Teate neid imelikke haigusesümptomeid, mis tekivad esmaspäeval kooli poole minnes?
Mul oli vist ka sel nädalal see kurikuulus esmaspäeva haigus, sest muud põhjendust ma oma olukorrale ei leia. Nimelt, olin teel bussijaama poole, et Tartusse sõita, kui mul läks süda pahaks ja hakkas hästi palav. Nagu merehaigus. Teate küll seda tunnet.
Aga ma olin sisi veel linnaliinibussis ja mul ei hakka seal kunagi paha. Algul mõtlesin, et väga soe ilm on ja mul ongi liiga palju riideid seljas, et asi on valedes riietes. Aga see ei läinud üle hõlmi avades ja muid trikke tehes.
Trammis ka parem ei olnud. Sealt edasi ei julgenud ma minna. Ma ei tahtnud riskida sellega, et mul kahe ja pooletunnisel bussireisil paha hakkab, sest siis ei oleks saanud enam midagi teha. Noh, oleks saanud maha minna, aga ma nägin talvel pealt, kuidas üks põiekaga mees niimoodi võsa vahele maha jäetigi. Ei tahtnud küll, et minuga samamoodi juhtuks.
Niisiis, otsustasin natuke oodata ja siis, kui enesetunne oluliselt ei parane, koju tagasi minna. Jälle bussiga loksuda ma ka ei tahtnud. Jalutasin siiski bussijaamani, kus kohtasin Karinit, kes oli ka Tartusse teel.
Vahepeal helistasin Andrusele, et äkki ta on tööl ja viitsib mu koju visata, sest ta töötab bussijaama kõrval. Me polnud mitu kuud rääkinud ja alles paar päeva tagasi olin temaga ühendust võtnud, sest mure hakaks tema pärast. Ta ei olnud tööl veel, aga nõustus otsekohe tulema mulle järgi, mu koju viima ja siis tagasi sõitma samasse kohta tööle.
Nii läkski ja teda oli tõesti tore näha. Muidugi, ta on totu ja teeb lollusi ja käitub nagu laps vahest, aga samas on ta mind nii tihti ära kuulanud, kui mul on vaja rääkida, ja aidanud välja, kui ma olen hädas ja mina tahan, et ta teaks, et ma teeksin tema ja kõigi teiste oma sõprade heaks iga kell sama.
Igatahes, kooli jõudsin päevase hilinemisega (A):D Sel päeval mu keha tegi veel igasuguseid imelikke asju ja ma tõesti ei usaldanud iseennast. Magasin hoopis mitu korda päeval nagu imik ja vahepeal olin sunnitud ema mööda linna ringi vedama. Muidugi, ta tahab minna mööblisalongidesse sel päeval, kui ma olen haige, nõrk ja abitu. Ja me läksimegi. Ema suutis veel ühe mööbli disainionu oma blondi jutuga hulluks ajada:D:D:D
Mul oli vist ka sel nädalal see kurikuulus esmaspäeva haigus, sest muud põhjendust ma oma olukorrale ei leia. Nimelt, olin teel bussijaama poole, et Tartusse sõita, kui mul läks süda pahaks ja hakkas hästi palav. Nagu merehaigus. Teate küll seda tunnet.
Aga ma olin sisi veel linnaliinibussis ja mul ei hakka seal kunagi paha. Algul mõtlesin, et väga soe ilm on ja mul ongi liiga palju riideid seljas, et asi on valedes riietes. Aga see ei läinud üle hõlmi avades ja muid trikke tehes.
Trammis ka parem ei olnud. Sealt edasi ei julgenud ma minna. Ma ei tahtnud riskida sellega, et mul kahe ja pooletunnisel bussireisil paha hakkab, sest siis ei oleks saanud enam midagi teha. Noh, oleks saanud maha minna, aga ma nägin talvel pealt, kuidas üks põiekaga mees niimoodi võsa vahele maha jäetigi. Ei tahtnud küll, et minuga samamoodi juhtuks.
Niisiis, otsustasin natuke oodata ja siis, kui enesetunne oluliselt ei parane, koju tagasi minna. Jälle bussiga loksuda ma ka ei tahtnud. Jalutasin siiski bussijaamani, kus kohtasin Karinit, kes oli ka Tartusse teel.
Vahepeal helistasin Andrusele, et äkki ta on tööl ja viitsib mu koju visata, sest ta töötab bussijaama kõrval. Me polnud mitu kuud rääkinud ja alles paar päeva tagasi olin temaga ühendust võtnud, sest mure hakaks tema pärast. Ta ei olnud tööl veel, aga nõustus otsekohe tulema mulle järgi, mu koju viima ja siis tagasi sõitma samasse kohta tööle.
Nii läkski ja teda oli tõesti tore näha. Muidugi, ta on totu ja teeb lollusi ja käitub nagu laps vahest, aga samas on ta mind nii tihti ära kuulanud, kui mul on vaja rääkida, ja aidanud välja, kui ma olen hädas ja mina tahan, et ta teaks, et ma teeksin tema ja kõigi teiste oma sõprade heaks iga kell sama.
Igatahes, kooli jõudsin päevase hilinemisega (A):D Sel päeval mu keha tegi veel igasuguseid imelikke asju ja ma tõesti ei usaldanud iseennast. Magasin hoopis mitu korda päeval nagu imik ja vahepeal olin sunnitud ema mööda linna ringi vedama. Muidugi, ta tahab minna mööblisalongidesse sel päeval, kui ma olen haige, nõrk ja abitu. Ja me läksimegi. Ema suutis veel ühe mööbli disainionu oma blondi jutuga hulluks ajada:D:D:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar