august 09, 2010

6. august

Hiired šokolaadis
Oli jälle üks tore tööpäev, mis kulmineerus kella seitsmese vestlusega Suure Ülemusega. Vähemalt ei tundu ta enam üldse hirmutav ja tema annab meile ka kõige vabamad käed tavaliselt. Kui nüüd oleks ka lihtne kohe tema jutule saada… aga kes ütles, et elu lihtne olema peab ja saab?
Õhtul oli plaan viimaks jälle ägeda prantsuse kutiga kohtuda ja ühte šokolaadile spetsialiseerunud kohta sööma minna. Igasuguste raskuste kiuste kohale minemist ei kahetse üldse. Kõigepealt nägin kurja vaeva, et üldse rikšat, mis sobivas suunas soostuks sõitma, leida ja astusin lahtise kingaga kaka sisse. Jess. Siis selgus, et ükski rikšajuht ei tea Chocolate Roomi ega oska ka piisavalt inglise keelt minu juhendamisest aru saamiseks. Lõpuks võttis mu peale üks rikšajuht, kes vist koos sõbraga lõbusõitu tegi. Sõber tuli minuga taha istuma. Mul oli savi, aga kui ta siis seda tüüpiliste poiste kino liigutust teha püüdis ja ka jala vastu minu jalga pani, siis ajas ikka muigama küll. Kui oluline võib olla siin kultuuris puudutada valget neidu!?:D Istusin siiski temast veidi kaugemale, et mitte öelda poole kanniga uksest välja.
Siis otsustas see rikša veel mingisse kindlasse kahtlasesse kohta tankima minna. Muidugi oli see kõvasti minu marsruudilt väljas ja meeter jooksis. Kui me siis veel mingis lõputus järjekorras ka ootama pidime, siis mul viskas üle. Viskasin talle enam-vähem õige summa pihku ja jalutasin minema. Ise urisedes, et pean nüüd veel teist rikšat ka ootama jääma.
Seekord oli veelgi raskem rikšat saada, sest ma ei teadnud, et minu soovitud koht oli järgmise nurga taga. No ei orienteeru veel väga täpselt igal pool. Sellegipoolest üks tüüp, kes vist hästi aru ei saanud, kuhu minna tahan, võttis mu peale. Ja jälle lihtsalt noogutas, aga masinat tööle ei pannud. Ma siis röökisin, et ta peatuks ja olin valmis liikuva rikša pealt maha astuma, aga ta andis lõpuks alla. Nagu mida pekki? Ma ei ole enam nii turist. Igatahes mu teine rikšasõit läks ametlikult maksma miinimumtasu. Naersin ja viskasin talle kümneka.
Lõpuks Emmanuel leidis mind üles ja sõitsime kolmanda rikšaga paralleeltänaval asuvasse sihtkohta. Ja koht oli mega. Kui välja arvata see, et esimese asjana nägin mööda aknalauda ringi jooksvat hiirt. Mina olin muidugi üle keha krampis ja tema ainult naeris. Aga ma tõsiselt kardan neid pärast eelmist korda, kui seal suveniiripoes üks pisielukas üle jala jooksis. Nõustusin siiski sinna jääma ja õigesti tegin.
Šokolaadipitsad. Šokolaadisupp. Šokolaadivahvlid. Sulatatud kuum šokolaad. Valge ja pruun šokolaad. Šokolaadijäätis ja koogid. Otsustasime, et lohistame ühe voodi sinna akna alla ja jääme sinna elama. Sööme seal hommikust, lõunasööki ja õhtust. Plaanin sinna kindlasti veel korduvalt tagasi pöörduda.
Pärast meie ülimalt magusat õhtusööki tuli ta mulle külla. Tema jaoks pidi see ikka väga suur kontrast olema. Ma ju tean, et ta elab taevas ja ta ütles ise ka, et mõistab, kuidas tal vedanud on. Aga samas me mõlemad oleme siin aru saanud, et õnneks pole palju vaja. Eluks veel vähemgi. Õnnelikuks teevad sõbrad. Uued kogemused jne.
Rääkisime poole ööni juttu ja nagu juba kombeks on, et Indias laheneb kõik kuidagi… saime isegi rikša pärast siit eraldatud kohast. Saime ka tõlgi, sest parasjagu saabus linna üks kohalik naine, kel oli vaja küüti edasi ning ta oli liikumas samasse suunda kuhu Manugi. Niisiis viisid nad minu tagasi koju ja siis läksid koos teise linna otsa. See naine oli meid veel endale külla kutsunud, aga Manu arvas, et liiga veider oleks talle öelda, et me nüüd tuleme sinu juurde. Minu meelest nii veider ei olegi. Ta ju kutsus ja siin peame me ära kasutama kõik sülle kukkunud võimalused kohaliku eluga tutvuda. Ma ju praktiliselt polegi India kodudes käinud. Meie Aasia-Euroopa seapesa ei loe. Öö oli jälle nagu kõik meie ööd siin kipuvad olema.

Kommentaare ei ole: