla umbes 3,5 kilosena, aga kui sa veel kaua kõhus kükitad, siis kes see oskab täpselt ennustada. Ma loodan siiski, et sa võtad suurema kasvamise ette alles väljaspool kõhtu - oma emme heaolu huvides.

Sel nädalal valutab su emme selg või pigem küljed juba päris palju ja nii on väga raske magada. Ma tean, et peaksin magamatusega nagunii ära harjuma, aga edaspidi saame vähemalt sinu issiga seda koormat jagada. Hetkel kannatan ainult mina ja tema peab lihtsalt higiloigus magama. Eile - vist - ta oligi hästi nunnu, sest hommikul, kui tema ärkas, oli voodi üsna märg ja siis ma ei reageerinud hiljem kohe tema sõnumile. Seega tuli sinu issi kontrollima, et ega ma äkki sünnitama pole hakanud, sest tema kartis, et voodi võis just seepärast märg olla. Sinu emme aga magas, hambad laiali, ja ainult naeratas su ähmi täis issile.

Me teame, et sa võid nüüd millal tahes tulla ja ootame väga, kuigi ma ausalt öeldes natuke kardan ka. Nii sünnitust kui ka seda, kuidas meie elu edaspidi kolmekesi kulgema hakkab. Me ju ka päris täpselt ei tea, kuidas sinuga käituda ja mis sulle meeldida võiks, aga küll me üksteist tundma õpime. Sina võiksid aga vähemalt mingitki moodi märku anda, kui kaugel sa oled. Või ongi see, et ma midagi ei tunne, märguanne, et sa ei taha veel tulla? Tule ikka, me jaanuaribeebi!

Meil on kõik nüüd valmis. No üsna valmis. Sinu emme ostis täna isegi igaks juhuks rinnakompressid ära ja saime kätte su ilusa sinise kandelina. Uus ports mähkmeid pannakse ka hiljemalt täna teele ja saime veel sõpradelt sulle riideid jms. Nüüd oledki vaid sina puudu!

Veel üks eluring seljataga

Ma olen alati arvanud, et 6 ja 16 on minu numbrid ja seega peaksid õnnelikud olema. Samas aasta 2016 oli minu elu üks keerulisemaid. Olen sellest siin natuke kirjutanud ka, aga ei juhtu päris igal aastal nii, et põhimõtteliselt päeva pealt tänavale tõstetakse, kaotad lähedasi ja lõpuks ka oma töö. 2017 ei olnud palju parem. Rabelesin ikka veel, et jalgu alla saada ja nii aasta lõpuni. 2018 aga on mul nii palju, mille eest tänulik olla. Samas, pean tunnistama, et vundament sellele sai laotud juba 2016. aastal.

Ma ei suuda ise ka uskuda, kui palju on viimase aastaga muutunud ja positiivses suunas. See vist ei üllata kedagi, et enamik aastast on möödunud lapseootuse tähe all. See on nii eriline aeg, et mu blogimisisugi on taastunud. Samas olen ma taas seal, kus olin aasta eest - kodune, kuid hoopis teistel tingimustel. Olen nüüd pea aasta uues kohas tööd rabanud ja end tõestanud ja kuigi see ei ole tähendanud ainult pudrumägesid ja piimajõgesid, siis suures plaanis võin eluga väga rahul olla.

Lisaks pere- ja tööelule, kolisin ma vabatahtlikult ja sain ise valida vahelduseks oma kodu. Jah, mõnekuuse vahega sai ostetud lausa kaks kodu, aga lõpuks ometi ei ole mul pea kohal enam kirvest, et ühel hetkel keegi tuleb ja ütleb, et mul on aeg edasi liikuda. Tõele au andes, võib ju alati juhtuda, et suhe saab läbi ja tuleb leida mingi uus variant, aga esiteks on meiega kõik kõige paremas korras ja teiseks, ei oleks asi ka siis päris lootusetu, sest minu mitme aasta säästud on nüüdseks investeeritud oma koju ning üüri asemel maksan nüüd ju laenu, mis vaikselt kahaneb. Vajadusel saab need lihtsalt ümber paigutada. Me oleme muidugi olnud ka hästi tublid ja maksnud rohkem, kui tarvis. Mõni ütleb kindlasti, et ma olen loll, et maksan laenu ajal, kui intressid on madalad, aga mulle tundub siiski, et ka madal intress suurelt summalt on palju ja kui intress ühel hetkel tõuseb, siis mulle meeldiks, et igakuised kogukulud selle võrra väga ei tõuseks. Tolle vältimiseks aga on vaja laenu baassumma allapoole tuua.

Pesaloomisega on tekkinud mulle ka natuke mööblit lõpuks. Mulle küll meeldiks mõte alustada päris nullist oma kodu sisustamist, aga ma ei kurda selle üle, et mu elukaaslane tuli juba kaasavaraga. Küll jõuame ka aja jooksul kodu aina rohkem enda näo järgi muuta. Ühe hiljutise külalise arvates juba oligi minu kodu väga minu moodi - parasjagu nipsasjakesi ja segadust ja soojust. Samas üsna lihtsa joonega, aga sisaldab detaile maailma eripaigust.

Nüüd on jäänud loetud päevad beebi tulekuni, kuigi endal pole üldse veel tunnet, et midagi juhtuma hakkaks. Vastupidi - vahepeal ei tule mulle meeldegi, et rase olen. Peeglist siiski paistab 38. nädalale vastav kõht ja voodist on aina raskem välja saada. Siputan nagu ümber läinud sajajalgne, asjade järele sirutades. Siis aga teen kõhule pai kohtades, kust Triibu parasjagu välja punnitab ja tuleb selline heldimus peale. Mul on nii vedanud Lemmikuga ja ma ei jõua ära oodata, millal meist päriselt perekond saab. Viimane aasta teeb tänulikuks.

Järjekordne tehnoülevaatus

Täna oli meil järjekordne ülevaatus ämmaemanda juures. Tema arvates on meil vist aega veel maa ja ilm, sest ta ei tahtnud üldse veel hakata rasedse kokkuvõtet kirjutama, kuigi tema asendaja andis juba eelmisel korral paberi küsimustega kaasa, et me seekord kokkuvõtte koos teeksime. Muidu aga oli tore nagu alati. Seekord isegi ei torgitud vahelduseks, aga sain üllatuslikult saatekirja ultrahelisse samaks päevaks, sest eelmise korra kõhu mõõtmine teise inimese poolt ja selle korra tulemus muutis ämmaka veidi ettevaatlikuks, sest kõht ei ole viimastel nädalatel eriti kasvanud. Samas mulle endale tundub, et Triibu on kaval ja käitub eelkujulikult ainult arsti juures. Muul ajal keerutab ringi, perssib nagu jaksab ja isegi vahetult enne vastuvõttu krambitasin.

Tavaolukorras oleks mind lihtsalt järgmisel nädalal uuesti kõhtu mõõtma kutsutud, aga kuna pikad pühad on tulemas ja meie ämmakas puhkab, siis ei ole sel mõtet. Peaksin tegelema kellegi teisega, mis võib taaskord mõjutada mõõtmise tulemust.

Igatahes, ma ei muretsenud, aga tundus olevat hea võimalus veelkord meie beebit ekraanilt näha. Keegi oli õnneks just oma aja ära ka tühistanud ja seega jalutasime pool tunnikest ja polnudki rohkem aega muretseda.

Ultrahelitädid on meie lähimas kliinikus hästi toredad. Seekord käis see küll üsna kiiresti, aga saime teada, et Triibu hoiab eeskujulikult kasvujoont ja peaks praeguseks, kui on täitunud täpselt 36 nädalat, olema igati normaalses suuruses. Hetke kaaluks ennustati 2700 frammi ja sain veel teada, et tema kõht on hetkel täiesti ümmarguse läbilõikega. Huvitav oli veel kinnitust saada, et vastupidiselt sellele, mida võiks arvata, ongi raseduse edenedes aina keerulisem ultrahelipildist midagi aru saada.

Tehniliselt on algamas 37. nädal, mis tähendab, et ta võib nüüd iga hetk õigustatult välja vupsata. Nii imelik on mõelda, et loetud nädalate pärast kuulub meile üks täiesti uus inimene. Enda tehtud armas ja kallis. Ja siis me lihtsalt peame jooksu pealt välja mõtlema, kuidas tema eest võimalikult hästi hoolt kanda.

Ma kohe kindlasti ei jää igatsema valutavat sabakonti, kõrvetisi, kõhu- ega ka üksikuid jalakrampe, aga see tunne, et keegi elusolend end mu kõhus liigutab, on küll midagi erilist, mida ma ei tahaks unustada. Teeme talle muudkui läbi kõhu pai lootuses, et siis ta ei püüa nii hoolega läbi mu kõhunaha välja tulla.

Täna saime üllatuslikult veel ühelt mu kolleegilt, kel on kolm last, portsu beebimänguasju. Proovime neid nüüd ettevaatlikult pesta, aga päris käsitsi ei nühi, kuigi instruktsioon nii käsib. Kuidas teie pehmeid maju jms peseksite? Aga siis, kui seal mingid piiksutajad sees on?

Kirjad Kahele Triibule 14

Tere, mu kallis!

Tänase seisuga ongi ainult kuu aega jäänud sinu arvatava tulekuni. Vahel tundub, et sa tahad kohe tulla ja otse läbi kõhunaha. Sul on vist tõesti juba üsna kitsas, sest iga sinu sirutus on üsna selgelt tunda ja ka näha läbi kõhu. Sa jätkuvalt luksud üsna tihti ja keerutad end. Ma püüan veel mitte muretseda selle üle, kuigi nüüd peaksid sa juba paiksemaks jääma, pea allapoole.

Sinuga on muidu jätkuvalt tore. Igapäevased krambisessioonid on küll veidi pikemaks veninud ja kõrvetised ei lase ka end unustada, aga sina ise käitud väga hästi ja nii tore on sulle läbi kõhu pai teha. Eriti, kui sa mõne jäseme välja sirutad. Sinu issi käib sind ka muudkui kallistamas ja musitamas ja välja meelitamas, aga tegelikult meile jätkuvalt meeldiks, kui sa uue aastani ootaksid. Muidugi sa võid ise otsustada, aga tea, et sinu otsusest sõltub ka näiteks see, kas sa saad olema üks noorimaid või vanemaid oma klassis ning mis aastal sa üldse kooli lähed.

Muideks, sinu nõbud ootavad ka sind juba ja kutsuvad sind nimepidi. Pisike Ludde käib teadlikult kallistamas sind ja mind mõlemat. Emme aga tunneb, kuidas ta kõht muudkui venib ja loodab, et sa viimasel kuul päris hulluks ei lähe kasvamisega. Me muidugi toidame sind jõuluperioodil igasuguste maiustustega. Eks näis, mida ämmaemand sellest kõigest neljapäeval arvab. Sellest järgmine visiit aga jääb juba uude aastasse, kui sa nii kaua oodata jaksad. Meie aga jääme selle nädala lõpust koju, mis on päris tore, sest nüüd hakkab ringiliikumine veidi raskemaks muutuma, kuid sellegipoolest on asjalood palju paremad, kui ma julgesin arvata, et praegusel hetkel on. Mitte miski pole tegemata jäänud, aga jalad ja selg väsivad kiiremini.

Kas ma võin sulle veel ühe pisikese palve esitada? Kui sa vähegi saad, siis ära oma emmet päris lõhki rebi. Hetkel veel ei ole mul parandamatuid vigastusi, aga loodetavasti nii jääb ka. Samas tea, et kui on valida sinu ja minu heaolu vahel, siis valin kindlasti sinu.

Kalli-musi-pai!

Kõik teavad paremini

See ei ole just hästi varjatud saladus, et inimestele meeldib teisi õpetada. Eriti kõiges, mis puudutab lastekasvatamist. Olgu nende enda kogemused lastekasvatamisega siis olematud või aastakümnetetagused. Mis mind aga üllatas, oli see, kui vara see kõik pihta hakkab.

Mul ei ole veel Triibu käeski ja juba olen end korduvalt avastanud situatsioonidest, kus keegi ilma igasuguse tõestusmaterjalita püüab mulle selgeks teha, kuidas miski tegelikult on. Tihti on tegu asjadega, mille kohta olen mina just erinevatest usaldusväärsetest allikatest kuulnud või lugenud, teine pool aga mitte. Ma ei tea, kas asi ongi minus, et kui ma mingeid teadmisi jagan, siis ei kõla see piisavalt usaldusväärselt või on inimestel aastatega kujunenud lihtsalt ülikindlad veendumused, millel ei pruugi faktidega midagi ühist olla.

Igatahes, rääkimata maitseküsimsutest või erinevate koolkondade soovitustest, ka konkreetsed faktide mustast valgest rääkimised on väsitavad. Tahaks lihtsalt öelda, et usu mind! Usu vähemalt seni, kuni leiad tõestuse, et mina eksisin. Mul ei ole mingit probleemi ka sellises olukorras oma vigu tunnistada. Küll aga ei meeldi mulle tunda, et minu suust tulles ei ole ka faktid faktid, vaid midagi läbiräägitavat.

Püüan nüüd keskenduda vaid arukatele arvamustevahetustele ja ignoreerida muud lollust.

Pea kaheksa kuud kahekesi ühes kehas

Ja ikka mul esineb neid momente, kus see kõik pähe ei mahu. Vaatan üle mõne aja peeglisse ja ei tunne ennast ära. Kelle kõht see suur on? Mitte, et ma kaalu pärast põeks - seda mitte - aga lihtsalt uskumatu on tunne, et meist saavadki kohe varsti lapsevanemad ja seda loodetavasti/arvatavasti kogu meie ülejäänud eluks. Enam ei ole enam ainult mina ja tema ja meie mull. Beebimull saab ka kindlasti äge olema, aga ma annan endale aru, et see muutus on päris suur.

Ma olen sel nädalal saanud kätte jälle hulga nunnusid mähkmeid. Ennastki ajab naerma, kui elevil ma mähkmete üle olen ja kuidas ootan hetkel pesupesemist. Ma olen kindel, et kui sellest saab argipäev, siis ma enam ei oota, aga ma tahan seda tunnet mäletada. Pesta läbi asju oma pisikese jaoks on kuidagi eriline.

Muus osas aga täitus 34. nädal. Käisime taas ülevaatusel ja seekord oli kõik kuidagi nii teistmoodi, kaasa arvatud ämmakas ise. Sain aru, et mu enda oma on ikka väga tore. Lisaks olid kõik näidud hoopis teistpidi. Näiteks leidis asendaja, et mu kõht on kahanenud. Ma väga ei põe, sest ma olin siiani jälginud normkurvi ülemist äärt. Seega oli veidi puhvrit ja ta võis lihtsalt teises asendis olla. Ta üldse keerutab siiani päris palju. Lugesin, et kui luksumist on tunda all, siis on pea ka all. See on esimene asi, mis aitab mul mitu korda päevas aru saada, kuidas ta paikneb ja see luksumine ikka liigub üle kõhu.

Oleme ka mitmel beebikoolitusel käinud sel nädalal ja muidu valmistunud. Täna aga tõime kuuse ära. Neist võivad saada Triibu esimesed jõulud. Ehtisime kuuse ära ka ja mulle täitsa meeldib, kui kirju see sel aastal on. Natuke tavapäraseid kuule, minu imeilusad lumehelbed ja veidi erilisemaid ehteid, mida sel aastal ükshaaval kokku olen ostnud erinevatest riikidest. Lisaks Lemmiku soovil ka taas meie suured ja lapselikud lumememmed. Disainiauhindu sellega vist ei võidaks, aga meie saime proovida, kuidas kuusk meie lounge'inurka sobib ja nüüd oleme jõuludeks valmis. Mul on kaks nädalat veel jäänud tööl käia, siis pikad pühad ja siis millalgi võiks Triibu saabuda.

Ahjaa, Lemmik üllatas mind advendikalendriga. Ta teadis, et olin juba aastaid ühest unistanud, aga kuidagi ei sattunud sobival hetkel ette ühtegi ilusat. Nüüd ta siis ostis korraliku Lindti kommidega minu rõõmustamiseks ja see on nii tore. Tema on nii tore ja olen kindel, et temast saab ka suurepärane isa just nii, nagu ta on olnud suurepärane partner minule.

Things are getting real

Laupäeval korraldati mulle babyshower kõige ootamatuma inimese poolt. See küll ei olnud üllatus, aga just tema soov seda teha, oli kohe kindlasti. Kui tihti ikka juhtub, et elukaaslase eks sellise asja ette võtab, abiks elukaaslase ema?

Igatahes, oli rahulik pärastlõuna klaasipuhastusvedeliku-sinise vahuveini ja snäkkidega. Olid mõned sõbrannad ja ämm. Kahjuks paljud ei saanud tulla, aga ma ei tahtnudki suurt üritust ja üritan seda mitte südamesse võtta. Huvitav oleks küll teada, mis põhjusel paljud ei tulnud, aga ma neid üle kuulama ka ei hakka.

Kuigi ma seda ei oodanud, saime ka hunniku kingitusi. Kõige armsam oli vist taas korraldajalt - väga huvitavate küsimustega beebiraamat ja integreeritud mälestustekast. See oli küll täitsa kümnesse. Lisaks sai Triibu nunnusid puitmänguasju ja veel ühe pidukostüümi. Mitu vesti see nüüd kokku teebki? Nüüd on tal ka kikilips.

Lisaks olin väga liigutatud, et ämm tegi ise võileivatordi ja ei olnud mingit kohutavat printsessitorti, vaid hoopis maiustused, mida korraldaja oli märganud, et ma armastan. Teised on nüüd kadedad mu ämma peale :)

Eile hakkasime pakkima ka haiglakotte - üks Triibule ja teine meile. Loodetavasti kahest piisab. Mulle tundub, et meil on veel aega, aga kõik ümberringi juba pakivad ja mu rasedusapp ütles, et kott peaks nüüd koos olema. Ka sünnitusplaani kirjutasin valmis ühel õhtul kirjutamistujus olles. Muidugi mõlema sisu võib veel muutuda ja riideid ma endale ei oska veel pakkida, sest ma ei taha oma väheseid selgaminevaid asju kuni üheksaks nädalaks kättesaamatuks muuta.

Tänasega on täis juba 33 nädalat. See tähendab, et Triibu võib tulla juba 7 nädala pärast. Või siis ka 4-5. Või veidi hiljem. Asjade poolest on pea kõik valmis ja isegi mähkmete järgi ei sügele ma hetkel enam, sest pea kõik, mida veel proovida soovin, on kodu poole teel. Muidugi hiljem võib juhtuda, et miski ei sobi ja müüme maha, aga mis sellest?

Mõelda vaid - loetud nädalate pärast peaksime me saame lapsevanemateks. Igaveseks. Miski ei ole kunagi enam sama. Ühest küljest ma nii ootan. Teisest aga natuke kardan ka. Ma küll püüan sellele mitte mõelda, aga ma tean isiklikult kahte inimest, kes on lapse kaotanud just kaheksanda kuu paiku. Mulle ei mahu nii kole võimalus pähegi meie puhul.

Ka tööl on nüüd jäänud põhimõtteliselt vaid kolm nädalat. Ausalt öeldes ei ole mul üldse kahju. Ma loodan, et mu asendaja ei riku ära kõike, mille nimel ma olen vaeva näinud, aga samas ma olen juba vaimselt lahti lasknud üsnagi kõigest. Järgmisel aastal tuleb siis, mis tuleb. Ainus, mis loeb, on Triibu tulek.

Kirjad Kahele Triibule 13

Tere, mu kallis!

Nii uskumatu, kui see ka ei tunduks, oleme me edukalt jõudnud koos käia üle seitsme kuu ja jäänud ongi veel kuni kümme nädalat, sest kui sa selle aja peale ise välja ei tule, siis sikutatakse.

Eile käisime taas ämmaemanda juures. Nii harjumatu on käia nii tihti. Kahe nädalaga ei jõua ma veel arstivisiite igatsema hakatagi, aga samas on hea teada, et sina oled ikka eeskujulik tegelane, kes järgib etteantud kasvukurvi ja püsib muidu normis. Me eile naersime, et pean su paksuks söötma, et sind taas näha saaksin ultrahelis, aga ära muretse. Nii egoistlik ma ka ei ole.

Mina olen siin natuke hädisem olnud viimasel ajal, aga sind selles küll süüdistada ei saaks. Kui kõik rasedused oleksid sellised nagu sinuga, siis võiksid sa vabalt veel hulgim õdesid-vendi saada, aga ma ette ei luba siiski, okei!?

Oleme nüüd mõnda aega regulaarselt õhtuti su liigutusi lugenud, nagu käsitakse, ja sa näid olevat üsna aktiivne tegelane. Vähemalt siis, kui uneaeg kätte jõuab. Sul ei möödu vist päevagi, kui viie minutiga alla kümne tou kirja saaksin. Samas, haiget ei tee sa ka praegu, kuigi sul on seal kõhus vist juba üsna kitsas. Miks sa muidu muudkui keerutad? Ma küll ei usu, et su pea kogu aeg põranda suunas on või oled sa mingi eriti paindlik tegelane, sest kuigi enamasti oled sa mu paremal küljel, siis vahel leian su ka vasakult või hoopis ülevalt. Praegugi turnid sa kõrgustes. Peaasi aga, et sul seal hea on.

Nädalavahetusel käisime me issiga lasteasjade messil ja see oli sinu õnn, sest nüüd ootavad sind lõpuks ees ka mõned mõnusalt värvilised ja lapselikud riideesemed. Seni, kuni see on minu teha, ei hakka sa erinevalt enamikest rootsi lastest tapeediga kokku sulama. Ma ei jõua ära oodata, millal sulle kõiki uusi asju tutvustada ja selga proovida saan, kuigi riidest mähkmed on nii nunnud, et võib-olla pead siin hoopis nende väel suure osa ajast veetma hakkama emme rõõmuks.

Eraldasime sulle ka juba poole oma ruutriiulist. Sa pole veel sündinudki ja juba on sul seal neli kasti asju ja kummutitäis riideid. Nipet-näpet siin-seal veel ning suuremad asjad on ka mujal. Ostsime nüüd ka uue suure porimati, mille peal sinu vankrit hoiustada, aga sorri. Kassid jõudsid ette ja on täiesti veendunud, et see vaip on nende oma. Eks sa pead edaspidi nendega oma territooriumi eest võitlema hakkama, aga tea, et nad on üldiselt toredad. Kui sa just ise neile haiget ei tee.

Sinu issi korrutab nüüd juba üsna tihti, et tule välja. Sina aga vastad talle julgete müksudega ja õige ka. See on sinu otsus siiski ning hetkel võiksid sa veel veidi end koguda ja kasvada. Nii kiire meil ka ei ole. Ootame sind aga kõige meelsamini jaanuari esimeses pooles, kui sa just päris issi nimepäeval tulla ei taha. Usu mind, detsembris ei taha sa ise ka edaspidi sünnipäeva pidada, sest siis on kõigil jõuludega piisavalt tegemist ja sind ähvardaksid jõulu ja sünnipäeva ühiskingitused ning tähelepanu jagama pidamine. Sul on aga õigus täiesti sinu enda sünnipäevale, mil see ongi kõige tähtsam sündmus. Samas, ma ei soovita sul liiga kaua ka venitada, sest siis me saame kahjuks issiga vähem aega sinuga kodus olla. Kas oleme kokku leppinud?

Armastame ja ootame,
Sinu emme ja issi

Kõik käib kõhupõrkega

Ma ei tea, kas ma sellest juba olen teile rääkinud, aga rasedusega kaasneb suur kõht. See fakt iseenesest ei ole vast kellelegi üllatuseks. Küll aga üllatas mind, kui palju kehakuju muutumine minu elu mõjutada võib.

Tavaolukorras ka kergelt pehmemas vormis olles ei jää kõht mulle tavaliselt ette. Nüüd aga ei möödu peaaegu päevagi, mil ma midagi endale peale ei ajaks. Tihti aga põrkavad asjad kõhult veel edasi nagu lutsu visates ja siis on plekke hulgem, püüdku ma olla nii hoolikas kui tahes. Eriti piinlik oli viimati Eestis vahvleid süüa, sest vahvlipuru on halastamatu ja maandus põrkest ikka üsna kaugel igal pool minu ümber, vastavalt algsele kukkumisnurgale. Minu pealt saaks geomeetriat õppida. Mulle tundus juba, et mina olen kui laps mitte lihtsalt lapsekandja. Samas, kuni mu raseduskaebused püsivad enam-vhem sellisel tasemel, siis mul on põhjust rahul olla olukorraga.

Meie elu möödub muidu ka nagu ikka raseduse tähe all. Nüüd on vastav programm juba üsna tihedaks muutunud ja igal nädalal mõni koolitus või arstikülastus. Lisage sinna juurde pea nädal kestnud seljavaevused, toonused, hingamisharjutusi tegema panevad kõhukrambid ja kõrvetised ning siis ei unune hetkekski, et midagi suurt on toimumas. Alatest eilsest on jäänud ka ainult ühekohaline arv nädalaid oodata ja me nii tahaksime juba kohtuda minu kõhu üle võtnud elanikuga. Samal ajal üritan ma sünnituse üle muretsemist muudkui edasi lükata, kuigi ega siinsed osad põhimõtted mulle just positiivsust alati sisenda.

Ühest küljest on siin üsna modernne ja paindlik lähenemine asjadele ja kindlasti ka tipptasemel meditsiiniline abi saadaval. Teisest küljest aga käsitakse siin kodus kannatada vähemalt nii kaua, kuni kümne minuti jooksul 3-5 tuhu käivad. Need peaks olema ka ligi minut pikad ja sellist ajakava jälgima poolteist-kaks tundi enne, kui soovitatakse esimest korda haiglaga suhelda. Klassikaline pidi olema kolm kõne haiglasse enne päriselt kohale minemist ja minu jaoks kõige hirmutavam on, et vahepeal võib see haigla, kellega suhelnud oleme, täis saada ning tuleb hoopis kuhugi mujale sammud seada. Kujutate ette - poolteist-kaks tundi piinelda iga teine minut ja lisaks närvitseda, et kuhu ma üldse oodatud olen.

Teine suurem mure on valu ja selle kontrollimine. Muidugi oleks ilus mõelda, et ma saan ise hakkama selle ilusa loomuliku asjaga, aga ma ei viitsi ka lõputult kangelast mängida, nui neljaks. Samas ei taha ma nõelu näha rohkem kui vaja - eriti oma seljas. Ühtegi tõhusat alternatiivi aga ei pidanud olema. Eks me varsti näeme, kuidas selle üle elan.

Positiivse poole pealt aga pidi siin ämmaemand olema põhimõtteliselt ainult minu päralt ja on täiesti okei nõuda, et ta kogu aeg minu juures olemas oleks. On isegi välja reklaamitud, et kui mõnega üldse ei klapi, siis võin uut ämmakat nõuda. Samas, nad on ju ka inimesed ega oota kuskil riiulil reas, kuni keegi neid igatsema hakkab. Loodetavasti mul selliseid probleeme ei teki või kui ka tõesti üldse ei sobi üks, siis leitakse ruttu keegi uus.

Mis veel? Lubati, et esimesed tunnid lastakse perel rahus üksteisega tutvuda ja puhata - miinus kontroll iga viieteist minuti tagant. Samuti ei kiirustata nabanööri läbilõikamisega ja kõik süstid on vabatahtlikkuse alusel. Eks ma pean varsti hakkama oma sünnitusplaani kokku kirjutama.

Röögime mõnuga

Heihopsti! Kas ma teile juba meie uuest lambist rääkisin? Nüüd igatahes räägin!

Oma suurelt shoppingureisilt tulime tagasi ka uue vannitoalambiga. Vana oli kole ning pime ja kui seal pirni tugevama vastu vahetasime ja seejärel koduhoidjad päev läbi tuld põletasid, ootas meid tagasitulles hulk deformeerunud plastikut. Ega me pahandanudki, sest miski muu peale koleda lambikatte kahjustada ei saanud. Uue lambiga polnud ka kiiret, aga ikkagi olime rahul, et nüüd üks sobiv isend ette jäi.

Kodus ei läinudki kuigi kaua kuni Lemmik uue lambi lakke pani. Oli tema mõnusalt valge ja kena. Küll aga on temaga üks suur aga, mille peale ei oleks osanud ka kõige loomingulisematel hetkedel tulla.

Nimelt on tegu kõlar-lambiga. Meie jaoks kõlas see lihtsalt kui meeldiv boonus. Et saab turvaliselt vannis muusikat kuulata jne. Samas ei näinud me end just selle funktsiooni sagedaste kasutajatena.

Siis aga selgus, et kas meie oleme imelikud või on seda lambi autorid. Nimelt, hakkab see raibe iga kord tule süütamise järel meie peale karjuma, et tal kas õnnestus või ei õnnestunud bluetoothiga ühenduda. Ma ei tea, miks see üldse oluline info on. Piisaks ju sellest, kui ta käsu peale muusikat mängima hakkaks. Aga ei. Iga kord on vaja lärmata oma porgandihäälel ja ikka kohe maksimaalselt valjusti.

Muusika kuulamine läbi vannitoalambi tundub meile selline üsna kõrvaline tegevus võrreldes näiteks vetsus paberi üles leidmisega, Ja selleks pole meil mitte heli vaid valgust vaja. Heli ehk aitaks juhul, kui ta tõesti juhendaks, et veidi vasakule vms. Aga seda ta ju ka ei tee.

Me arvasime, et kuidagi peaks ju saama seda heli reguleerida, aga ühtegi nuppu kusagilt ei paistnud. Lemmik siis helistas lambitootjale ja sai teada, et a)heli välja lülitada ei saa ja b)vaiksemaks seda keerata ka ei saa. Ongi selline loll lamp. Nuta või naera.

Igatahes on see jobu juba mitu korda keset ööd, kui emb-kumb vetsu vaikselt hiilib, mõlemad korralikult üles ajanud. Mis siis veel saab, kui beebi kohal on!? Ja kes oleks võinud arvata, et üks lamp nii õel olla võib. Ta on iseenesest hea lamp, aga varem või hiljem läheme me sellele kõlarile kallale ja siis juba ilma siidikinnasteta.

Kõhukatsujad ja muidu kommenteerijad

Selle ise rase olemisega olen ma üht-teist õppinud ja avastanud ka, et varem olen isegi vist teiste rasedate vastu ebaviisakas olnud. Nüüd aga olen targem ja näiteks ei hakka lambist kommenteerima kellegi kõhusuurust ka siis, kui tean kindlalt, et seal keegi kasvab. Enne ei tundunud mulle eriline patt kommenteerida, et küll sul on ikka suur kõht, sest see vahel tõesti üllatas mind. Veel vähem tundus mulle patt kommenteerida kellegi väiksust. Nüüd aga, olles lugenud üht-teist ja kuulnud teiste rasedate arvamusi, tean, et kummagi kommentaariga inimesele just head meelt ei valmista. Parem on need arvamused endale hoida. Ühelegi inimesele ei meeldi ju, kui teised lambist nende kehale hinnanguid annavad. Miks peaks ühele niigi hormonaalsele rasedale selline asi rohkem meeldima? Halvimal juhul tekitab see lausa lisastressi ja muret.

Lisaks suurusele ei ole mõtet ka kommenteerida kellegi kehakuju. Põhjus on täpselt sama. Mu oma ema pidas vajalikuks mind informeerida, et mu kõht pidi kummalisel kõrgusel olema. No aitäh! Aga kuni ämmaemand kõike normaalseks peab, siis usun pigem teda kui kedagi, kellel palju vähem sellealaseid teadmisi ja kogemusi.

Ja lõpuks veel... kõhukatsujad. Olin neist kuulnud igasuguseid lugusid, aga väga kaua ei puutunud need üldse minusse. Viimase kuu-kahega on aga hakatud ka mind rohkem katsuma. Ma ei ole väga tundlik selle osas, sest ma tean, et üldiselt inimesed mõtlevad sellega ainult head. Samas eriti kummaline on see, et oma lähedased ei katsu. Pigem on nendeks omavolilisteks katsujateks just võõramad inimesed ja tavaliselt juhtub see nii ootamatult ja ruttu, et jõuan vaid möelda, et so that's what just happened. Miks nad arvavad, et see on okei? Lemmik ütleb, et katsu vastu, aga kuna minu peas ei ole okei teisi loata katsuda, siis ei suuda ma ka samaga vastata. Samas, huvitav oleks ju küll nende reaktsiooni näha.

Muidu aga on mul üks tore kõhutantsija ja hästi läksid nii ultraheli eelmisel nädalal kui ämmakavisiit teisipäeval. Ta on juba 39cm pikk, jalasuurusega 5,9cm ja ka juukseid on tal juba veidi. Nüüd tundub, et aeg hakkab rohkem lendama, sest tänase seisuga on juba 30 nädalat täis. Kohe-kohe ongi vaid ühekohaline nädalate arv jäänud ja ma ei tea, kas ma peaksin rohkem pabistama.

Me oleme üsna valmis Triibu tulekuks. Seekord Eestis käies ostsin veel igasugust vajalikku kraami kokku ja üleeile, kui leidsin autost ühe lutipudelijupi ning selle sujuvalt oma käekotti viskasin, sain hiljem naerda, kui see mulle taas kotis vastu vaatas. Olin juba unustanud, et see seal on ja ajas muigama, et ise ma ei ole veel emagi, aga juba on ema käekott.