Eilseks ööks jõudsime Atuliga Banswarasse. See on siis üks väiksem linna Rajasthani osariigis, kus pidi palju MBA-huvilisi ootel olema. Tegelikkuses jälle oleme hoopis meie ootel.
Sõit siia oli juba üsna koomiline. Tulime jälle tavabussiga, sest muud varianti ei olnud. Võtsin end kokku ja ei vingunud isegi siis, kui kurvis toolilt põrandale libisesime. Ega siis, kui asjad aknast sajavast vihmast märjaks said. Aga kuna seltskond oli mõnus, siis väga hullu ei olnudki.
Hotell on ka enam-vähem. Muidugi pidin kisa tegema, et tualettpaberit saada. See siin ei kuulu mitte iga hotelli standardvarustusse, aga vastu ööd siiski võluti kusagilt välja poolik rull. Muidu aga on tuba täitsa ok. See, et voodilina on veidi plekiline või et tekiks on katteta fliis, kuulub lihtsalt India juurde ja tuleb üle elada.
Hommik tuli ruttu ja raskusteta. Ma ei vaja isegi enam ventilaatorit uinumiseks. Konditsioneerist rääkimata. Loobusin meelega mõlemast, et kõik mu eile märjaks saanud riided ära kuivaksid, aga kahjuks ei läinud nii hästi. Seega on minu tuba siiani nagu pesumaja – riided igal pool. Ise istun Atuli toas ja ootame klientidemurdu. Millegipärast arvan, et jälle üle kahe inimese ei tule. Ja jälle kord on edasised plaanid muutunud. Kuigi originaalis või vähemalt eilse õhtu seisuga pidin ööbima täna ühe Ahmedabadi bossi juures ja siis homme linna ning meie campusega tutvuma, siis nüüdse plaani kohaselt sõidame siit ära hoopis öise bussiga ja edasise kohta ei tea ma midagi. Väga ei hooli ka. Siin ei ole lihtsalt mõtet närvitseda iga pisiasja pärast. Loodan vaid, et rohkem riideid mustaks ei tee, sest siis ei ole enam midagi selga panna.
Loodan veel veidi selle linnaga tutvuda enne, kui jälle edasi liigume. Hetkel aga vaatame midagi Tõehetke-laadset, kus paarike küsimustele vastab ja iga vastusega teineteisele haiget teeb. Väga julm. Aga need inimesed on ise valinud selle saatuse. Rikuvad oma elu ära raha pärast.
Naljakas. Täna isegi on tööd. Inimesed tulevad gruppidena nõustamisele. Olen pidanud ka üksi nõustama, aga keelebarjäär on päris tugev. Ja olen vist ka veidi hirmuäratav olen siinsete inimeste jaoks. Igatahes, on huvitavam kui eelmistel päevadel, aga samas tunnen ikka veel, et raske on olla hea konsultant täiesti võõras süsteemis. Kõigeks ei ole võimalik valmistuda. Paljude asjadega on ka veel nii, et kord nii, kord naa.
P.S. Olen hakanud armastama India suuvärskendajaid. Nad segavad mingit piparmündist kraami aniisiga ja söövad seda pärast põhisööki. Kui nad seda eelroana serveeriks, siis ma vist ei söökski. Täna on veel selline päev ka, et mõte india toidust ajab öökima. Mis siis veel lõhnast rääkida. Ja peaaegu alati selgub sööma minnes, et mida iganes ma ka ei tahaks ja ükskõik kui lihtne seda teha ei oleks – seda ikka ei saa. Täna näiteks keeldusid nad mulle pastat tegemast. Et polevat õiget kokka kohal. Halloo. Kallake posu makarone sooja vette, pange juustu vms peale ja ma olengi õnnelik. Aga ei. Nii väga tahaks juba eesti-pärast võrdlemisi tervislikku ja tasakaalustatud toitu. Mitte, et india toit halb oleks või et mulle eksperimenteerida ei meeldiks, aga küllastumus tekib vahepeal. Annaks keegi kasvõi kalapulki. Või makarone. Nurrun juba röstsaia peale. Ja katsetan kohalikke Coca-Cola tooteid. Enivei. Kunagi näete pilte ka. Loodetavasti jõuame täna valgel ajal linna peale ja kaamera akud lubavad mõne pildi ka teha. Nad on nii pekkis, et lae kaua tahad – ikka on paari pildi pärast ees kiri – vaheta patareisid. Aga nüüd veel viimased pingutused ja siis linna ja siis pikale bussisõidule, mil Atuliga voodit jagame. Nad uurisid, et kas elan üle duubelvoodi. Arvata on, et mina elan, aga nemad ise?:D Viimase jupi ööst magan hetke andmete kohaselt Ahmedabadi Suure Ülemuse juures. Kohtun ta perega ja mulle tehakse ehk lubatud linnatuur.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar