aprill 10, 2007

Õpetus: kuidas Mariast mahl välja pigistada

Täna käisin siis jälle uut tantsutrenni proovimas. Koht on sama ja isegi treener on sama, aga eelmisest trennist ma küll nii laibana tagasi ei tulnud. Võrreldes nüüd nt TÜ Sporiklubi aeroobika kõige karmimate trennidega, kus mulle meeldis nii, et ma oleksin hea meelega teise trenni otsa teinud, oli tänane aktsioon ikka väga karm.

Ma konkreetselt mõtlesin lõpus, et ma suren kohe ära. Süda lõi lihtsalt nii kiiresti, et ma ei jaksanud piisavalt hingata ja kõik lihased tõmblesid tahtmatult. See lihaste värk mulle tegelikult meeldib ja tänane trenn oli ka tglt äge - kükki-püsti, paremale-vasakule, üles-alla, ümber enda ja aeledes põrandal.

Hullult lahe oli, aga ma ei tea, kas asi oli selles, et trenn oli väga intensiivne või et ma pole ammu korralikult trennis käinud või et ma olen juba kolmas kord viimase kahe kuu jooksul haige, taastun ma selles siiamaani. Trenn lõppes kell seitse ja praegu (kl 23.30) olen ma ikka veel omadega läbi, aga küll läheb paremaks.

Ma olen täna üldse olnud erakorraliselt tubli. Kuigi ma kooli ei jõudnud - isegi üritasin, aga tund oli mingil arusaamatul põhjusel kaks tundi varem olnud - jõudsin ma käia ära printerikeskuses ja osta lõpuks uued tindikassetid, tantsida end segaseks ja käia ära raamatukogus koolituse jaoks veel materjale võtmas.

Tänasesse päeva mahtus ka ühe politoloogilise essee kirjutamine, millest ma tegelt ei tea sittagi ja siis õhtune üllataja oli Marju, kes ütles, et homseks tuleb ju ka retoorika kõne ära teha. Ega mul jäänudki muud üle. Nüüd aga tahaks magama. Saan ma jah. Nüüd ma alles hakkan õppima. Koolituseks muidugi, kas on veel mõni variant? Palun, ei!

Kommentaare ei ole: