Ongi nii. Mul on nüüd jälle mitme päeva jagu mõtteid vaja kirja panna ja nii häbi kui mul ka poleks oma lubaduse mitte täitmise pärast selle koha pealt, et ma ei kirjutanud reedel oma saladustest, ei paranda ma seda viga ka praegu. Pole vastav tuju lihtsalt.
Ma jäin vist pronkssõduri juures pooleli ja see oli veel enne, kui actioniks läks. Ja nüüd on vast kole osa möödas. Ma ei hakka heietama, kui kole see kõik oli ja kuidas ma kartsin enda, kõigi teiste ja eriti Otti & Co pärast, kes seda uudistama läksid. Ma olin vihane ja kurb korraga. Ainult üks kommentaar on sellel teemal. Kui eesti ajakirjanikud on valvekoerad, siis vene ajakirjanikud on verekoerad.
Reedel pidin käima Põngerjates jälle, seejärel võtma Getriini lasteaiast ära ja temaga koos klubi tegema minema, aga klubi jätsime ära turvakaalutlustel. Me lihtsalt ei julgenud vdada hunnikut lapsi sel reedel Tõnismäele ja ma kartsin ka Kiku ja auto pärast. Väga kahju, et pikalt planeeritud üritus läks vett vedama.
Lasteaias olin seekord väikestega ja jälle oli täitsa tore. Ja õhtu oli veel toredam. Kiku oli päev otsa kasvatajaga oma lasteaias arutanud, et milline see Maria välja nägi ja neil vist ei tulnudki meelde. Aga kui Kiku mind nägi, lõid silmad kohe särama. Ju siis tulin ikka meelde talle ja nii ta väitis ka. Julges ainult avaldada oma tagasihoidlikku arvamust, et tema mäletas, et mu juusked olid teist värvi. Tark laps, ma ütlen:D
Õhtul aga oli meil siin jalgpallimeeskonna jagu rahvast koos. Ott, Riff, Sten ja Jansa tahtsid vist niisama randa minna koos minuga, aga kuna ma olin Kikuga, tulid nad ka siia, kuigi teadsid, et Kiku võib kohe öelda, et ta ei taha neid ja siis nad oleksid pidanud sama teed kohe tagasi minema. Varsti helistas Inc ka. Küsis, mida ma teen ja kui ütlesin, et olen Kikuga, siis olenemata ühestki mu hoiatusest, olid ka tema ja Sillu varsti siin. Tegelikult oli hästi tore neid ka näha, aga samas ma pabistasin kogu õhtu, et äkki ei jää meie mänguväljakust midagi järgi suurte käes või vähemalt naabrid tulevad õiendama. Üks korraks tuligi, aga rahunes ka kohe vist mind nähes.
Ja Kiku hakkas ka üsna varsti teistega rääkima, mis tavaliselt võtabki aega ning lõpuks oli meil kõik koos väga lõbus. Ainus ebameeldiv asi oli see, et vastupidiselt mu lootustele, pole pisike ikka veel oma halvast kombest mängu käigus püksi teha lahti saanud. Jube ebameeldiv on ja imelik ka nii vana lapse puhul, aga see selleks. See tibu saab kõik andeks. Ta on lihtsalt nii armas. Kui vaid ta ema nii udu poleks.
Emaga oli meil kokkulepe, et ma toon lapse uksest ukseni ja ta vahepeal isegi ei helistanud. Ainult algul kontrollis, kas ma sain Kiku kätte lasteaiast. Tundub ju mugav diil, eks? Ta ei pidanud ise järgi tulema ega midagi ja ikka ei saanud ilma jamadeta.
Mul oli täiega kiire koolitusele ja lapsega läks kodus niigi lauem aega, kui planeeritud oli. Ja siis pidin veel tankima minema, kus kiirustades lendas bensupaagi kork auto alla. Ma siis ronisin käpuli hommikul pesust tulnud teksade ja valge jopega järele sellele. Oli lõbus, taaskord.
Kui me nende maja ette jõudsime, ei vastanud ema telefonile. Varsti helistas tagasi ja telefonist kostis vaid roppsõnu. Ta oli sisse maganud ja üldse mitte omas kodus. Oligi nii, et mul tuli veelkord teise linnaotsa sõita. Õnneks oli oma õpetaja koolitus. Seal pole hullu, kui hiljaks jääd ja nagunii nad rääkisid esimene tund aega pronkssõdurist, mitte tunniteemast. Aga nõme ikkagi.
Eilne õhtu kulges emotsiooniderikkalt. Mõni minut peale koju jõudmist helistati mulle ja kutsuti Keila-Joale ma-ei-tea-mida tegema. Käisimegi Andu, Sillu ja Incuga. Üsna igav oli, kui aus olla. Pärast Incu juures "grillides" oli huvitavam, aga nad suutsid mind nii kaua nokkida ka, et ma läksin täiesti tujust ära, kuni mõne pisarani. Ma vihkan, kui mind kritiseeritakse, kui keegi arvab, et ma pole parim. Ja isegi sellised naljamõnitused häirivad, kui ma kahtlen vähegi, et kas tegu on ikka naljaga.
Vahepeal oli lõbus ka, nii et oli ka naerupisaraid. Aga ma ei ole paha inimene ja ma ei suuda kellelegi eriti sitasti vastu öelda, kui mind solvatakse. Palju kergem on mul endal teisi kaitsta, kui iseennast ja seal seltskonans pean ma ka pidevalt oma teisi sõpru kaitsma. Ja nad võivad olla muidu head sõbrad, aga nad ei saa kuidagi aru, et mind häirib see pidev nokkimine. Vastik komme on teiste kulul nalja tegemine.
Ja tänasest polegi siiani midagi kirjutada. Jälle koolitus, muud midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar