Ma olen alati mõelnud, et mina olen seda tüüpi inimene, kes võib kül landestada, aga teiste patte päris minevikku jätta ei suuda. Samas tahaksin ju olla võimeline teisi võimalusi andma, aga ma ei suuda. Lihtsalt ei suuda jätta mõnda teemat rahule.
Täna oli jälle pedagoogika ja psühholoogia koolitus ja ma sain vist teada, miks see minu puhul nii on. Sellepärast, et minu ema on alati heitnud minu vanu patte mulle uuesti ette, kui ma suudan jälle mõne ainult talle teada oleva reegli vastu eksida. Siis tulevad kohe süüdistavad laused stiilis: sa teed seda alati..., mitte kunagi..., eales... jne. Alati saan korraga vastu pead värske patu ja kõigi vanade eest ka. Tundub, et ka mu emal on probleeme unustamisega ja andestamisega ja kodust saavadki enamik probleeme alguse, aga see on ju lõputu ring.
Täna oli muidu tore päev. Koolitusel oli äge. Mõtlesime Liisiga välja, kust me üksteist teame vist ja pärast jalutasin läbi metsa koju, sest jäin õigest bussist napilt maha. Terve kodumets oli venekeelseid ja lõkettegevaid kevade kuulutajaid täis. Mõtlesime siis Steniga, et ega meiegi saa neist maha jääda ja jalutasime - mina teist korda - minu koduranda läbi metsa, et seal piknikku pidada. Väga tore oli. Tõeline kevad. Minu meelest võikski hommikust iga päev väljas süüa, nii et päike paistab ja linnud laulavad. Kui vaid neid jälgi maha jätvaid kevade kuulutajaid vähem oleks.
Ja siis sai mu auto ka ära testitud. Sten oli julgestuseks kaasas ja ema sponsoriks. Käisime tankimas ja Prismas ja guess what? Ei plahvatanudki, aga ma tahan siiski oma musi Kallele näidata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar