Harjumuspärasest ja harjumatust
Eile oli siis jälle kord üks täispikk kontoripäev, mis kulmineerus tööajavälise müügitööga. Alati tore, kui sellised asjad ette teatamatult juhtuvad ja muudesse plaanidesse sisse sõidavad. Me vist keegi ei pahandaks, kui keegi ette teataks, vabandaks ja seletaks, et sel või tol päeval võib tööpäev veidi pikemaks venida või veidi tavapärasest erineval ajal toimuda. Aga lihtsalt eeldada, et me kõik saame ja tahame pärast tööpäeva lõppu kontoris edasi istuda… et meil polegi muud elu… see on väga ebaviisakas.
Lisaks kõigele muule olen jälle haige. See aga ei takistanud mul pärast pikka tööpäeva koos Katharinaga shoppama ja esimest korda Maci õhtust sööma minna. Ja siis kinno. Mudit kutsus meid mõlemaid ja me kutsusime veel inimesi, et see liiga palju topeltdate’i ei meenutaks. Lõpuks oli ikka mina ja Harsh, Katharina, Mudit ja Tusha. Loodan, et ta end väga halvasti ei tundnud. Ja film – Inception – oli üsna omapärane. Raskesi jälgitav, aga iseenesest hästi tehtud nii keerulise süžee kohta.
Kuna läksime viimasele seansile, siis pidime kõvasti vaeva nägema, et koju tagasi saada. Sellistel hetkedel igatsen alati taksosid ja dispetšereid, kuigi ka Tallinnas pole ju lihtne vastu ööd taksot saada iga päev.
Shoppamisest ei tulnud ka midagi välja. Ei leidnud, mida otsisin ja kõik, mis leidsin, oli liiga kallis. Ainus, millega võis rahule jääda, oli Maci päris kanalihaga burger.
Kui panna faktid ritta – töö, shoppamine, Maci õhtusöök, kino, siis tundub, nagu tegu oleks väga tavalise päevaga. Aga siis lisa võrrandisse India ja minu harjumuspäraselt keeruliseks aetud elustiil ning saad midagi hoopis muud.
Eile oli siis jälle kord üks täispikk kontoripäev, mis kulmineerus tööajavälise müügitööga. Alati tore, kui sellised asjad ette teatamatult juhtuvad ja muudesse plaanidesse sisse sõidavad. Me vist keegi ei pahandaks, kui keegi ette teataks, vabandaks ja seletaks, et sel või tol päeval võib tööpäev veidi pikemaks venida või veidi tavapärasest erineval ajal toimuda. Aga lihtsalt eeldada, et me kõik saame ja tahame pärast tööpäeva lõppu kontoris edasi istuda… et meil polegi muud elu… see on väga ebaviisakas.
Lisaks kõigele muule olen jälle haige. See aga ei takistanud mul pärast pikka tööpäeva koos Katharinaga shoppama ja esimest korda Maci õhtust sööma minna. Ja siis kinno. Mudit kutsus meid mõlemaid ja me kutsusime veel inimesi, et see liiga palju topeltdate’i ei meenutaks. Lõpuks oli ikka mina ja Harsh, Katharina, Mudit ja Tusha. Loodan, et ta end väga halvasti ei tundnud. Ja film – Inception – oli üsna omapärane. Raskesi jälgitav, aga iseenesest hästi tehtud nii keerulise süžee kohta.
Kuna läksime viimasele seansile, siis pidime kõvasti vaeva nägema, et koju tagasi saada. Sellistel hetkedel igatsen alati taksosid ja dispetšereid, kuigi ka Tallinnas pole ju lihtne vastu ööd taksot saada iga päev.
Shoppamisest ei tulnud ka midagi välja. Ei leidnud, mida otsisin ja kõik, mis leidsin, oli liiga kallis. Ainus, millega võis rahule jääda, oli Maci päris kanalihaga burger.
Kui panna faktid ritta – töö, shoppamine, Maci õhtusöök, kino, siis tundub, nagu tegu oleks väga tavalise päevaga. Aga siis lisa võrrandisse India ja minu harjumuspäraselt keeruliseks aetud elustiil ning saad midagi hoopis muud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar