Vasaku jalaga voodist välja päev
No õnneks mitte täiesti, aga mõned kohad tundusid küll täiesti lootusetud. Igatahes, igasuguste katsumuste kiuste olen lõpuks kodus ja ikka omas toas. Kõht on täis, tervis kõlbulik ja polegi väga põhjust vinguda.
Nüüd ootan Harshi koju, et kuulda tema tänastest seiklustest – loe katki sõidetud bike. Nii imelik oli vastata kõigi küsimustele reisi kohta. Oli näha, et paljudel on hea meel taas näha. Üks abitööline muudkui kordas: Maria. Maria. Rohkem ta minuga keelebarjääri tõttu rääkida ei suuda. Itipoisid kasutasid kohe võimalust kinno kutsuda. Homme plaanin Priyankaga shoppama minna. Elu normaliseerub vaikselt. Aga jah… mida ma pidin reisi kohta rääkima. Nii tahaks, et oleks midagi ägedat kõigile rääkida. Kolleegidele on aga imelik rääkida, et see reis oli tõeliselt mõttetu. Midagi ei näinud. Eriti midagi ei teinud. Isegi Ahmedabadiga ei saanud tutvuda. Selline in between värk oli kogu aeg. Aga te juba teate ju.
Igatahes, tõeliselt hea on kodus olla. Kuigi korraks jõudsin end seaks vihastada, sest Mudit ütles mööda minnes, et pean tagasi alla tuppa kolima. Ei läinud läbi. Ei tõsta keegi mind minu selja taga kuhugi. Nii asjad lihtsalt ei käi. Samas flirdib ta minuga ikka edasi. See mind ei sega. Aga ta suutis mu tõesti nii kurjaks ajada, et mõtlesin juba, kus tänast ööd veeta. Mõtlesin ka, et ehk ongi hea, kui Ahmedabadi kolima pean. Aga see on India. Miski pole otsustatud, kuni see pole jõustunud.
Tahtsin teile ka India rikkuritest rääkida. Olen ju viimastel päevadel üsna uhkes seltskonnas liikunud. Ja ometi nad kõik unistavad avalikult rikkaks saamisest. Inimesed, kell on ööpäevaringselt teenijad ja raha nagu raba. Ikka nad arvavad, et sellest ei piisa. Ikka on vaja kellelegi ennast tõestada. Täna sain Atuli üle naerda, kui aitasin tal kirjatarvetepoes ilusat allkirja andmise pastakat valida. Millised probleemid eks:D Ja pärast ostu kinkis talle boss teise veel. Et tal neid hulgem. Aga jah. Naljakas, et siinsed inimesed siiralt usuvad, et raha teeb õnnelikuks. Et edukate kopeerimine garanteerib edu. Et kõik on nii primitiivne. Ülemus kinkis mulle oma sõbranna kirjutatud numeroloogiaraamatu. See ütleb ka minu kohta, et rikkuses elan täiel rinnal ja vaesuses elan ka vingumata. Põhipunktid olid veel, et pean oma südant armuasjades hoidma. Et valele inimesele südame kinkimine põhjustab vaid pisaraid. Väidetavalt olen ka väga sõltuv oma otsustes. Et minu intelligentsus ei aita mul siiski oma unistusteni jõuda. Et õnn saabub läbi rahvusvaheliste suhete, eelkõige äris vist.
Oi. Ta tuli vist!!!
Tuligi. Aga kell on juba palju! Homseni!
No õnneks mitte täiesti, aga mõned kohad tundusid küll täiesti lootusetud. Igatahes, igasuguste katsumuste kiuste olen lõpuks kodus ja ikka omas toas. Kõht on täis, tervis kõlbulik ja polegi väga põhjust vinguda.
Nüüd ootan Harshi koju, et kuulda tema tänastest seiklustest – loe katki sõidetud bike. Nii imelik oli vastata kõigi küsimustele reisi kohta. Oli näha, et paljudel on hea meel taas näha. Üks abitööline muudkui kordas: Maria. Maria. Rohkem ta minuga keelebarjääri tõttu rääkida ei suuda. Itipoisid kasutasid kohe võimalust kinno kutsuda. Homme plaanin Priyankaga shoppama minna. Elu normaliseerub vaikselt. Aga jah… mida ma pidin reisi kohta rääkima. Nii tahaks, et oleks midagi ägedat kõigile rääkida. Kolleegidele on aga imelik rääkida, et see reis oli tõeliselt mõttetu. Midagi ei näinud. Eriti midagi ei teinud. Isegi Ahmedabadiga ei saanud tutvuda. Selline in between värk oli kogu aeg. Aga te juba teate ju.
Igatahes, tõeliselt hea on kodus olla. Kuigi korraks jõudsin end seaks vihastada, sest Mudit ütles mööda minnes, et pean tagasi alla tuppa kolima. Ei läinud läbi. Ei tõsta keegi mind minu selja taga kuhugi. Nii asjad lihtsalt ei käi. Samas flirdib ta minuga ikka edasi. See mind ei sega. Aga ta suutis mu tõesti nii kurjaks ajada, et mõtlesin juba, kus tänast ööd veeta. Mõtlesin ka, et ehk ongi hea, kui Ahmedabadi kolima pean. Aga see on India. Miski pole otsustatud, kuni see pole jõustunud.
Tahtsin teile ka India rikkuritest rääkida. Olen ju viimastel päevadel üsna uhkes seltskonnas liikunud. Ja ometi nad kõik unistavad avalikult rikkaks saamisest. Inimesed, kell on ööpäevaringselt teenijad ja raha nagu raba. Ikka nad arvavad, et sellest ei piisa. Ikka on vaja kellelegi ennast tõestada. Täna sain Atuli üle naerda, kui aitasin tal kirjatarvetepoes ilusat allkirja andmise pastakat valida. Millised probleemid eks:D Ja pärast ostu kinkis talle boss teise veel. Et tal neid hulgem. Aga jah. Naljakas, et siinsed inimesed siiralt usuvad, et raha teeb õnnelikuks. Et edukate kopeerimine garanteerib edu. Et kõik on nii primitiivne. Ülemus kinkis mulle oma sõbranna kirjutatud numeroloogiaraamatu. See ütleb ka minu kohta, et rikkuses elan täiel rinnal ja vaesuses elan ka vingumata. Põhipunktid olid veel, et pean oma südant armuasjades hoidma. Et valele inimesele südame kinkimine põhjustab vaid pisaraid. Väidetavalt olen ka väga sõltuv oma otsustes. Et minu intelligentsus ei aita mul siiski oma unistusteni jõuda. Et õnn saabub läbi rahvusvaheliste suhete, eelkõige äris vist.
Oi. Ta tuli vist!!!
Tuligi. Aga kell on juba palju! Homseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar