aprill 14, 2007

Nagu mesi karule, olen mina imelikele

Täpselt sama vastupandamatu. Ma ei tea, kas eritan mingit spetsiifilist aroomi, mis neid ligi tõmbab või on minus midagi muud erilist. Fakt on see, et neid muudkui tuleb. See türgi/prantsuse tüüp kaasa arvatud, kes Matult musi tahtis. Vaene laps. Võõras mees ju.

Ma tegelt ei mäleta, miks just eile seda kirjutada tahtsin ja siis jäi postitus poolele, sest sõbrad tulid külla ja Riff pani salvestamata akna kinni. Aga neid imelikke on mu elus palju. Ülo ei saa siiani aru, et meil ei ole temaga midagi. Ka täna helistas vist neli korda ja saatis sõnumi sisuga: tsau musi rull (just lahku kirj), kuidas läheb, helista pärast. Nagu ma oleksin talle üldse kunagi ise helistanud. Nagu ma polekski teda üle nädala ignoreerinud. Aga just nii, nagu me oleks täna juba paar korda rääkinud ja ta lihtsalt chekkab, kas kõik on ok. Hulluks ajab.

Kommentaare ei ole: