1. august

Head sõbrapäeva!

Täna on Indias sõbrapäev. Keegi ei suuda mulle seletada, kust see traditsioon tegelikult pärit on, aga siin peetakse seda üsna suurelt. Irooniline on see, et mu telefon ei uputagi nunnudest sõnumitest nagu argipäeviti ja ainsad saabunud sõnumid on hoopis huvitavatelt inimestelt. Ju nii ongi parem. Ju täna on tõeliste sõprade päev.

Igatahes, magasin sisse. Mitte, et väga vahet ei oleks olnud. Siin on pidevalt nii, et pean kähku-kähku midagi tegema ja siis selgub, et järgmine samm on – take a rest. Nagu mida perset? Kuna tööd ei ole, siis molutame niisama hotellitoas ja ootame, millal mehed tagasi tulevad. Tahaks juba selgusele saada, mis edasi toimuma hakkab. Check out on ka ammu tehtud, aga sellest pole midagi. Tundub, et pool meie seltskonnast sõidab öösel Jaipuri ja mina ja Atul läheme Banswadasse vms. Keegi ei tea, millal.

Õnneks sain vähemalt aega veidi üksi ringi jalutada. Tegin tiiru ümber hotelli ees asuva järve. Nägin villasid ja slummipiirkondi. Kuna otseloomulikult algasid päevad ootamatult, siis olin sunnitud poodi otsima ja üsna imelik on võõraste meeste abi küsida, et nad aitaks sul hügieenisidemeid osta. Müüjad on ka enamasti mehed ja enamus ei räägi inglise keelt. Niisiis aitas mind hädast välja üks pereisa ja hiljem transportis mu autoga tagasi hotelli. Ta kutsus mind ka oma perega linnast välja piknikule kaasa, aga sai aru, et ma pean kohe ära minema. Muidu ehk oleksin läinudki. Toredad inimesed olid.

Nagu näete, inimesed on väga sõbralikud. Kõik tahavad tere öelda. Piisab pilgust minult, et neil tuju hea oleks. Üsna imelik on olla pidevalt ainus kahvanägu. Aga samas see tähelepanu on meelitav. Mulle vist päris sobiks kuulsuse elu. Aga mulle meeldib, et minu linnas võtavad inimesed asja veidi rahulikumalt. Ei katkesta kõiki oma tegevusi lihtsalt minu jõllitamiseks vms. Siin ja Ahmedabadis ka üllatavalt jooksevad lapsed lausa järgi mulle või tahavad kätt suruda. Üldiselt ma ju ei pahanda, aga mulle ei meeldi väga, kui inimesed põhjuseta minuga pilti teha tahavad. Kui tegu on kellegi tuttavamaga, palun väga. Aga lihtsalt niisama… ma ei näe sellel mõtet. See on nii võlts.

Muidugi suutsin õues ootamatult alanud paduka kätte jääda ja seekord oli kaasas võõras kaamera. Ma olin juba väga hirmul, et lõhun veel ühe ära ja ei saa sinna midagi parata, aga õnneks see hakkas tuppa jõudes siiski tööle. Loodetavasti ongi kõik korras.

Nüüd tahaks süüa, aga tahame mehed ära oodata. Muidugi lõunasöögiaja magasime juba maha. Aga mul on nälg. Ja siin on üldse toiduga nii naljakas. Näiteks nende jaoks on normaalne süüa hommikuks rasvaseid pannkoogi sugulasi ja praekartuliroogi. Või ubasid tomatikastmes. Või ühte jälki pudrulaadset ollust. Täna piirdusin ma euroopalikuma tomati-kurgi võileiva ja röstitud moosisaiaga, aga proovisin siiski ka seda kartuli-pannkoogi asja. Nimed ei jää mulle ikka veel meelde.

Vahepeal sain ka Suurelt Ülemuselt imeliku sõnumi tööülesannetega. Siiani ei saa aru, mida või kuidas ta tahab või kuidas ta üldse ette kujutab, et mina osasid asju teen, aga ta ei ole ka täpsustavale küsimusele vastanud. Niisiis ma ei viitsi põdeda. Pall on tema käes. Nüüd ootan siis mehi ja seda, et mu taskus olnud raha ja muud asjad ära kuivaks. Kuivad ja puhtad riided hakkavad otsa saama ja mul on ees veel mitu päeva. Samas ega rohkem riideid poleks mu kaasa võetud kotti mahtunud ka, aga eks näis, kas üritan pesu pesta või shoppan veidi kusagil.

Kuna mu telefoni Inbox on alati täis, siis iga päev teen raskeid valikuid, mida ära kustutada. Ja see on tõeliselt raske, sest suur osa alles hoitud sõnumeid seostub minu jaoks mingite kindlate heade mälestustega. Aga tänu Temale on seal ka väga palju ilusaid valesid. Ma ei saa kunagi teada, millised just nimelt. Võib-olla kõik. Aga hakkan vaikselt jõudma punkti, kus suudan neidki vähehaaval kustutada. Enam ei tee see nii palju haiget. Enam ei tee ka mu enda naiivsus nii palju haiget. Võib-olla oligi selleks vaja, et kellegi teise leiaksin. Kellegi, kes paneks mind end taas oma kestas hästi tundma. Kedagi, kellele meeldin just sellisena nagu olen. Kedagi, kes ei taha, et ma muutuksin. Isegi mitte tema enda pärast. Ta ei ole isegi armukade. Naerab vaid ja soovitab mul tähelepanu nautida. Nii naljakas, kuidas ta mind mõistab ja aktsepteerib. Ta kutsub mind sweetie’ks ja baby’ks ja see viis, kuidas ta seda teeb… sulan siin. Hulk stiliseerimata uitmõtteid jälle, nagu näete. Aga ma tean juba praegu, et kui kunagi koju naasen, siis ei ole see enam see ja mina ei ole enam see sama inimene. Ei ole juba praegu. Olen tugevam, hingelt rikkam. Ausalt öeldes ei ole ma enam kindel, kas ja millal tagasi tulen.