Päevakorras

Tuleb jälle ilgelt "deep" postitus, aga vast leiate okserefleksi tekkimisel ise x-i üles.

Shoppamishullustus ja saapasaatus
Arhitektionu
Minust nooremad kuulsused
Mina, stjuuardess!?

Alustan siis alguset, aga ei luba midagi.

Kõigepealt, minu viimase aja lubadused iseendale süüa tervislikumalt ja mitte kulutada raha, on läinud selgelt vett vedama, sest imekombel mul isegi on tekkinud planeerimata raha ja täiesti planeerimata olen selle eest ostnud endale ilusaid asju selga ja jalga ja külge. Nüüd on jälle rohkem minupidi, et pole raha ega aega, aga oleks kiiremas korras vaja tipptasemel diktofoni, mida Eestis ei müüda ja koduarvuti on ka nii pees, et ei ava vahel isegi suvalisi docfaile arvutisiseselt. Selle tõttu on kõike seal "hästi fun" teha ja ma ei taha isegi blogida. Nagunii olen viimasel ajal täis närvihaige ja ravi pole minu jaoks veel leiutatud. Puhkus aga ei mahu päevpalaanidesse ega eelarvesse, mis mul üsna konstantselt negatiivne on, aga peaks häti positiivne olema, et saaksin mõelda oma kodule. Rikkaid sponoreid, kes tahavad vaid hea inimee tunnet? Anyone? I'm not picky.

Täpsemalt siis olen avastanud enda jaoks saatuslikud saapad või saapasaatuse. Võtke, kuidas tahate eks, aga mina ei oska seda teisiti nimetada. Täpselt nädala eest laupäeval, kui ma tõesti üritasin tarka panna ja õppida, peksis ema mu kodust välja endaga kaasa shoppama ja viis mu kingapoodi saapaid vaatama. Saapaid, mida mul tegelikult väga vaja ei olegi. Aga seal olid megaallahindlused ja ma isegi leidsin kaks täiesti sobivat paari, mis olid nii ilusad kui parajad ja mis ema siis tegi - jalutas poest välja. Nii ebaõiglane meelitamine oli see. Sest mul oli ju eelmise päeva shoppamisest tingituna pankrot ja tema got my hopes up. EI suuda praegu eesti keeles öelda seda.

Ma siis käisin terve nädala närvitsedes ringi, et äkki KMi ema kannab raha üle lõpuks ja äkki imekombel on vähemalt üks neist saapapaaridest alles ja reedel suutsin suure surmaga saada kätte raha ja vedada ka ennast poodi ja see oli täielik saatus. Ma ei tea, mille muuga seda põhjendada. Aga mõlemad saapapaarid olid alles. Ja need ei olnud kallid ega koledad. Ühed on valged way too sparkly'd nagu peaks moes olema ja teised on freaky-pruunid. Järelikult tuli mul ka mõlemad ära osta ja ma olen nüüd jälle hästi õnnelik saapainimene, kuigi täna õhtul ma tõenäoliselt vihkan end, sest lähen välja ja panin jalga ühed neist uutest, mil kontsa ligi kümme sentimeetrit.

Teema kaks. Härra arhitektionu. Neljapäeval oli mul Tartu-bussis jutukas pinginaaber. See on alati oodatud vaheldus, mida harva juhtub, aga antud juhul sain jälle minu stiilis kumalise eksemplari. Ma ei taha midagi halvasti öelda. Väga tore keskealine mees oli. Aga ta ajas kohati nii tarka juttu, et mul, blondiinil, tahtis pea lõhkeda. Ja teisest küljest paistsin mina ta maitse olevat. Mul on sellistes olukordades alati ebamugav olla, sest üldiselt ma ei oska ei öelda ega taha teistele haiget teha, aga endast on ka ju kahju. Käisime koos söömas ja üht uut kuju vaatamas, millega ta seotud on ja selleks korraks on kõik, aga me vahetasime numbreid ja võib-olla on see järjejutt. Kõige ebameeldivam on selle teema juures see, et ta avaldas arvamust minu jaoks hingelähedase teema osas ja see oli labane ning valus kuulata, aga ma ei suuda seda siia isegi kirja panna. Üldiselt aga võiks ta olla huvitav tuttav.

Üks mõte veel, mida aeg-ajalt mõelnud olen. Ma olen vana. No selgelt olen ju, kui kuulsused minust kõvasti nooremad on. Minust vanemad inimesed, rääkige, kuidas teie sellega toime tulete? Minu jaoks on raske see, et minust nooremad on minust oluliselt edukamad. Aga vaadake Miley Cyrus't või Jamie Lynn Spears'i, kes on mingi 15-16 või meie oma Laura Põldvere't, kes kõik minust nooremad on. Ma olen õel ainult sellepärast, et tahaksin ise sama edukas olla oma alal, mitte, et mul nende vastu midagi oleks. See on ju tore, et nad on edukad. Loodetavasti ka õnnelikud selle juures.

Üks pool-nali veel.
Mul on üks shveitslasest sõber, kes viitsib pidevalt kuulata mu vingu ja hala ja kes käis välja ühe huvitava idee elus vahelduse leidmiseks. Ta rääkis, et mitu ta sõpra töötavad stjuurdite/stjuuardessidena ja söötis mulle ette ka konkreetse uue eduka firma, kes töötajaid otsib. Ma siis nalja mõttes kandideerisingi, sest usun, et iga tüdruk on kunagi unistanud sellest ametist. Ma küll olin selle unistuse üsna sügavale maha matnud, aga nüüd ronis see taas välja nagu zombie - varbad ees. Enam ei näe ma seda kui ametit kogu eluks. Küll aga tahaksin midagi sellist ära teha elukogemuse mõttes. Niisiis täitsin ükspäev tunde üht tobedat töösoovija ankeeti ja nüüd ootan vastust, mida võib-olla ei tulegi, aga äkki tuleb ja äkki saan ka järgmistest voorudest läbi? Kes teab!? Ma vähemalt proovisin. Nad peaksid mu ankeedi täitmist hindama, sest juba see üksi oli paras katse.

Ahjaa... lükasin sel nädalal taaskäima ühe blogi. Kes otsib, see leiab. Ma ei plaani iin täpsustada, est tahangi neid kahte eraldi hoida.

Ja veel... tuletage mulle meelde, et raamatublogise Egon Ilissoni raamatust "Isased" kirjutaksin, sest mul tekkis lugedes päris mitmeid muljeid.

Minu isiklik lumekatastroof

Kõik nägite kindlasti, et õues toimub midagi hullu, mida on aknast hea vaadata, aga enamik teist vist ise olid piisavalt mõistlikud, et mitte nina välja paista. Mina ei olnud.

Mul oli pühapäeval selle kõige hullema tormiga üks FB koosolek, millest ma puududa ei tahtnud ja siis vedasin end veel läbi metsa suure surmaga kesklinna. Koosolek ise kestis umbes sama kaua kui sinna minek ja läks üsna hästi, aga seda, mis edasi juhtus, küll sõnaga "hea" kirjeldada ei saa. Ma ei mäletagi, millal viimati enne seda nii lootusetust olukorrast ja abituna end leidsin.

Nimelt, ilm oli vahepeal nii hulluks läinud, et minu niigi vist Tallinna kõiga harvema liikumissagedusega (ja eriti pühapäeviti) busse jäi mitu tükki järjest ära ja 63, mis metsa äärde käib, pühapäeviti puhkab ning 60 oli ka täiesti rivist maas. Inimesed rääkisid, et ootasid seda asjatult üle tunni aja. Neile, kes seda liini ei tea - see käib muidu iga kümne minuti tagant. Niisiis ei hakanud ma ka õues külmetama, et näha, kas mõni 60 ikka tuleb.

Kuna minu kodubussid olid täielikult missing in action, siis sai tavalisest pooleteisttunnisest bussidevahest lõpmatus ja asja tegi veel kordades hullemaks see, et paari tunniga sai minu telefoni kahest pulgast null ja olin üksi keset linna ilma ühegi lootuseta koju saada. Nagunii poleks sellise ilmaga ja pimedas läbi metsa ka jalutada julgenud ja taksoraha polnud ka. Mitte, et ma oleks arvanud, et taksod lumest läbi murravad, kui bussidki lootusetult kinni jäid.

Hakkasin mõtlema alternatiivsetele ööbimiskohtadele. Võtsin julguse kokku ja tegin ristiemale haleda kõne, et äkki ta tuleb mulle kuidagi moodi järgi, sest trollidesse oli mul veel kõige vähem usku, aga tuli välja, et ta telefon on kodus ja tema ise täiesti hõivatud. Seega matsin plaani maha.

Enne veel olin helistanud Aivarile, sest tema elab kõige lähemal ja ma tean, et seal olen ka alati oodatud, aga tuli välja, et ta oli alles kodust Tallinna poole teel. Küll juba linna piiril, aga sealt tuli ta ka umbes poolteist tundi. Mina olin selleks ajaks, kui tema jõudis, juba kaks tundi tühja passinud ja hakaksin väga närvi minema, sest ta ei jõudnud ega jõudnud ja mu telefon ilmutas suremisemärke. Lõpuks juhtuski nii, et kõne ajal talle viskas telefon lihtsalt julmalt sussid püsti ja õnneliku juhuse läbi leidsime siiski üksteist. Ma ei oleks teda kuidagi muidu kätte ka saanud.

Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, kui ta lõpuks jõudis. Ma ei olnud ju enam üksi oma jamas. Õigemini mõtlesin, et jamad on läbi, sest trammid käivad mööda rööpaid ja lootus sooja tuppa saada oli väga suur, aga ma eksisin.

Siis juhtus midagi trammidega. Vastassuunas juhtus mingi rike ja nad lihtsalt seisid rivis. Meie suuans tuli aga ainult nubmer ühtesid justkui vihjeid, et peaksin kohe Anni ka KMi juurde tööle minema, aga ma ei võtnud vedu. Ja buss nr 18 ka lihtsalt ei tulnud. Dispetser ütles vaid, et häid uudiseid pole ja kahju küll. Oli tal jah. Tema oli ju soojas toas.

Kahekesi koos ootasime veel üle tunni ja enamuse sellest õues enne, kui lõpuks tuli üks sobiv tramm. Ma olin ikka väga õnnelik. Isegi selle üle, et see tähendas poolekilomeetrist matka põlvini lumes vastu tuult. Trammis oli ju ikkagi soe ja sai istuda ja jalgu sirutada. Taevas!

Aga siis tuli matk. Ma ei tea, kas asi on minu ammu treenimata kehas või oligi see raske ülesanne, aga kohale jõudes ei jaksanud ma õieti rääkidagi. Arvate, et jamad olid läbi? Heh! Optimistid:D

Mul oli ju telefon tühi, mis tähendas, et mul ei olnud ei kella ega äratust. Küll aga oli nii mul kui Aivaril tulemas tööpäev JA Aivari uksel ei ole snepperlukk. See mängib loos rolli seetõttu, et tema pidi olema tööl tund enne mind ja poole tunni jagu kaugemal kui mina. Välja aga pidime nende asjaolude tõttu kodust korraga minema. Mina söömata, kammimata ja eelmise päeva meigijäänustega. Heast küljest, vähemalt oleksin kümne minutiga voodist õue jõudnud, nagu poisid teevad. Arvake, mis ma see üleliigne poolteist tundi varahommikul tegin?

Ma jalutasin. Läbi paksu lükkamata lume kesklinnast Kalamajja. Ma pole seda teed kunagi isegi ilusa ilmaga jala ette võtnud ja üllatusena kulus selle peale vaid 40 minutit.

Murphyl oli minuga jälle lõbus. Ta tegi nii, et uus raha oli minu arvel hommikuks kohal, aga AGA mitte ükski toitu pakkuv koht ei plaaninud uksi avada enne, kui pidin juba tööl olema. Seega oli jälle üks mitu korda veelgi killivam matk ilma ühegi lonksu vee või ühegi toiduampsuta.

Ja siis tuli veel välja mõelda, kuidas ma KMi juurde sisse saan. Telefon oli ju tühi ja aknad on neil kõrgel. Lootsin, et äkki on Ann all korrusel, aga kogu elamine oli kohale jõudes pime.

Lumetorm pakkus aga ka ühte head asja. LUND! Ma mõtlesin, et loobin pallidega vastu magamistoa akent, kuni klaas enam välja ei paista või uks avatakse. Aga ei juhtunud kumbagi. Peale paari palli ärkas KM üles ja tuli mulel lehvitama. Lehvitas tema. Lehvitasin mina. Ja ta pani kardina tagasi ette. Optimist mina arvasin, et see tähendab, et ta tuleb teeb ukse lahti, aga ei. Ta vist ronis voodisse tagasi ja Ann oli dushi all.

Mõne aja pärast lasi üks lund rookiv naaber mu koridori ja siis oli juba lihtne, sest koputamise peale KM siiski avas korteriukse. Edasi oli juba superluks. Sain sooja ja juua ja süüa ja magada isegi veidi. Selline töö on tore.

Sellised siis minu muljed, nii et ärge imestage, kui ma sel talvel teile igasuguste lund puudutavate ideede osas kurjalt vastan. Ma tõesti ei taha lund enam rohkem kui aknast vaadata.

Shokiteraapia

Natuke tänasest päevast siis. Vahepealne elu on nagunii olnud vaid töö ja kool, kool ja töö ja geenidoonoriks käimine. Fun kogemus oli. Proovige ka.

Läksin täna hommikul oma praktikajuhendajale üle pika aja külla, et ta mu aruannet kritiseerida saaks ja jooksin veel enne Kaubamajast läbi, et midagi süüa otsida. Mul jäi natuke aega üle ja siis tiksusin lihtsalt toidumaailma sissepääsu ees ning jõin oma jogurtit, kui kuulsin kõva matsu.

Vaatasin kõrvale ja nägin enda kõrval teadvusetult vedelevat pahupidi silmadega turvameest. Ma ehmatasin nii hirmsasti. Esimene mõte oli, et kas ta oli enne ka seal. Ma tean. Rumal eks. Aga mul läks veel mõni sekund aega, et aru saada olukorra tõsidusest ja hakata taas ratsionaalselt käituma. Tavaliselt olen ma kriisiolukordades see kainemõistuslik, aga seekord jõudis üks teine julge naine ette ja hakkas teda togima ja patsutama. Ma ei teadnud ikka veel, mida teha. Ei teadnud ju, kas tal on mingi püsierror sisse kodeeritud või oli see esimene kord, kui ta laksust teadvuse kaotas. Kusjuures eriti julm oli see, et ta ei minestanud niimoodi graatsiliselt põlved lõngu ja pehme kukkumine stiilis, vaid kukkus sirgelt jalad harkis selili, peaga vastu maad.

Tegelikult läks kõige rohkem 15 sekundit, kui ta tagasi teadvusele tuli ja siis jõudis juba Kaubamaja staff temani. Nägin veel, kuidas ta püsti aidati ja ta pea käte vahel tuikudes vastu seina toetus. Ju ta ei saanud ise ka aru, mis juhtus ja tal võis väga valus ka olla. Ma hiilisin ikka veel parajas shokis olles minema, sest ta tundus olevat heades kätes. Kusjuures see on kolmas kord, kui mul keegi kõrval ära minestab ja seekord käitusin kõgie mõttetumalt. Häbi on. Ja õudne oli. Ja kahju. Loodan igatahes, et tal sai kõik korda.

Täna oli üks first ka. Kui ma kunagi käisin ühe kuulsa teatrietenduse esilavastusel, sisi täna käisin ühe väikse tuttava filmi esilinastusel. Nägin jälle, kui palju tööd ja inimesi on ühe väikse asja taga. Ausalt öeldes tundus see asi mulle väga poolik, aga hästi tore oli peaosalist ja tema venda üle mitme aasta näha. Nad on nii palju kasvanud.

Muutuste aeg

Lähen nüüd jälle ajas veidi tagasi ja räägin eelmisest nädalast. Nädalast, mida arvasin oelvat murrangulise tähendusega, aga mis vist siiski ei olnud nii murranguline, kui mulle meeldinuks.

Käisin kahel tööintervjuul, kohtasin poissi, keda mu mõlemad parimad sõbrannad tunnevad, aga kellest kumbki lugu ei pea; pidasin Tartus maha lahkumispeo ja kolisin tagasi pealinna, aga kõigest järjekorras.

Olen avastanud, et tööotsimine on naljakas asi. Sa täidad erinevates kohtades CV vorme, mis on meeletult tüütu, sest see võtab palju aega ja asja ei tee lihtsamaks ka see, et iga vorm on erinev, mistõttu infot ei saa kopeerida.

Seejärel sa vaatad, milliseid töötajaid kuhu vajatakse ja kui vähegi mõistlik inimene oled, siis teed ettevõtete kohta veidi taustauuringut ka enne, kui end välja pakkuma hakkad. Sest on veel idioote, kes otsivad omale orja või ilusat naisolevust ning julgevad viimast kirjutada ka tööpakkumisse täiesti avalikult. Minu teada nimetatakse seda diskrimineerimiseks ja see peaks ju keelatud olema. Ja ma ei ole mingi ekstreemfeminist.

Edasi läheb nii, et hakkad kirjutama kaaskirju, kus püüad olla võimalikult leidlik, armas ning just selel ettevõtte jaoks sobiv. Samas tuleb hinnata, milline inimene sinu kirja lugema satub ja kas ta eelistab sind tõsiselt või lõbusalt, enesekindlalt või alandlikult. Tavaliselt keegi selles osas midagi ette ei ütle ja ikka tuleb õnne peale mängida.

Kui oled juba vajutanud Send nuppu, siis tuleb ootamise aeg, aga soovitan soojalt sel ajal ikka midagi asjalikku ka teha, sest vähemalt neljal korral viiest see ootus ei lõppegi. Mitte keegi ei kirjuta vastu. Ei kirjuta isegi selleks, et öelda, et sa ei vastanud ootustele. Sellised kirjad valmistavad kusjuures juba rõõmu.

Kui KUI läheb tõe-li-selt hästi, võtab keegi ühendust, et leppida kokku aeg intervjuuks. Siis rõõmustad, loed veel korra üle firma koduleheküljelt, mida see endast kujutab; kes seda veavad jne. Üritad võimelda end vabaks ajaks, mis firmajuhile või juhiabile sobib ja kui tuled selle peale, püüad end alaga veidi veel kurssi viia, aga ootamatusi intervjuul tuleb alati ikkagi ette.

Lõpuks valid välja, mida intervjuule selga panna; millised aksessuaarid avaldaksid head muljet ja kui jõuad, lähed lased oma juuksuril veel vahetult enne enda peal imesid korda saata. Selle juures on hea asi, et kui närvitsed, et juuksur ei jõua õigeks ajaks valmis ja nii võid hilineda, ei jõua närvitseda selle pärast, kuidas intervjuul esined. Sellega on nagu valuga - ainult üks korraga.

Intervjuud ise on erinevad. Mõnel värised põnevusest - meeletu kogus mõteid tormab nagunii peas ringi - mõnel naerad koos potentsiaalsete tööandjatega, mõnel pingutad, et üldse usutav naeratus näole võluda. Enam-vähem poole tunni pärast on kõik läbi. Sulle on lausutud sõnad - võtame kindlasti mõne päeva jooksul ühendust - ja sa oled juba uksest väljas.

See, mis sees toimus või mis kellelgi seljas oli, tuleb alles järgmiste päevade jooksul jupphaaval meelde. Siis tuleb ka kaine mõistus puhkuselt tagasi ja kirud ennast, et olid liiga alandlik või kukkusid mõne ülimõttetu asjaga orki, aga ikkagi on veel hea olla, sest ei tundunud ju, et väga nihu läks ja pealegi - lubati ühendust võtta. Seega, oled natuke aega õnnelik ja lootust täis.

Aga siis möödub päev. Teinegi. Varsti on möödas nädal, siis poolteist. Paari päeva pärast saabuma pidanud vastusest ei ole ikka veel midagi kuulda. Praed oma sisepinge tules kaaludes, kas juba on õige aeg ise uuesti ühendust võtta või peaks siiski ootama ära nendepoolse tagasiside VÕI ei ole mõtet üldse midagi oodata, sest enamasti nagunii sai mäng läbi hetkel, kui intervjuu lõppedes ülekuulaja kätt surusid. Ometi, lootus sureb viimasena ja tundub parem, kui see ikkagi konkreetselt kellegi teise poolt ära tapetakse. Parem kiire surm eks!?

Praegu on jälle selline seis ja mul on väga kahju, sest mulle tundus jälle, et kõik läks hästi. Seekord isegi öeldi, et lootust on - mul. Otsustasin oodata reedeni. Rohkem mitte. Ja siis hakkab mäng tõenäoliselt otsast peale. Ainult mängukaaslased muutuvad. Lihtsalt üks kord, üks ainumas kord, ei taha ma olla kaotaja.

Naljakas on ka see, et kohas, mis tundus olevat lihtsamini endale võidetav, grilliti rohkem kui kohas, mille saamise ja milles hea olemise nimel ma palju rohkem pingutama pean.

Muidu aga nagu juba kirjutasin, tulin Tartust päriselt ära, aga juba ilmnevadki probleemid, et varsti oleks vaja seal üleöö olla ja kus siis peatuda. Nägin üle pika aja Sandrat ja öösel klubis ka lõpuks tema eksi, keda enne mainisin. Katsi seekord kahjuks mitte. Hommikul pidi kasuisa mulle autoga järgi tulema. Ma ikka veel ei julge oma autoga üksi nii pikka otsa ette võtta, kuigi ei ole just väga tõenäoline, et üks auto kaks korda põlema läheks. Hommik seisnes kõva trenni tegemises. Ei tahtnud kedagi teist ka üles ajada nii vara. Seega käisin üksi kümmend korda oma teise korruse toani ja tagasi, iga kord võttes kaasa kolm kuni viis rasket kasti või kotti. Sellega seoses kogesin midagi uut. Kui nahk märg ja asjad kõik autos - üllataval kombel jäi ruumi veel ülegi - istusin maha, et oma jogurt ära süüa. Ja siis juhtus midagi imelikku. Käed värisesid lusikat suuni tõstes pingutusest nii metsikult nagu ma oleksin püüdnud vähemalt oma keharaskust näokõrgusele sikutada. Iga amps käis nii, et surue värinaga suhu ja siis kolksti! kukkus käsi kohe tagasi sülle. Nüüd on sellest ligi nädal möödas ja enam tõesti ole ole käed valusad. NÜÜD!

Arvutasin välja, et mul on veel maksimaalselt üheksa kirjatükki kõrghariduseni. Nüüd tegelikult juba kuni kaheksa. Arvan, et pean võtma omale vaba nädala, et kõik kiried asjad kohe valmis saada. Imelik on see, et mul ei ole ammu nii vähe kohustusi olnud, aga ikkagi on kooliasjus ja tööasjus pidevalt meeletu ummik. Seega hirmuga mõtlengi, et nüüd tõesti pean kõik nädalaga ära tegema, sest äkki juhtub ime ja keegi võtab mu päriselt üheksast viieni tööle. Kuidas ma siis kõik muu ka tehtud saan? Trenni minekust ei julge ma hetkel isegi mitte unistada. Aga nädalavahetusel olime emaga tublid. Kiirkõndisime ligi kaheksa kilomeetrit maha, mida on minu jaoks väga palju. Tema jaoks soojendus.

Üks värskem asi ka. Eile oli mul jälle tüüpiline KMi päev selle erinevusega, et oli erakordselt ebameeldiv ilm ja mul said jalad läbimärjaks. Tahtsin peale tööd veel verd andma minna, aga no kohe überebameeldiv oli olla. Seega põhimõtteliselt palvetasin kõigi kõrgemate võimude poole, et mulle jääksid pooletunnise ajaaugu jooksul jalgu kasvõi enam-vähem sobivad kummikud ja mul läks üle ootuste hästi.

Olen juba aastaid omale kummikuid tahtnud, aga kunagi ei leia ilusaid või siis parajat numbrit. Nüüd jalutasin sisse esimesse poodi ja leidsin isegi ühe paar enda suurust ja ühe paari number väiksemaid, mille meeleheitest ka kaasa haarasin proovima minnes ja voila! Seekord vedas. See väiksem paar oli tunduvalt ilusam, aga paras. Mind ei huvitanud, palju need maksavad. Ma ei suutnud isegi korraks enam oma märgi ketse tagasi jalga susata. Jooksin sokkis ringi mööda poodi ja otsisin kuivi sokke. Tulemus on see, et lahkusin poest oma nunnude kummarite ja paari meestesokkidega. Müüjatele võisin ju nalja teha, aga no pole minu mure, et neil naistesokke pole ja osa meesteasju ongi seksikamad. Ma käiksin triiksärkidega ka, kui keegi neid jagaks.

Astusin teisest poest ka läbi ja haarasin pika sooja kampsuni. Seejärel oli lausa rõõm taas sügisega silmitsi seista ja lapse kombel lompides hüpata ning ka esimene vereandmine pealinnas sai toredaks kogemusest. Hoopis teistsuguseks, aga toredaks. Ainult üks nõuanne. Kallid Tallinna ja Tartu arstid! Palun lõpetage see lapsik konkureerimine ja leppige ära. Nagunii on vähetõenäoline, et te kahesajakilomeetrise vahemaaga meie pisikeses riigis klientide pärast võitlema peaksite. Seega oleks kena vahetada infot. Ma ei taha, et mulle igal pool jälle uus arstikaart avatakse ja ma ei taha iga kord uues kohas jälle tõestada, et olen nullnegatiivne. Lolluse suhtes olen nulltoleratiivne ka. Võite selle mu haigusloosse kirja panna, kui tahate või parem veel... räägin sellest teisipäeval geeniuurijatele!?

Panen igavusest tarka

ja teen kaasa ühe blogimängu või kuidas te neid nimetategi.

1. KIRJUTA 4 TEGUSÕNA MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.

Kas ainult tegusõna? Ei jagaks hambaharja, ei teeks kellelegi meelega haiget (vist), ei osaleks jooksumaratonil, ei loobuks magusast (tahaksin, aga ei suuda).

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?

Kunagi arvasin, et ei suudagi elada suures majas nii, et naabreid ei tunne. Nüüd tean, et see pole üldse oluline. Nagunii neilt suhkrut laenama ei läheks. Telgis ei tahaks ka pikemalt elada, sest seal on alati meeletult külm või higiselt palav ja vältimatult kitsas. Samas, vabalt prooviks mingit suguharu ühist savi-tati onni vms. Aga ainult soojas kohas.


3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?

Tarakane sööksin huviga, aga juba maksa lõhn ajab oksele. Ja keel. Ja teod ning austrid. Päris palju asju on, mida ma ei tahaks süüa, aga igaks juhuks ei seo neid siiski sõnaga never.


4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?

Võib-olla nõudepesijana. Minu meelest on see isegi jälgim tegevus kui dushi äravooluaugu puhastamine. Eriti, kui seda tehaks seisvas vees ja pesta on palju toidujäätmetega nõusid. Restoranid jäävad seega mängust välja. Oma keha ma vist ka ei müüks selles kõige traditsioonilisemas mõttes.


5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?

Mulle ei meeldi igasugused pluusid, mis on täis erinevaid sitsi-satsi ribasid. Ma ei tea, kuidas neid kutsutakse, aga sellised triiksärgid on jälle moes. Ja ma ei julge kanda kitsaid pükse. Mulle ei meeldi ka täisvillased asjad, samet ja velvet, sest neis on mul paha olla.


6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?

Tobe küsimus mu meelest. Sellist inimest vist ei olegi. Ma ei väida, et tahaksin kõigi sõber olla, aga mulle meeldib erinevate inimestega tutvuda.


7.KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?

Liitun vist nimekaimuga selle räpase peldiku koha pealt ja uskuge mind - on tulnud ette situatsioone, kes just selle ruumi välja käib. Ökk. Sellepärast mul on lennukite osas ka dilemma. Iseenesest oleks ju huvitav mile high klubiga liituda ühel hetkel, aga see pisike enda kergendamise ruum nende pardal lihtsalt ei tundu meeldivalt puhas. Teistele näidatavas filmis ka selliseid asju ei ajaks.


8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IILAGI ÜLE ELADA?

Neid on mitmeid. Ei tahaks kunagi avastada, et keegi on surnud. Ei tahaks enam uuesti vaadata pealt, kuidas mu kasuisa piinleb valudes ja keegi ei aita ning siis peab juba jäsemest loobuma. Ei tahaks olla kodus, kui keegi sinna sisse tungida üritab. Ei tahaks kunagi maha jäetud olla. Ei tahaks olla olukorras, kus auto sõidu pealt põlema läheb. Ei tahaks kuulda, et olen lits või lehm. Ei tahaks avastada, et olen kellelegi hoopis vähem oluline, kui tema/nemad mulle. Kindlasti on neid asju veel palju, aga hetkel ei tule rohkem meelde.

Palli viskaks edasi Sandrale, Riinule ja Laurale.

No millest alustada!?

Esiteks, avastasin, et ON võimalik minevikku kustutada. Või vähemalt peita keskmise silma eest. Kes on varem ka mu blogisse sattunud, märkas võib-olla, et üsna hiljuti tuli siitpoolt cry for help samal teemal ja kuigi sinna tuli ka üks sõbralik vastus - aitäh - sain sellest lõpuks siiski ise Google'i abiga hakkama. Polnudki muud vaja, kui netiavarustes surfata ja leida õige koht, kuhu ja kellele laevata mure üle. Nüüd igatahes püüan olla targem ja hoida ise oma era- ja tööelu edaspidi lahus.

Vahepeal on veel päris mitu asja juhtunud. Sai välja valitud seminaritöö teema ja see ka ära kaitstud, kuigi ühtegi juhendaja vastust minu kahele kirjale postkasti ei jõudnudki. Tema väidab, et vastas. Minu postkast, et mitte. Aga see selleks. Meile mõlemale meeldib mu uus teema. Nimelt hakkan uurima varateismeliste meediapädevust. See tegelikult ei ole nii keeruline asi, kui pealkirja järgi tunduda võib.

Katsu sünnipäevast nii palju, et üsna tore oli, kuigi minu jaoks oli seal juba teist aastat hunniku tuttavate asemel hunnik võõraid ja ma ei saanud ju ka seista pidevalt sünnipeävalapse jurues ja tal tite kombel jala küljes rippuda, sest ainult tema oli seal kõige usaldusväärsem. Seetõttu leidsin end ka from time to time kusagilt üksinda. Hiljem muidugi sain teistega rohkem tuttavaks ja sai ka nalja. Ainus, mis ei olnud üldse naljakas, olid hiljem nähtud sünnipäeva pildid. Kuigi purjus peaga tundusin endale päris ilus, ei olnud kainena reaktsioon sama. Ma vist olen nüüd oma elu kõige hullemas punktis ja tõesti-tõesti loodan, et see jääbki kõige hullemaks. Ma veidi juba näen vaeva selle nimel, aga eks näis, kas õnnestub. Ma pole kunagi mingi dieedi ja juurikate inimene olnud ju. Võtke mult magus ära ja järgi jääb närvihaige, mida niigi viimasel ajal varasemast enam olen. Ja see on veider, sest vaba aega on jälle varasemast rohkem. Mulle tundub, et tasakaalu saavutamiseks tuleb võimalikut kiiresti siiski leida omale päris oma kodu.

Üldiselt aga - ma ei tea, kui tark mõte seda nii avalikult öelda on - paistab elu jälle ülesmäge liikuvat. Töö teema on olemas, vanad tööandjad otsisid mind ise üles ja ka osad uued tõenäolised on lõpuks ometi ühendust võtnud. Hoidke mulle nüüd palun pöialt ja varbaid. Ma nii tahaks juba midagi teha. Imelik on mitte teha.

Jaburate tegevuste top 1

Arvake ära, mida ma eile tegin?
Ma kitkusin kala. Jah, kala! Seal keskel ei pea olema n-täht, kuigi ka mina olin varem kuulnud vaid kanade kitkumise võimalusest. Eile aga tuli kulmupinsettid kätte võtta ja kala ära kitkuda. Pinsettid pihku ja pisikeste luude kallale. Päris huvitav oli ja kusjuures ka efektiivne. Sõrmedega mina küll sealt toore liha vahelt luid kätte ei saa. Aga nagu te oletada võite, ma tegin süüa. Ja täna ka. Mu emmel on ikkagi juubel ja siis aitan kokata, kui ma just parasjagu maile ei loe vms:D Ma sain isegi sibula hakkimisega hakkama.

Mida veel olulist? Auto on jälle ühes tükis ja väga ilus. Ning vist mõtlesin uue seminaritöö teema välja, aga vastukaja veel ei ole, mis on imelik. See õppejõud vastab tavaliselt oleemata ajastusest minutitega. Nüüd on juba kaks päeva möödas. Peaks vist kontrollima, kas kiri läks läbi. Ja täna on Katsu sünnipäevapidu. Ootan huvi ja hirmuga. Hirm on ainult enda väljanägemise suhtes. Muus osas on huvi. Ja hea on see, et nüüd on üsna kindel, et hakkan tegema kaasa ühes noorteäris ja nad teevad praegu nii mega asja, aga sellest ma ei räägi. Lihtsalt leppige sellega või avastage ise.

Kuidas saada lahti Google'i cache-st?

See on abipalve kõigile andekatele. Mure tõstab pead mu hinges. Kas keegi teab, on see üldse võimalik? Oleks vaja tagasi võtta üks ammune rumalus ja enda meelest tegingi seda, aga siis tuli välja, et Google säilitab ikkagi vanad vead. Minu mõistus ei käi sellest enam üle. Ma lugesin mingit Google'i help'i, aga ma ei taha nii lõplikku otsust ka teha, et otsingumootor enam üldse vanu asju ei säilitaks. Vaja on vahetada välja vaid üks lehekülg paljudest.

- Paanika-Jaanika -

It's TV Time!

Päris mitmed blogijad on sügise saabudes kirjutanud oma uutest sarjaeelistustest. Mõned asjad neist on ka mulle peale läinud, mõned aga olen ise leidnud. Jagaks siis oma soovitusi ka. Ärge muretsege! Ma ei tee pikalt.

Kõigepealt klassikud:
House MD
Ugly Betty
Gossip Girl, kuigi arvan siiani, et O.C. on parem
Gilmore Girls, kuigi seda ei tehta enam

Uutest aga:
Privileged
Secret Diary of a London Call Girl - selle raamatu põhjal, mis Eesti blogijaid ka poolteist aastat tagasi vms ahhetama pani
Chuck - aga seda on nii raske kätte saada
Paris Hilton's - My New BFF - ei midagi eriti head, aga huvitav on jälgida, mida kõike inimesed kuulsuse nimel teevad
Girls Next Door - look how the other half lives!

Tundub, et sai kõik, aga võimalik, et unustasin midagi. Võite ka soovitada asju, mis minu maitsega sarnanevad. Või Lihtsalt arvamust avaldada. Blond postitus.

Aasta antireklaam iseendale!?

Kas teate neid linnabusse, mis on täiskleebitud mõne firma reklaami? Tavaliselt Selver jms. Siiani pole ma väga kurtnud selle üle. Muidugi on vastik, kui oled bussis ja aknad on täiesti kinni teibitud, aga siis on võimalus kohta vahetada. Täna ja eile aga nägin tõelisels shokeerivat bussi. Üks nubmer 40 on üle Pampersiga üle käidud. Kas ma olen ainuke, kellele see nimle tundub?

Mõelge nüüd kaasa minuga. Mis on selle brändi taga? Milleks antud põhitoodet kasutatakse? Kuidas teile meeldiks veeta märkimisväärne osa oma päevast mähkme sees? Ja mis see teist teeb? Ma ei ole küll mingi reklaamiekspert, aga tundub, et selle firma reklaamitegijad ka mitte, sest... kellele meeldiks ennast s**aga võrrelda? Sest just see käib mähkme sisse. Kas siis ühistranspordi kasutajad on s**t? Kas seda tahetigi öelda? Huvitav küll, mitu uut klienti nad selel kampaaniaga saavutavad ning kui mitu korda rohkem kliente kaotavad?

Oeh!

Vähemalt ei ole igav

Te juba teate vist arvestada, et kui annan tähtaja, millal edasi kirjutada, siis raudselt eiran seda mõnel põhjusel. Ei ole ka see kord erand.

Niisiis, reedel oli mul tibipäev. Kats, Sillu ja Inc kinkisid mulle sünnipäevaks kinkekaardi ilusalongi - aitäh teile, kallikesed, et ma saaksin nautida maniküüri ja pediküüri mõnusid. Ju siis Katsile jäi meelde mu korduv ving, et peaks ikka ükskord selle asja ära proovima. Nüüd siis proovisingi. Ja muidugi oli mõnus, aga samas oli ka pettumus. Eriti pediküür - ma ei mäleta küll lubatud massaazhiosa pediküüri juures ega ka eriti seda osa, mida kodus tüütu ise teha on. Tädi oli küll hästi tore, aga näiteks kandu ta ei võtnudki ette ja ma olin just meelega oodanud kodus ise pediküürimisega, et näha, kuidas proff jalaprobleemidega võitleb. Aga ta ei teinudki seda.

Aga ma lasin endale elus esimest korda prantsuse maniküüri teha ja see oli nii ilus. Kuid sel päeval juhtus veel nii mõndagi toredat ja mitte nii toredat. Käisin Rakveres Sami sünnal. Telefon sai juba teel sinna tühjaks, mis tähendas tõelist rahu päriselukohustustest, aga kahjuks ka seda, et kohalikud sõbrad jäid üle vaatamata. Ja seal on nii mõnus. Kui mulle mõnes kohas üldse ei meeldi selline sassis look ja näiteks kingadega toas käimine, siis seal tundub see nii õige. Kõik on päris. Päris elu. Ja sinna juurde kuulubki teatud mustus ja elu märgid. Ja sealsed lapsed on nii toredad. Olid ka seekord. Pisipiiga oli tükk maad kasvanud ja seekord nägin ka, milline ta avatud silmadega on. Ja Sam on äge. Ja Simon. Ja Robin on lihtsalt nii äge, et mul jäi suu lahti. Kas te teate mõnda teismelist, kes suure venna ülesannet nii tõsiselt võtab, et öösel vabatahtlikult üles tuleb lapse kisa peale ja emale puhkust annab või hommikul tuleb äratama ja uurib, kas soovitakse teed või kohvi, et need siis mõne minuti pärast voodisse tuua? Tõesti - wow.

Seekord nägin ka nende inlgise vanaema ära ja tema on ka hästi tore. Nagu Billgi, kutsus ta mind endale Inglismaale külla. Ma kindlasti tahan minna, kui võimalust tekib. Ainus, mis seekord ei olnud tore, oli kohal olnud meeste käitumine, aga minust ei oleks ilus seda siin lahkama hakata. See blogi ei ole nii anonüümne ning Eesti ei ole nii suur. Ma küll arvan siiamaani, et kui julgetakse teha, siis tuleb jugleda ka tunnistada või vähemalt tagajärgedega arvestada, aga seekord kaitsen süütuid kalleid inimesi. Sest haiget saaksid just nemad.

Autost ka nii palju et... tundub, et mina kogungi raha vaid selleks, et ootamatuid kulusid kinni maksta. Hetkel seisab stange omal kohal ühekordsete sulgurribade abil. Teate küll. Need plastikust vöötaolised pisikesed paelad, mis ainult ühtepidi liiguda - st kinni pandud paela saab vaid kääridega lahti. Vahepeal pole midagi väga elumuutvat toimunud. Interjuust jäi ka kõik lahtiseks esialgu.

Nii must päev

Tegelikult on peas üks teine post ootel, aga ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean selle endast välja saama.

Täna lähevad järjest asjad valesti. Või vähemalt... läksid. Esimene märk sellest, et täna ei tule hea päev, sai üsna varakult selgeks. Läksime KMiga poodi "usual'i" järele, aga see poeskäik osutus oodatust palju kallimaks.

Olin hommikust peale sõitnud millegipärast väga ettevaatlikult. Ennast ajas ka naerma, et no misasja. See pole enam ettevaatlikkus. See on tarbetu ajaraiskamine ja argpüksilikkus.

Ja siis poe parklas ootasin vaba momenti, kui ühtegi autot ei tuleks, et saaksin parkimiskohalt välja tagurdada. KM tagapngilt tahtis veel midagi, aga ma ei pööranud talle rohkem tähelepanu, kui ütlesin vaid, et hetkel pean hoolega akendest ja peeglist ümbrust jälgima, et teiste autodega kokku ei põrkaks ja ei jõudnud lausele vaikuselist punkti panna, kui käis PÕMAKI!

Juhtus see, mille vältimisest just lapsele rääkisin. Mina tagurdasin ja minu vastas ühe koha võrra eemal parkinud naine tagurdas ka. Ja nii me keset teed kokku saimegi. Hullult vihale ajas. Olin oodanud juba üle poole minuti kindlasti vaba hetke välja sõitmiseks, suund sees. Ja ühestki teisest tulijast ei olnud märkigi. Ja siis out of the blue... tuligi pauk ära.

Tulime mõlemad oma autodest välja tagajärgi vaatama, taustal mööda tahtvate autode pasunakoor. Tema omal oli pmbes kahesentimeetrine nähtamatu mõlk, mis mu enesetunnet kõvasti parandas, sest esimene mure oli, et krt. Nüdü tuleb teise autot remontima hakata. Aga siis jälle enesetunne langes, sest pilk peatus enda omal, mille bumper oli ribadeks. Pool jäigi külje peale ripnema.

Otsustasime tädiga, et oli mõlema süü ja ta läks ära. Mina helistasin veel Peedule, et muret kurta ja uurida, kuidas edasi käituma peaksin. Loomulikult jälle remont ja rahakulu.

Alles hiljem mõtlesin, et loll olin, et tädi ideega süü võrdseks kuulutada nõustusin. Äkki see siiski ei olnud minu süü. Jah, paha nurk oli üksteise nägemiseks, aga minu auto oli rohkem väljas, millest võib järeldada, et mina alustasin manöövrit enne ja minu suunatuld oleks ta ka võinud ju ammu näha ja autotee parklas oli põhimõtteliselt ühesuunaline ning mina keerasin sealt suunast, kuhu rohkem vaatama pidi. Ei tea, kas ta seda ei teinud siis või tõesti lähenesime üksteisele mingi tõelise x-nurga all. Aga muidugi, mina olin ka süüdi. Vähemalt osaliselt. Ja mis tehtud, see tehtud.

Seetõttu olin terve päeva liimist lahti. Ja siis sõitsime tagasi koju. Olin varem avastanud, et Eestisse tuleb üks äge bänd kontserti andma, aga kodus vaatasin järgi, et piletid on nii roppkallid. Kallimad kui eelmise aasta superstaaridel ja see bänd minu meelest veel sinna alal ei kvalifitseeru. Aga nende muusika meeldib mulle. Enivei, see käik jääb nüüd nii või naa ära. Ka viimane raha läheb remondi alla. Hakka või nutma. Kõik, mida ma säästnud olen. Kas tõesti läheb jälle auto alla? Te ju teate, mille jaoks ma kogun. Ja nüüd? Kas see lükkub jälle määramatusse tulevikku?

Enivei, must päev jätkus. Hakkasime uuesti KMiga õue minema ja siis mina pidin peaaegu trepist alla kukkuma, aga "õnneks" pääsesin vaid kannapõrutusega, mis siiani tunda annab. No kas poel tore?

Täna oli ka ühe veebikontrolltöö tähtaeg ja hirmuga värsisesin juba mõttest, et nüüd läheb see ka peesse. Aga vist ei läinud. Ma väga loodan.

Ahjaa... ja suur punn mu näos kasvab jälle jõudsalt ning ma ei saa sinan midagi parata. Aga kudias siis teisiti? Hommikul ootab ju jälle tööintervjuu. Ma loodan, et see oli vaid must päev mitte nädal, sest homme lihtsalt peab kõik ideaalselt minema.

Tahaksin veel kirjutada Sami sünnipäevast ja oma maniküüri-pediküüri külastusest, aga vist homme.

Ciao!

Mr Right Now

Käisime eile Sandra, Katsi ja hulga teistega peol. Või õigemini, pidime minema peole, aga kõik kodust kaugemale ei jõudnudki. Sandra kaasa arvatud, aga mitte enda süül.

Enivei, lihtsalt Sandra rääkis juba tükk aega, et tahaks tantsima ja mina tahtsin ka ja siis tegimegi enne mingid joogid tema pool ja läksime Illusioni, aga Sandra unustas dokumendi koju - teine kord viimase nädala jooksul, kui mult küsitakse - aga seal küsitakse kõigilt. Niisis tema ja üks ta sõbranna läksid tagasi ühikasse dokumendi järgi, aga tagasi ei tulnudki, sest sel sübrannal, kes muidu tundub üsna tore, aga ka meie sünnipäeval piiri ei pidanud, õnnestus nii hullusti üle juua, et Sandra vist koristas pool ööd tema okset tantsimise asemel, kui lapiga ja harjaga mööda elamist keerutamist tantsimiseks mitte lugeda. Või noh, ega ma täpselt ei tea, mis seal toimus. Mina olin ju klubis juba siis.

Tavaline õhtu oli. Minu meelest 90% väga head muusikat vähemalt ja rahvast oli harju keskmiselt. Kuigi peaks vist ütlema Tartumaa keskmiselt.

Vaatasin ükspäev telekast filmi The Sweetest Thing. Iseenesest tobe film, aga seal oli üks mõte, mis mulle meeldis - Don't look for mr. Right. Look for mr. Right Now!
Ja seda põhimõtet ma järgingi juba mõnda aega. Kuni olen noor, antakse ju sellised asjad andeks. Eile öösel jäigi üks väga ilus isend ette ja meil oli koos tore, kuni ma sain isu täis ja jätsin ta lolli näoga järgi vaatama, aga ta oli selline player-tüüp. Usun, et ta kaua ei põdenud. Ja siis peale pidu rääkisime Katsiga meestest McDonald'si eineid vitsutades. Rääkige veel tervislikust toitumisest eks:D

Kats on selline korralik. Ja ikka ma sain imestada, KUI korralik. Aga mina ei ole. Ma ei taha olla alati see "mõistlik" tüdruk. Ma tahaksin elu nautida. Mulle meeldib vahel lollusi teha. Ka siis, kui tean, et tegemist on lollustega. Ja muidugi, ka mina tahaksin Härra Õiget enda kõrvale, aga kas ma siis pean oma elu seisma panema, kuni ta välja ilmub? No seda juba ei juhtu. Ma olen piisavalt korralik, et veel endaga rahul olla, aga ma ei taha kunagi põdeda tegemata jäetud asjade pärast. Ma ühe eelmise aasta tegemata jäetud asja pärast siiani veidi põen. Pole rohkem põhjusi põdemiseks vaja. Et siis... tänane peäv saab kohe läbi ja lõpeb kodus istudes, aga who's mr. Friday?

Kõik saavad kunagi suureks

Kolivad kodust ära ja hakkavad 9st 5ni tööl käima, makse maksma ja laene võtma; otsivad enda kõrvale meeldiva teise inimese ja mõni aeg hiljem paljunevad.

Käisin eelmisel nädalal Aivari uut kodu vaatamas. Täitsa üllatavalt armas oli. Muidugi, seinas olid mõned augud ja tapeet kohati narmendas, aga olukord oli tunduvalt parem, kui ma eeldasin. Tahan ka:(

Igatahes, selle soolaleivaga sai päris palju nalja. Muidugi tuli alles kell üheksa õhtul välja, et ok, teeme veiniõhtu, aga tegelikult ei ole tal ei pokaale ega korgitseri ja ega ta hästi veini ka ei joo. Ja siis, kui poed järjest uksi sulgema hakkasid, otsisime mööda linna vajalikke vahendeid, mille ka lõpuks leidsime. Aga vein, mille huupi ostsin, maitses nagu sapivedelik. Aga muidu oli tore. Ja on hea, et jälle üks inimene, kes mulle kallis on, on mulle lähemale kolinud.

Ja siis sel nädalal käisin üle pika aja Steni ja Kaili, keda ma muideks siiani näinud ei ole, kodus külas nende kahe ja poole kuuseid kutsat ja kiisut ja kodu peremeest muidugi ka vaatamas. Ja see oli ka tore. Juba täitsa kõhe hakkab - kõik hakkavad paikseks jääma, ehitavad ja mööbeldavad ja teevad kodus süüa ja alustavad vabatahtlikult laupäevahommikuid vara puristades välja idee koristama hakata. Huvitav, kas minuga juhtub ka nii, et kui saan päris oma kodu, siis tahangi koristada? Pidevalt? Hetkel kujutan küll ette, et algul tahaks kõik kohad lapi ja veega üle käia. Võimalik, et ka keemiaga. Juba energeetiliselt tundub see hea tegevusena. Pesta kodu puhtaks vanast ja mitteomasest. Aga ma vist küll koristamist regulaarseks tegevuseks ei muuda.

Nende kahe kodu vaatamise vahele jäi ühe minu jaoks uue lounge'i külastus koos temaga, kes mulle huvitava erialase ettepaneku tegi. Ja see läks hästi. Muidugi, see ei oleks täisajaga töö ja ma ei ootagi sellelt muud kui võimalust end proovile panna, aga tundub, et saan seal ikka palju rohkem kätt harjutada, kui julgesin loota. Aga sellegipärast on kõik mu lootused esmaspäevale pandud. Nagu ruletii lauas. Punane 21. Või must. Parem olgu punane esmaspäev, mitte must või sinine. Sest ma lihtsalt nii väga tahan seda tööd.

Mis veel? Veidi kooli, enda tänane ühikast välja kirjutamine ja üks pidu, aga sellest räägin eraldi uues postituses.

Nägin täna päris litsi

Uskuge või mitte, aga see oli mul Tallinnas elades esimene kord.

Olin KMiga Balti jaamas, jalutasime trammipeatuse poole, kui vastu tuli üks väga kahtlane paar.

Mees oli selline suurt kasvu suvalises tressis viiekümnendale eluaastale lähenev loru. Naine tema kaisus nägi välja nagu tavaline klubibeib, ainult et sajaaastane. Või vähemalt lähemal sellele suurele juublile kui enamik klubibeibesid.

Blond nagu ma olen, ei ühendanud ma kohe ära. Mõtlesingi, et lihtsalt üks maamees ja tema naisuke, kes ei taha suureks kasvada. Siis aga hakkasin mõtlema, et asi on ikka liiga veider, et tõsi olla. Selline naine ei laseks ka oma mehel nagu mühkam riides käia.

Ja järsku lõi mõtte klaariks. No kes see muu ikka olla sai kui Tädi Tasuline!? Üllatav oli vaid see, et ta oli veel võrdlemisi stiilne. Ei mingeid litreid, tulipunast suud ega lakknahast platvormsaapaid! Aga sellegipoolest.

Minu arvamuse tõelevastavuse poolt räägib ka see, et paarike jalutas kohe sisse ühest Balta odava hotelli uksest. Seal asub ka mingi "restoran", aga väga kahtlen, et nad sööma läksid. Või mida teie arvate?

Elu on imelik, aga huvitav

Vaatan, et kõik teised on täna bloginud. No ega ma ei saa siis kehvem olla ju:D

Mul juhtus eelmisel nädalal veel üks esimene. Nimelt, käisime laupäeval Annika, Veiko ja Reijoga keeglit mängimas ja väga fun oli. Ma ei kaotanud. Vähemalt mitte Veikole. Ainult lihased on ikka veel valusad ja kohe on kolmapäev. Oeh, kohe häbi hakkab enda pärast, aga mulle vist avanes veel üks aknake trenni minemiseks. Kohe ise pressis peale.

Nimelt, pakuti välja üks töökoht, täiesti zhanrist mööda, aga raha on ju vaja. Kool on varsti läbi, ühikat pole enam vaja ja ma ei teagi, mis siis saab. Tahaks nagu iseseisvuda. Kas siin on juhuslikult kedagi, kes tahaks näiteks korterikaaslaseks hakata? See tähendab kohe, kui ma rikkaks saan.

No ja see trenniga seotud polnud ainus tööpakkumine. Teine on minu jaoks veelgi naljakam. Ma ei teagi, kas seda saab just tööpakkumisena käsitleda, aga see sisaldab blogimist. Elame, näeme jälle.

Aga igatahes, päris töökohast rääkides. Nüüd läheb kurjaks. See teatud firma las imul jälle üle tagumise tähtaja oodata, et siis lõpuks "ei" öelda. Trick me once - shame on you; trick me twice - shame on me! Ja mul peab kohe kogu aeg enda pärast häbi olema. Miks ma muidu üsna regulaarselt orki lendan?

Nüüd läheb tõsiselt kurjaks ja panen kõik oma võlud ja teadmised mängu sel kitsal erialasel maastikul, aga öeldakse, et igaühe jaoks on kuskil koht. Või keegi. Kummastki ei ütleks ära. Tööga on kiirem. Ma ei oska ju niisama olla. Mõnda aega küll, aga see mõni aeg on nüüd juba läbi ja mul on konkreetselt igav ja selle aasta saatekavad on ka nii koostatud, et telekast ei tule päeval midagi. Mitte midagi kohe. Enivei, hoidke mulle pöialt nüüd. Mul on ikka väga vaja nüüd jalg ukse vahele saada. Muidu pean lihtsalt kuidagi oma mängumaad laiendama ja see tähendab, et ma lähen ära. Kaugele. Kaugemale. Ja see tegelikult ei mahu ka vele kuigi hästi mu päevaplaanidesse.

Ei oleks uskunudki, et ka hommikud võivad suurepärased olla!

Aga nii on!

Sel nädalal on minu hommikud võrreldes eelmisega alanud vägagi vara. Aga sellest pole hullu. Selle kompenseeris ootamatu pakkumine tasuta massaazhi tulla. Võtsin julguse kokku ja läksingi grupile noortele massaazhi õppivatele tudengitele tselluliiti demonstreerima. Ja nii mõnus oli. Ümberringi kenad kutid ja üks üliarmas väikemees meid lõbustamas ja keha patsutamas Riinu sõbranna, kelle käed ka pooleteise tunniga ära ei väsinud. See oli taevas ja nemad on alels algajad. Ma polnud kunagi varem päris ametlikult massaazhis käinud, aga tema juurde olen küll iga kell nõus minema. Ta ei tee üldse haiget, aga tunne oli, et teeb head. Ainult pärast oli tõeliselt uimane olla. Päev otsa oli juhe koos sellest mõnust:)

Ja lõputööga on jälle pees. Loodetavasti siiski suudan sealt välja ronida ja oma tahtmise ellu viia. Asjad on pees sellepärast, et erinevalt lubatust, sattusid mulle eelmine kord ette vanad uurimisteemad ja ka õppejõud ei jaganud seda ära. Ja nüüd pole enam üldse sobivat teemat, aga kuna minu lodoetav juhendaja kutsus mu ikka oma seminari, siis vast saab asja. Ma nii loodan.

Ja üks vist hea uudis ka. See viimane tööpakkumine... ma vist hakkasin liiga ruttu alla andma nende koha pealt. Hullult solvunud olin, et üks lugupeetud ettevõte nii käitub. Aga nüüd, jah, alles nüüd, tuli vastus ja üldse mitte negatiivne. Aga ka mitte veel positiivne. Ootan-loodan. Nii imelik on olla tööl käimata. Pole ju aastaid sellist nalja olnud.

Ja üks veider asi ka. Ma nägin ööl vastu eilset unes, et mu käekott varastati jälle ära. Seekord seljatagant ja mu hõbedane. Ja täna ärkasin Sandra käne peale, kus ta teatas, et tema üksi jäetud kotist oli võetud rahakott ja sularahast tühjaks tehtud. Kokkusattumus?

Nii paljudest asjadest tahaksin kirjutada

...aga nagu tavaliselt, on need ajaks, kui kirjutama pääsen, enamuses peast kadunud. Siiski tahaksin kirjutada raamatutest (seda teises blogis), vähemalt ühest filmist, nõmedalt käituvatest nö "hea mainega" firmadest, oma suvepuhkusest, Davidist jne.

Nimelt, mina puhkasin eelmisel nädalal. Kohe väga täielikult ja samas üsna ootamatult. Lihtsalt tekkis üks peaaegu täiesti vaba nädal. Nädal, mil sain magama minna siis, kui enam üleval olla ei jaksanud ja ärgata siis, kui enam tõesti magada ei viitsinud. Nädal, kui sain olla üksi oma mõtetega, hoolitseda enda eest, süüa, mis pähe tuli ja vaadata nii palju filme, kui muidu vist paari aasta peale vaatan.

Viimased avastused on Head Over Heels ja Sydney White. Viimast olen küll tegelikult ka korra varem näinud, aga seekord jäi see kuidagi rohkem hinge. Nüüd olen täiesti veenudnud, et Amanda Bynes'il ei olegi ühtegi halba filmi. On aga hulk selliseid, mis minu tuju heaks teevad oma head võidavad ja alati saab nalja suhtumisega. Loodetavasti jõuab ta oma elu jooksul veel paljud filmid söödavaks teha.

Igatahes siis, see film on analoogia Lumivalgekesest. Snowwhite=Sydney White. Mõistate? Mul oli nii huvitav jälgida kõiki paralleele lasepõlvemuinasjutu ja kaasaegse kolledzhielu vahel.

On ilus kuid põlatud neiu, keda paljud armastavad tema olemuse eest ja sama paljud ka vihkavad. On õel tegelane, kes tahab tema elu põrguks muuta. On printsikuju, kes on ilus ja hea ja populaarne, aga meeldib ka õelale naistegelasele. Ja on ka seitse erakliku eluviisiga pöialpoissi, kellest igaüks on omamoodi eriline. Ja uues filmis on isegi üks koht, kus tüübid puuhaamritega möllavad.

Algul mõtlesin, et selle filmi puhul ongi mängitud vaid nime ja kolme peategelasega, aga siis avastasin, et ka uues filmis on seitse poissi, kes neiusse kiindnud on. Seitse nohikut, kes teistele ei meeldi. Kusjuures igaüks neist on tänapäevane versioon ühest pöialpoisist. Meil Reijoga kulus vist mitu öötundi magamise asemel viimase pöialpoisi analoogi väljamõtlemisele.

Ühesõnaga on Aevastaja - armas pikk ja kiitsakas tüüp, kes peaaegu kõige suhtes allergiline on.
On Doktor - tüüp, kes teeb midagi tarka, millest keegi teine aru ei saa, kuni ta lõpuks valmis projektiga miljoneid teenib.
On Õnneseen - tegelikult kõige nõrgemini järgi tehtud kuju, kellel teistega võrreldes polegi muud häda, kui häda naissoost isikutega hakkama saamisel.
On Häbelik - tüüp, kes alates lapsepõlves üleelatud vanemate lahutusest räägib ainult käpiknuku abil.
On Kobakäpp - pisike nunnu vennake, kes isegi kingapaelte sidumisega ise hakkama ei saa.
On Toriseja, kes elab oma negatiivseid tundeid maailma suhtes blogis välja.
On Unimüts - tüüp, kes tuli kaugelt maalt ja pole mitme aasta jooksul oma unerütmi paika saanud ning kõik päevad maha magab.
Ja on Sydney, kes kolides nende juurde elama kõik poisid kuidagi ellu äratab ja õnnelikuks teeb.

Ühesõnaga, soovitan väga vaadata. Nii armas on.

Firmadest kirjutan vaid nii palju, et mul on kõrini sellest, et mind tõsiselt ei võeta. Et suured ja tähtsad firmad arvavad, et tühjade lubaduste jagamine ja noore hakkaja inimese ära kasutamine ongi kõige õigem teguviis. Ja ma loodan ikka veel, et on ka teistsuguseid ettevõtteid. Samas mõtlen juba praegu, et kui need firmad peaksid tahtma kunagi koostööd teha, siis tuleb neil ikka midagi väga vastupandamatut välja pakkuda.

Ja Davidist, ta siiski tulebki siia. Neljapäeval. Mul on väga hea meel, aga oleks veel parem, kui teaksin, et ma ei ole pankrotis ja ei muretseks selle pärast, kuidas talle lennujaama vastu lähen. Mäletate ikka, mis eelmisel korral juhtus?

Sest ma lihtsalt pidin selle üles panema

Aivar ütleb:
tere pääsuke
Mia: Linnukesed valitsevad maailma (-Peedu) ütleb:
tere
Mia: Linnukesed valitsevad maailma (-Peedu) ütleb:
miks pääsuke?
Aivar ütleb:
sest linnukesed valitsevad maailma
Aivar ütleb:
ja sa oled aktiivne nagu pääsukene
Aivar ütleb:
helesinises taevas

***********************************************************
Nii armas.

Roadkill ja ülejäänud sügise algus

Selle sügise kõige õudsem ja ühtlasi peategelane on Roadkill - lapik karvane elukas, kes Sandra voodi alla maetud oli ja kelle ma siis sealt avastasin. Originaalis tahab ta küll olla nugis vms, aga välja näeb nagu roadkill ja tundub nii vastik, et ma ei suuda hoida end mitte kiljumast, kui see asi mu vastu puutub või keegi temaga läheneb. Teised teda ei karda ja siis on neil lõbus mind temaga kiusata. Sandra võib panna illustratsiooniks pildi ka sellest hirmsast elukast, kes mind viimased nädalad piinab.

Mida veel põnevat?
Hetkel ei tulegi meelde midagi erilist. On saanud väga vähe koolis käia, päris palju filme vaadata - muideks, väga head filmid on Seks ja linn ning 50 First Dates. Seda viimast ja paljusid teisi saab netist vaadata. Küsige, siis ütlen, kust. Igaks juhuks avalikku reklaami päris ei tee. Mulle meeldiks, kui see leht säiliks. Veel käisin ühe korra tööl ja nüüd otsin uut erialast tööd. Kui kellelgi on midagi pakkuda või teab mõnest heast vabast kohast, siis palun andke mulle märku, eks. Aitäh!:)