august 25, 2010

20. august

See vist pole kellegi jaoks enam šokeeriv, kui ütlen, et sain hommikul 8.20 kõne: kas tahan neljakümne minuti pärast bossidega Suratisse minna. Otsustasin minna ajalisest kitsikusest hoolimata. Vähemalt midagi huvitavat. Ja otseloomulikult ei ole ka selles midagi üllatavat, et nad jäid hiljaks ja mulle tuli järgi hoopis autojuht ja teeleasuv seltskond oli ka teine, kui mulle reklaamiti. No ok. Polegi hullu. Ainus, mis jälle üllatada suutis, oli nende süüdistus, et mina jäin hiljaks ja seetõttu sõid nad hommikust ilma minuta. No kuulge. See on ju absurd. Aga see selleks…
Hommik oli üsna huvitav. Sain oma kaamerat rakendada autoaknast pilte tehes, veidi tõsist juttu ajada, otsapidi Baruchi ja Suratit näha ning päriselt tööd teha ootamatu seminari pidamise vormis. Aga ma ei pahandanud. Olen ju meie tooteinfoga tegelenud päevast päeva ligi poolteist kuud ja tore oli praktiseerida. Kui Suur Boss üle võttis, siis nägin, et ka tema teeb oma tööd hästi.
Kui päeva esimene pool oli huvitav, siis teine pool oli jälle bosside järgi ootamine. Kogu aeg lubati, et kohe sõidame koju, aga koju jõudsin kell kaks öösel.
Mul on uus dilemma ka. Kui ärikontaktid küsivad su telefoninumbrit, siis peaks andma eks. Aga kui nad kasutavad seda küsimaks: tell me something more about you kell üheka hommikul, siis ajab ikka kurjaks. Eriti inimeste puhul, kellega on tugevam keelebarjäär ja ei midagi esmavaatlusel märgatavat ühist. Kas see on õigustatud? Kuidas siis käituma peaks?
Igatahes, kui viimaks koju jõudsin, siis Harsh käsutas mu lihtsalt kingadest välja ja voodisse. Ma ei pahandanudki ta käskiva kõneviisi peale, sest tean, et ta tahtis head.

Kommentaare ei ole: