Täna juhtus retoorika loengus selline asi, et mind pandi ilma igasuguse ettevalmistusajata oma nädal aega tagasi kiiruga kokku klopsitud kõne ette kandma. Oli see vast õudne, kujutate ette?
Mulle üldiselt meeldib esineda, aga ma tahan saada aega enda valmis seadmiseks ja kõige üle kontrollimiseks ja siis, kui mul on kindel ja hea olla, on ka mind hea kuulata ja julgen mina vabamalt rääkida.
Mul tuli ju väga hästi välja kaks tundi kõnepidamist vanas koolis, kui mul oli olnud aega mitu nädalat ennast ette valmistada. Täna aga oli mul suu kuiv, käed värisesid ja nägu oli punane ja hõõguv nagu ahju pandud tomat. Kohe nii õudne oli jah.
Seetõttu oli eriti imelik pärast kuulda õppejõudu sellisel respectiga toonil küsivat, kas ma olen varem kõnepidamist õppinud ja kitivat mind diktsiooni pärast, mille eest ma olen muideks terve elu just ema käest võtta saanud. Jube naljakas oli ka kuulata 70 inimesega auditooriumit endale plaksutamas, kuigi ma ise vist plaksutaks ka igale esinejale.
Igatahes, ma ei jõua ära oodata, millal ma õpin esinema ilma punastamata. Tegelikult mulle ju meeldib esineda ja väikses turvalises seltskonnas ma ei jäägi vait. Saaks vaid sellest megapunastamisest lahti. Seda on ju võimatu varjata. Oleks ette teadnud, oleks jumestuskreemi alla näo matnud paksult, aga ei teadnud ju. Noh, vähemalt tean nüüd, et mina kõnet pidamas ei tähenda täielikku hävingut.
Aga eile sain ka ühe laheda ülesande. Minuni jõudis palve tõlkida inglise keelde Mari-Leenu Suure linna inglid ja ma siis üritasin, aga ma ei kujutanud ettegi, et nii raske võib olla tõlkida ühte laulu nii, et mõte ja rütm jääks alles, aga mida teha juhul, kui mõtet ei olnudki kunagi? Huh! Ja rütmiga läks ka nagu läks, aga vähemalt tean, et tegin oma parima ja oli huvitav väljakutse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar