Kahe pühapäevaga elu ilusaks
On olnud väga omapärane päev. Hommik oli tööl nii tapvalt igav, et riskisin lausa messengeri sisse logimisega, kuni arvuti teatas, et minu vestlusi jälgitakse. Väga julgustav ning innustav töökeskkond. Siis aga juhtus midagi naljakat. Meie firmaguru tuli tagasi. Unustasin vist rääkida teile sellest, kuidas meie vägagi – usklik on vale sõna – Suur Boss oli suurt muret meie firma pärast teisele suurele bossile kurtnud ja küsinud, kas ta teab kedagi, kes oskaks aidata, mille peale teine suur boss meie Suurele Bossile oma guru külla saatis, et see siis meie turundusprobleemid minema loitsiks. Ei, ma ei tee nalja. Igatahes, täna oli guru tagasi ja valmis individuaalselt tulevikku ennustama jms. Algul küll kartsime, aga siis otsustasime, et me ei saa ju seda võimalust kasutamata jätta, kui imemees laua kontorisse kätte tuleb. Tusha siis tõlkis ja meie muudkui tõlgendasime läbi kolme-nelja keele algset mõtet, mida värvitäpiline sümpaatne tegelane meile oma käe pealt välja luges lihtsalt meie nime teades.
Mis ta siis rääkis… midagi pidevast võitlemisest ja põhimõtetest… ei saanudki aru, kas see oli negatiivne või positiivne väide. Inglise keelde tõlgiti see sõnaga struggle. Kuulsin ka, et mind olla tabanud mingi peretragöödia arvatavasti, aga see on möödanik. Samuti, et olen olnud iseseisev alates 13ndast eluaastast, abiellun varsti kolleegiga, rahaprobleemide käes vaevlema ei pea, võitlen meie firma rahvusvaheliste standarditega vastavusse viimise eest ja et olles siin kaugel kõigist oma lähedastest, olen hea märklaud igasuguste kadedate inimeste negatiivsetele vibratsioonidele. Aga väikse annetuse eest palvetab ta minu nimel kahel pühapäeval ühe jumalanna poole. Samuti jäi veidi selgusetuks, kas pean minema või lähen kindlasti kohta nimega Tirupati Balaji. Nii palju saigi läbi keerulise tõlke väikse vabatahtliku annetuse eest. Ma ei kurda. Isegi üllatavalt positiivne tuli.
Katharinale öeldi, et tema rasked ajad on möödas ja edasine elu on lill ning et üldse on ta väga õnnelik tüüp, aga seda teadsin juba ennegi, et minu elu ei suju iseenesest. Naljakas lihtsalt, et astroloogiaraamat ütleb meie kohta täpselt sama.
Enivei… see oli alles algus. Järgmine sürreaalne koht oli see, kui Katharina arvuti meiega rääkima hakkas. Olime küll algusest peale üsna kindlad, et meiega vigast inglise keelt rääkiva google’i akna taga saavad olla vaid vembumehed IT osakonnast, aga kui siis aknad avanema ja sulguma hakkasid arvutis iseenesest, oli ikka väga Matrixi ja There’s someone out there tüüpi tunne. Olime mõlemad hüsteerilised.
Vastu ametliku tööpäeva lõppu aga suutis mu firma mu korralikult välja vihastada. Kuigi saan iga päev siinse ebaprofessionaalsuse ja rumaluse üle imestada, jäi täna mu suu täiesti lahti. Ei tea veel, ked vastutavaks pidada, aga seekord ületati küll igasugused piirid. Homme üritan Suure Bossi jutule pääseda, sest see ei ole enam naljakas.
Naljakas on see, kuidas meie rollid pidevalt vastavalt publikule vahetuvad, aga kui trükitakse ja postitatakse 2000 ametlikku dokumenti värskelt sinna tehtud kirjavigadega, mis tähistavad tudengite instituuti vastuvõtmist ja mille all on minu nimi ja jaburalt selge võltsing minu allkirjast, siis see ei ole naljakas. Tean, et kirjutasin kiiruga mõni aeg tagasi alla ühele paberile ja üldjoontes polekski olnud hullu, kui nad selle skännitud versiooni kasutanud oleksid, aga arvake, mis nemad tegid? Nad üritasid kalligraafilise arvutifondiga mu allkirja imiteerida ja kirjutasid seega diagonaalis lilla kirjaga dokumendi peale Maruu L. Ei, jälle ei tee ma nalja. Esiteks, ei ole ma üldse kindel, et ma olen pädev mingit sellist kasvõi poolreklaamina mõeldud dokumenti allkirjastama, aga teiseks rikuvad nad sellega minu mainet. Kõik need tuhanded kirja saajad mõtlevad ju, et mina olen see idioot selle asja taga. Maine aga suhtekorraldajale või mulle kui alles oma karjääri alguses olijale on kõige olulisem üldse. Oi, ma olin marus. Surusin hambad risti ja komplekteerisin brošüüre koos selle kirjaga tuhandetesse ümbrikutesse. Homme tuleb üks väga tõsine vestlus teemal, kuidas and seda õigustavad ning mis moodi mulle kompenseerida kavatsevad. See ei ole harjutus eluks. See peaks olema tõsiselt võetav suur ettevõtetekett.
Õhtune tööüritus oli päris tore. Olime jälle sponsoreerimas mingit üsna põhjendamatut üritust Surya Palace’is. Ja peaaegu kohe pärast sinna jõudmist lehvitas mulle üks mees. Mõtlesin küll kohe välja, et tegu oli sama toreda mehega, kes mu esimestel päevadel suurest hädast välja aitas ja koju viis, aga nii häbi kui mul ka ei ole – ei tulnud meelde ei tema nimi ega nägu ja seega ei olnud saanud talle ka varem aitäh ütlema minna. Igatahes, nüüd on meil teineteise numbrid. Ta küsiski juba veidi etteheitvalt, et kuhu ma olen jäänud. Et tema on seal alati kättesaadav. Isegi kui ta enam minust lugu ei pea, sest pidin tunnistama, et ei mäleta ta nime, jään mina talle alati tänulikuks.
Õhtu jätkus mingi promotsioonivärgiga, siis saime süüa ja veidi tantsida ning kõige ägedam koht oli see, kui sundisime vahetut ülemust oma peigmeest meile näitama. Nad on ikka täielikud vastandid. Aga ta tundus tore.
Koju saime ka ilusti kui välja arvata lõputu vaidlus rikšajuhiga, kes meid süüdimatult petta üritas ja Harshist ei olnud ka jälle üldse kasu. Hoopis ühed naabrid aitasid hädast välja. Nii siiber on sellest, kuidas isegi rikšameetrit ja hinnakaarti kasutades petta saab. Neil kõigil peaksid olema inglise keelsed hinnakirjad, aga paljud väidavad, et pole üldse mingit hinnakirja või siis mängivad lolli gujaratikeelsega, mida isegi Harsh lugeda ei oska. Yay meie jaoks jälle eks. Lõpuks maksime ikkagi natuke üle, aga süda oli rahul.
Päeva viimased tunnid kodus olid ka väga huvitavad. Sandy tutvustas meile Hiinat ja minda aeg edasi, seda rohkem mulle tundus, et küll ma tean ikka alles vähe. Täpselt sama tunne oli öösel Harshiga maailmaasju esmakordselt lahates. Maailm on nii suur ja lai ja kuidas ma ka ei tahaks – väga raske on kõige kohta kõike teada ja siis meeles pidada. Ma olen alles 23 – jälle harjumatu öelda – aga juba tunnen, et mu aju on umbes. Seega tuduaeg. Head ööd!
P.S. Peaaegu unustasin. Nägin täna esmakordselt kaameleid Barodas. Või siis ühte kaks korda järjest.
On olnud väga omapärane päev. Hommik oli tööl nii tapvalt igav, et riskisin lausa messengeri sisse logimisega, kuni arvuti teatas, et minu vestlusi jälgitakse. Väga julgustav ning innustav töökeskkond. Siis aga juhtus midagi naljakat. Meie firmaguru tuli tagasi. Unustasin vist rääkida teile sellest, kuidas meie vägagi – usklik on vale sõna – Suur Boss oli suurt muret meie firma pärast teisele suurele bossile kurtnud ja küsinud, kas ta teab kedagi, kes oskaks aidata, mille peale teine suur boss meie Suurele Bossile oma guru külla saatis, et see siis meie turundusprobleemid minema loitsiks. Ei, ma ei tee nalja. Igatahes, täna oli guru tagasi ja valmis individuaalselt tulevikku ennustama jms. Algul küll kartsime, aga siis otsustasime, et me ei saa ju seda võimalust kasutamata jätta, kui imemees laua kontorisse kätte tuleb. Tusha siis tõlkis ja meie muudkui tõlgendasime läbi kolme-nelja keele algset mõtet, mida värvitäpiline sümpaatne tegelane meile oma käe pealt välja luges lihtsalt meie nime teades.
Mis ta siis rääkis… midagi pidevast võitlemisest ja põhimõtetest… ei saanudki aru, kas see oli negatiivne või positiivne väide. Inglise keelde tõlgiti see sõnaga struggle. Kuulsin ka, et mind olla tabanud mingi peretragöödia arvatavasti, aga see on möödanik. Samuti, et olen olnud iseseisev alates 13ndast eluaastast, abiellun varsti kolleegiga, rahaprobleemide käes vaevlema ei pea, võitlen meie firma rahvusvaheliste standarditega vastavusse viimise eest ja et olles siin kaugel kõigist oma lähedastest, olen hea märklaud igasuguste kadedate inimeste negatiivsetele vibratsioonidele. Aga väikse annetuse eest palvetab ta minu nimel kahel pühapäeval ühe jumalanna poole. Samuti jäi veidi selgusetuks, kas pean minema või lähen kindlasti kohta nimega Tirupati Balaji. Nii palju saigi läbi keerulise tõlke väikse vabatahtliku annetuse eest. Ma ei kurda. Isegi üllatavalt positiivne tuli.
Katharinale öeldi, et tema rasked ajad on möödas ja edasine elu on lill ning et üldse on ta väga õnnelik tüüp, aga seda teadsin juba ennegi, et minu elu ei suju iseenesest. Naljakas lihtsalt, et astroloogiaraamat ütleb meie kohta täpselt sama.
Enivei… see oli alles algus. Järgmine sürreaalne koht oli see, kui Katharina arvuti meiega rääkima hakkas. Olime küll algusest peale üsna kindlad, et meiega vigast inglise keelt rääkiva google’i akna taga saavad olla vaid vembumehed IT osakonnast, aga kui siis aknad avanema ja sulguma hakkasid arvutis iseenesest, oli ikka väga Matrixi ja There’s someone out there tüüpi tunne. Olime mõlemad hüsteerilised.
Vastu ametliku tööpäeva lõppu aga suutis mu firma mu korralikult välja vihastada. Kuigi saan iga päev siinse ebaprofessionaalsuse ja rumaluse üle imestada, jäi täna mu suu täiesti lahti. Ei tea veel, ked vastutavaks pidada, aga seekord ületati küll igasugused piirid. Homme üritan Suure Bossi jutule pääseda, sest see ei ole enam naljakas.
Naljakas on see, kuidas meie rollid pidevalt vastavalt publikule vahetuvad, aga kui trükitakse ja postitatakse 2000 ametlikku dokumenti värskelt sinna tehtud kirjavigadega, mis tähistavad tudengite instituuti vastuvõtmist ja mille all on minu nimi ja jaburalt selge võltsing minu allkirjast, siis see ei ole naljakas. Tean, et kirjutasin kiiruga mõni aeg tagasi alla ühele paberile ja üldjoontes polekski olnud hullu, kui nad selle skännitud versiooni kasutanud oleksid, aga arvake, mis nemad tegid? Nad üritasid kalligraafilise arvutifondiga mu allkirja imiteerida ja kirjutasid seega diagonaalis lilla kirjaga dokumendi peale Maruu L. Ei, jälle ei tee ma nalja. Esiteks, ei ole ma üldse kindel, et ma olen pädev mingit sellist kasvõi poolreklaamina mõeldud dokumenti allkirjastama, aga teiseks rikuvad nad sellega minu mainet. Kõik need tuhanded kirja saajad mõtlevad ju, et mina olen see idioot selle asja taga. Maine aga suhtekorraldajale või mulle kui alles oma karjääri alguses olijale on kõige olulisem üldse. Oi, ma olin marus. Surusin hambad risti ja komplekteerisin brošüüre koos selle kirjaga tuhandetesse ümbrikutesse. Homme tuleb üks väga tõsine vestlus teemal, kuidas and seda õigustavad ning mis moodi mulle kompenseerida kavatsevad. See ei ole harjutus eluks. See peaks olema tõsiselt võetav suur ettevõtetekett.
Õhtune tööüritus oli päris tore. Olime jälle sponsoreerimas mingit üsna põhjendamatut üritust Surya Palace’is. Ja peaaegu kohe pärast sinna jõudmist lehvitas mulle üks mees. Mõtlesin küll kohe välja, et tegu oli sama toreda mehega, kes mu esimestel päevadel suurest hädast välja aitas ja koju viis, aga nii häbi kui mul ka ei ole – ei tulnud meelde ei tema nimi ega nägu ja seega ei olnud saanud talle ka varem aitäh ütlema minna. Igatahes, nüüd on meil teineteise numbrid. Ta küsiski juba veidi etteheitvalt, et kuhu ma olen jäänud. Et tema on seal alati kättesaadav. Isegi kui ta enam minust lugu ei pea, sest pidin tunnistama, et ei mäleta ta nime, jään mina talle alati tänulikuks.
Õhtu jätkus mingi promotsioonivärgiga, siis saime süüa ja veidi tantsida ning kõige ägedam koht oli see, kui sundisime vahetut ülemust oma peigmeest meile näitama. Nad on ikka täielikud vastandid. Aga ta tundus tore.
Koju saime ka ilusti kui välja arvata lõputu vaidlus rikšajuhiga, kes meid süüdimatult petta üritas ja Harshist ei olnud ka jälle üldse kasu. Hoopis ühed naabrid aitasid hädast välja. Nii siiber on sellest, kuidas isegi rikšameetrit ja hinnakaarti kasutades petta saab. Neil kõigil peaksid olema inglise keelsed hinnakirjad, aga paljud väidavad, et pole üldse mingit hinnakirja või siis mängivad lolli gujaratikeelsega, mida isegi Harsh lugeda ei oska. Yay meie jaoks jälle eks. Lõpuks maksime ikkagi natuke üle, aga süda oli rahul.
Päeva viimased tunnid kodus olid ka väga huvitavad. Sandy tutvustas meile Hiinat ja minda aeg edasi, seda rohkem mulle tundus, et küll ma tean ikka alles vähe. Täpselt sama tunne oli öösel Harshiga maailmaasju esmakordselt lahates. Maailm on nii suur ja lai ja kuidas ma ka ei tahaks – väga raske on kõige kohta kõike teada ja siis meeles pidada. Ma olen alles 23 – jälle harjumatu öelda – aga juba tunnen, et mu aju on umbes. Seega tuduaeg. Head ööd!
P.S. Peaaegu unustasin. Nägin täna esmakordselt kaameleid Barodas. Või siis ühte kaks korda järjest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar