Tänane päev algas juba hästi. Lind sittus mulle märkamatult õlale ja me olime juba nii hiljaks jäänud, et ma ei saanud koju tagasi pöörduda.
Tööpäev oli enam-vähem. Ei ole millegi üle vinguda. Ega tahagi, et oleks. Mingil hetkel võttis Piyush ühendust ja ütles, et tuleb ikkagi Canoniga otse asju ajama hakata. Võtsin siis julguse kokku ja läksin küsisin bossilt, kas on ok, kui lähen täna varem ära, sest see esindus lihtsalt ei ole nii kaua lahti kui meie. Olin üsna kindel, et saan sama karmi ei kui eile, aga öeldi hoopis, et sure, no probleem. Mul oli väga hea meel.
Rikšajuht tegi minuga jälle väikse tuuri olenemata mu protestidest, et ta läheb vales suunas ja ma keeldusin tuuri tõttu tema inflatsiooni kinni maksmast. Kuna olin koos Piyushiga, siis rikšajuht ei julgenud vastu ka vaielda. Kartsin natuke seda esimest korda temaga üksi jäämist. Mitte, et ma teda kardaks, aga lihtsalt situatsiooni ebamugavust, aga mul oli tore. Viisime kaamera remonti ja lubati nädala pärast tervena tagasi minu kätte toimetada. Seejärel tahtis ta mind koju viia ja läksime tee peal jõe äärde krokodille vaatama. Ei olnudki müüt. Nägime kolme kroksi, kuigi mina oma pimeduses oleksin võinud need ka puunottideks tembeldada. Kui nad vahepeal poleks liigutanud. Boonusena nägime esmakordselt ka mingeid rohelisi papagoilisi.
Järgmine peatus polnud ka veel kodu. Olin juba unustanud, kui palju kasu temast olla võib. Erinevalt Muditist ja Harshist teab tema, kuidas siin linnas üht või teist asja saavutada. Seega oskas ta viia mu selle linna suurimasse lihapoodi. Selle müügisaal, kus ka liha tükeldati, oli väiksem kui mu magamistuba aga mis siis ikka. Leppisin ka sellega, et kanu ukse tagant külmast kastist võeti ja puupakul lõhuti. Ma pean selle riski võtma. Nii tahaks kodust liha. Niisiis nägin esmakordselt, kuidas peast välja pressivate silmadega kitkutud kana tükkideks raiuti ja imelikule eurooplasele rinnatükid eraldati. Kusjuures polnudki kallis.
Ka järgmine peatus ei olnud veel kodu. Saatsin kõigile kodustele kiirelt sõnumi, et ärgu väljas söögu. Kavatsen kokata. Ja siis oli kiiruga vaja riisi. Õigesti tegime, et eelmine kord supermarketist ei ostnud. Nüüd sain korralikku riisi kolm korda odavamalt, aga seda müüdi lahtiselt. Loodan keeva vee imedele ja kuumuse väele.
Ostsin veel nipet-näpet ning siis lõpuks lasin end koju viia. Piyush aga kardab mind rohkem kui mina teda. Oli väga ettevaatlik isegi oma sõnadega. Pigem vaikis. Vältis pilkkontakti. Aga samas jälle kogu hingest pakkus mulle igakülgset abi. Ometi on mingi distants me vahel ja mulle see sobib. Aga ta oli mulle oma ehtetöösturist onu kaudu portsu käevõrusid hankinud. Kohalikud ei saa aru, miks see veider eurooplane igast sordist vaid ühte tahab. Võtaks siis ikka kaks või kuus. Aga ei. Igatahes läksin küll elevile, aga pole veel kindel, kas tahan seda kingitust vastu võtta. Või kas see ikka oleks kingitus.
Pool tundi veel ja siis hakkan kokkama, kuigi kardan, et ka siis jõuab toit enne ära jahtuda kui teised koju jõuavad. Poisid läksid linna peale asju ajama ja chickid lõpetasid alles töö. Neil oli vaja veel ühte kindlasse poodi jõuda.
Ahjaa… oleksin peaaegu unustanud. Viimaks tuli veel üks uus praktikant. Tüdruk Jaapanist. Ta tundub tore.
Tüdrukud jõudsid just koju. Jätsid poetiiru vahele. Sandy tantsis kuuldes, et ostsin liha ja Harsh tuleb varem koju:D
Saimegi söödud ja oli päris hea. Riis küpses muidugi pudruks omaette, aga muidu oli hea ja nüüd – hommikul – on ka superhea enesetunne. Ainus kehv osa on see, et keerasin jälle käki kokku, nagu mulle omane. Situatsioonikoomika, mis ei ole enam naljakas. Aga alustan algusest. Üleeile õhtul läks Katharina ülemise korruse vannituppa duši alla ja mina püüdsin samal ajal käsi pesta, aga surve kadus ära. Seega läksin alla pumpa tööle lülitama ja põrkasime K-ga trepi peal kokku, sest ta oli samale mõttele tulnud. Mõni aeg hiljem tuli meile mõlemale meelde, et tuleks pump välja ka lülitada, aga kuna mürinat ei olnud üldse kuulda, siis oletasime mõlemad, et teine lülitas välja. Arvake, mis? Pump möllas hommikuni, kuni Mudit selle avastas ja õhtul selgus, et pump on pekkis. Ei mingit vett majas. Seega olen täitsa pesemata ja üsna kehv on olla. Ja kõige suurem vastutus lasub minul. Loodan vaid, et poisid leiavad täna vajalikud remondimehed, sest pikemalt ilma veeta olla ei kannata.
Tööpäev oli enam-vähem. Ei ole millegi üle vinguda. Ega tahagi, et oleks. Mingil hetkel võttis Piyush ühendust ja ütles, et tuleb ikkagi Canoniga otse asju ajama hakata. Võtsin siis julguse kokku ja läksin küsisin bossilt, kas on ok, kui lähen täna varem ära, sest see esindus lihtsalt ei ole nii kaua lahti kui meie. Olin üsna kindel, et saan sama karmi ei kui eile, aga öeldi hoopis, et sure, no probleem. Mul oli väga hea meel.
Rikšajuht tegi minuga jälle väikse tuuri olenemata mu protestidest, et ta läheb vales suunas ja ma keeldusin tuuri tõttu tema inflatsiooni kinni maksmast. Kuna olin koos Piyushiga, siis rikšajuht ei julgenud vastu ka vaielda. Kartsin natuke seda esimest korda temaga üksi jäämist. Mitte, et ma teda kardaks, aga lihtsalt situatsiooni ebamugavust, aga mul oli tore. Viisime kaamera remonti ja lubati nädala pärast tervena tagasi minu kätte toimetada. Seejärel tahtis ta mind koju viia ja läksime tee peal jõe äärde krokodille vaatama. Ei olnudki müüt. Nägime kolme kroksi, kuigi mina oma pimeduses oleksin võinud need ka puunottideks tembeldada. Kui nad vahepeal poleks liigutanud. Boonusena nägime esmakordselt ka mingeid rohelisi papagoilisi.
Järgmine peatus polnud ka veel kodu. Olin juba unustanud, kui palju kasu temast olla võib. Erinevalt Muditist ja Harshist teab tema, kuidas siin linnas üht või teist asja saavutada. Seega oskas ta viia mu selle linna suurimasse lihapoodi. Selle müügisaal, kus ka liha tükeldati, oli väiksem kui mu magamistuba aga mis siis ikka. Leppisin ka sellega, et kanu ukse tagant külmast kastist võeti ja puupakul lõhuti. Ma pean selle riski võtma. Nii tahaks kodust liha. Niisiis nägin esmakordselt, kuidas peast välja pressivate silmadega kitkutud kana tükkideks raiuti ja imelikule eurooplasele rinnatükid eraldati. Kusjuures polnudki kallis.
Ka järgmine peatus ei olnud veel kodu. Saatsin kõigile kodustele kiirelt sõnumi, et ärgu väljas söögu. Kavatsen kokata. Ja siis oli kiiruga vaja riisi. Õigesti tegime, et eelmine kord supermarketist ei ostnud. Nüüd sain korralikku riisi kolm korda odavamalt, aga seda müüdi lahtiselt. Loodan keeva vee imedele ja kuumuse väele.
Ostsin veel nipet-näpet ning siis lõpuks lasin end koju viia. Piyush aga kardab mind rohkem kui mina teda. Oli väga ettevaatlik isegi oma sõnadega. Pigem vaikis. Vältis pilkkontakti. Aga samas jälle kogu hingest pakkus mulle igakülgset abi. Ometi on mingi distants me vahel ja mulle see sobib. Aga ta oli mulle oma ehtetöösturist onu kaudu portsu käevõrusid hankinud. Kohalikud ei saa aru, miks see veider eurooplane igast sordist vaid ühte tahab. Võtaks siis ikka kaks või kuus. Aga ei. Igatahes läksin küll elevile, aga pole veel kindel, kas tahan seda kingitust vastu võtta. Või kas see ikka oleks kingitus.
Pool tundi veel ja siis hakkan kokkama, kuigi kardan, et ka siis jõuab toit enne ära jahtuda kui teised koju jõuavad. Poisid läksid linna peale asju ajama ja chickid lõpetasid alles töö. Neil oli vaja veel ühte kindlasse poodi jõuda.
Ahjaa… oleksin peaaegu unustanud. Viimaks tuli veel üks uus praktikant. Tüdruk Jaapanist. Ta tundub tore.
Tüdrukud jõudsid just koju. Jätsid poetiiru vahele. Sandy tantsis kuuldes, et ostsin liha ja Harsh tuleb varem koju:D
Saimegi söödud ja oli päris hea. Riis küpses muidugi pudruks omaette, aga muidu oli hea ja nüüd – hommikul – on ka superhea enesetunne. Ainus kehv osa on see, et keerasin jälle käki kokku, nagu mulle omane. Situatsioonikoomika, mis ei ole enam naljakas. Aga alustan algusest. Üleeile õhtul läks Katharina ülemise korruse vannituppa duši alla ja mina püüdsin samal ajal käsi pesta, aga surve kadus ära. Seega läksin alla pumpa tööle lülitama ja põrkasime K-ga trepi peal kokku, sest ta oli samale mõttele tulnud. Mõni aeg hiljem tuli meile mõlemale meelde, et tuleks pump välja ka lülitada, aga kuna mürinat ei olnud üldse kuulda, siis oletasime mõlemad, et teine lülitas välja. Arvake, mis? Pump möllas hommikuni, kuni Mudit selle avastas ja õhtul selgus, et pump on pekkis. Ei mingit vett majas. Seega olen täitsa pesemata ja üsna kehv on olla. Ja kõige suurem vastutus lasub minul. Loodan vaid, et poisid leiavad täna vajalikud remondimehed, sest pikemalt ilma veeta olla ei kannata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar