august 26, 2010

25. august

Viimane õhtusöömaaeg
Täna oli taas üks normipärane tööpäev, mil mind ootas postkastis tööülesanne ilma igasuguste juhisteta kõige kõrgemalt ülemuselt. Panin siis märksõnadena kirja kõik segased asjad ja jäin teda ootama, sest ta „oli kohe üles tulemas“. Kohe juhtus tunde hiljem, kui teda korraks meie toa uksel seismas nägin, aga tema kiireloomuline töö jäigi läbi rääkimata. Jõudsime vaid selle läbi rääkida, et ta tahab ikkagi mind Suratisse ja Sandy ei ole sobiv asendus, sest isegi Suur Ülemus ise ei ole temaga kohanenud. Tema sõna. Aga ma vist saan aru, mida ta mõtles. Samas on mul Sandyst kahju. Ei ole ju otseselt tema süü, et ta veel noor ja naiivne on ning osa asju ka keelebarjääri tõttu kõrvust mööda laseb. Tänagi suutis ta meid üllatada. Nimelt on ta juba tükk aega rääkinud, et tahab sel nädalavahetusel Mumbaisse minna Harukaga, aga ta pole seni selle suhtes veel midagi ette võtnud. Ta küll oli Muditilt kuulnud piletite hinna kohta, aga ei tulnud selle pealegi, et ühte maailma kõige suuremasse linna sõitmiseks võib olla üsna raske pileteid saada. Eriti viimasel minutil. Tõime ta üsna pehmelt reaalsusesse tagasi, mille järel ta otsustas, et homme saab olema tema viima tööpäev pärast mida ta tahab külastada mingit küla ning siis võimalusel Mumbaid. Vahepeal jõudis ta ka küsida, kas saab koos minuga kõrbesse tulla. Ma ei öelnudki „ei“, aga ta sai viimaks ise aru, et kõrb ei ole poole tunni jalutuskäigu kaugusel ning ta ei saa kiiresti kõrbes ära käia, et siis edasi Mumbaisse põrutada.
Igatahes, üsna tühja tööpäeva lõpuks selgus, et vist sõidame reede õhtul üheksa paiku maailma suuruselt üheksandasse kõrbesse kaamelisafarile. See kõlab juba nii ägedalt. Olen väga põnevil. Loodan lihtsalt, et kõik sujub, sest kui pean jõudma enne tööasjus Suratis käia, siis läheb raudselt kiireks igal sajal võimalikul juhul. Ütlesin küll ülemusele, et pean kaheksaks tagasi olema, aga tõenäoliselt oleksin pidanud ütlema kuueks või kaheks. Harsh oli nõus mind vajadusel kiiresti õigesse kohta ära viskama teatud lubaduste vastu. Hoidke pöidlaid ja varbaid mulle, palun.
Täna õhtul tahtsime kõik koos aega veeta. Põhimõtteliselt esimest ja viimast korda. Eelmine kord oli ju tüdrukute esimesel nädalal, kui tunnikese kõik koos nende toas istusime ja jutustasime samal ajal, kui Muditi vanemad ülakorruse vallutanud olid. Poisid ei olnud ka täna meiega välja tulemisest väga vaimustatud, sest neil on tõsine eelarvamus hiinlaste suhtes ja Sandy ei ole siinkohal piisavalt positiivne erand. Sellegipoolest suutsin kõik kokku koguda ühte pitsarestorani, mis oli hea, aga meie kõigi kurvastuseks „pure veg“. Te ei tea, kuidas ma vihkan juba seda väljendit. Või seda, kuidas nad suudavad süüa rotisid ainult liharoa või ainult taimse roaga, mitte tasakaalustatuna. Näiteks tellivad nad rotisid ja siis kanacurry ning lambacarry vms. Kõrvale muidugi kuhjaga taldriku sibularõngastega. Aga ma pole veel kordagi näinud, et keegi telliks ühe taimse ja ühe liharoa oma roti kõrvale. Pakun, et mina hakkan seltskonnaga süües küll seda praktiseerima.
Lõpetasime õhtu jälle Chocolate Room’is. Ma armastan armastan armastan seda kohta.
Ahjaa… otsustasin täna põhimõtteliselt ära, et kolin Tusha juurde. Tal on vaja üürilisi ja mul uut kodu. See on võib-olla küll veidi kallim kui täiesti tühi trainee house, kus pole päris vooditki, aga võb-olla ei olegi hinnavahet, kui ükskord elektriarve jms laekub. Kui kõik laabub, siis tulevad ka tulevased meie firma praktikandid Tusha juurde elama, mis tähendab, et pean vast küll tuba jagama taas, aga see-eest hoian jälle transpordilt raha kokku ja ehk õpin ka kodus india toitu kokkama. Juba on kokku lepitud, et homme teeme tüdrukute õhtu seal, aitame ta emal kokata ja mina näen maja ära. Järgmisel nädalal aga õpetab Emmanuel mulle, Katharinale ja meie uuele Ahmedabadi-sõbrale, kuidas india toitu valmistada, sest tema oskab. Vaibhav ei oska isegi india-pärast teed teha ning väitis, et pole seda ka oma 25 eluaasta jooksul maitsnud, mis kõlab veidi uskumatuna, sest teed topitakse siin kõigile päev läbi sisse. Irooniline, et prantslane õpetab hindule india kokakunsti, aga saab kindlasti huvitav olema.
Unustasin rääkida päeva kõige suuremast üllatusest. Nimelt selgus, et Haruka tunneb end seal külas, kuhu ta läks, nii hästi, et ei tahagi enam tagasi tulla. Meil oli Katharinaga jälle suu täitsa lahti. No kui vastutustundetu võib olla. Mismõttes sealne arenguprojekt vajab teda rohkem? See ei ole ju põhjendus. Ja selline järjekordne jama jätab ju aiesecist kui tervikust firmadele väga paha mulje. Samuti selgus, et see poola noormees, kes mõni nädal tagasi oma tüdruksõbra kaudu minuga ühendust võttis ja väga meie firmasse praktikale tulla tahtis, ongi jõudnud Barodasse. Nad elavad minu vanas kodus, aga töötavad hoopis mujal ja kui mõni päev tagasi oma toredalt ülemuselt tema kohta küsisin, siis tema ei teadnud enam üldse midagi tollest noormehest, kes esimesel võimalusel siia tulema pidi. No ok. Aina rohkem kohtan siis juhtumeid vastutustunde puudumisest mitte seoses hindudega.
Ahjaa… eile selgus ka meie üllatuseks, et Sandy tuleb vist väga rikkast perest, mis selgitab ka veidi seda, kui vati sees hoitud ta paistab. Saage aru – tal on isiklik massöör ja tema isal on kodulinnas veel eraldi enda oma. Mul oli suu nii lahti, et Harsh lihtsalt vaatas mind ja naeris ja nügis terve õhtusöögi aja, rääkides, et küll Mudit mulle ka öösel massaaži teeb.

2 kommentaari:

rapuntsel ütles ...

äkki räägid indialaste eelarvamustest hiinlaste suhtes ka lähemalt? :P
mind kohe huvitab

Mia ütles ...

Hiina ja India pole just suurmad sõbrad poliitilistel põhjustel ja nad konkureerivad ka uhke tiitli üle: kes mahutabrohkem inimesi oma maale.
Igatahes, vähemalt minu elukaaslased peavad hiinlasi väga rumalateks ja põhjendavad sellega kõike. Iga minu jaoks arusaamatu käik Sandy poolt nt saab kommentaariks - ta on ju hiinlane.