Hirm aidata

Üleeile juhtus veel midagi huvitavat.

Kui olin käinud eilseks-tänaseks Kaarli õpside ürituseks omale kaltsukast kauboisaapaid otsimas ja ostmas ning seal Signe ja Mari-Anniga (kes parasjagu mulle kingitust otsis) kokku põrganud, läksime emaga edasi Lasnamäe Centrumisse Marikale kingitust otsima.

Vahepealne polegi oluline. Alles tagasi parklasse jõudes juhtus midagi teistsugust. Mingi onu siiberdas autode vahel üsna minu oma läheduses ja vaatas siis järsku muheda näoga mulle otsa. Naeratasin vastu - elementaarne. Siis aga tuli ta minu juurde ja mul tekkis väike paanika, et mida ta tahab. Ta üritas mulle mingit paberiräbalat näidata, ise täiesti vait olles. Mina aga üritasin talle selgeks teha, et ma ei thaa midagi osta ja üritasin autosse pugeda.

Lõpuks siiski suutsime emaga tema paberilipiku pealt kokku lugeda, et ta on kurt ja palub kümme krooni. Kohe hakaks kergem. Ja kahju temast. Ja häbi enda käitumise üle. Ma ei teagi, kas ta oli väga hea näitleja või tõesti erivajadustega inimene, aga edasi hakkas ta üsnagi tõepäraselt - vähemalt minu amatöörliku pilgu all - viiplema ja muidugi sai ka meilt raha. Andsin talle oma rahakotist viimased kuus krooni sularaha ära ja ema pani ka midagi juurde. Hea meelega oleksin rohkemgi andnud, aga mul ei ole kunagi sularaha.

Lohutasin end sellega, et küll Peedu-sugused annavad talle Koidulaid või vähemalt Tammsaaresid ja siis ta ei sure nälga. Mulle jäi veel mulje, et ta peab oma lapsi üleval pidama. Ja paha tunne tekkis, et ta on sunnitud ennast selle jaoks nii palju alandama, et käib päev otsa mööda poe parklat inimestelt raha palumas.

Tõsiselt kurb. Ja mul on tõsised süümekad, sest olen hakanud inimestelt halba ootama. Ta võis ju tegelikult hoopis väga tore inimene olla ja kes tead, kuidas oma elus sellisesse punkti jõuda.

Otsekohesusest ja muust ka

Mari-Leen küsis mult eile õhtul, et kas mu sõbrad ei solvu, kui neist nii avalikult kirjutan? Ausalt, ma ei tea seda. Aga minu kavatsuseks küll kedagi solvata ei ole. Ma olen selleks liiga enesekeskne ja kirjutan ju kõigest enesega seoses. Ja ma kirjutan nii, nagu mina asju näen. Ja kui ma näen, et midagi on minu suhtes halvasti, siis on üsna hea tõenäosus, et see siia kirja ka saab. Võtke seda lihtsalt kui vahendit mind paremini tundma õppimiseks. Ja konstruktiivne kriitika minu tekstidele on täiesti lubatud ning isegi oodatud. Mulle meeldib vaielda, muideks. Aga enda meelest ma üritangi panna kõik kirja enam-vähem tasakaalustatult. Võtame või näiteks Sassi - minu meelest on ta väga lahe kaaslane ning muidu ka igati tore, aga ta ei üritagi kiusatustele vastu panna ka siis kui peaks. Eks meis kõigis ole nii head kui halba. Nii see elu käib ja kogu lugu.

Aga nüüd ma lähen ajas tagasi Reijo sünnipäevani. See oli eelmisel reedel. Mul oli ikka veel dieet ja ma olin juba üle elanud Klubi jõuluorgia ilma midagi söömata. Sünnipäeval aga sõin oma toitu, millest poole olin sunnitud loovutama Rinaldole, kes seda kutsunäoga vaatama jäi. Ta vist küll ütles, et tema pilguga ei käi kaasas ühtegi kohustust, aga no kuidas ma saan tema näljasele pilgule mitte reageerida? Ikka andsin pool oma maitsestamata jogurti-ananassikonservi segust ära.

Üldiselt oli mul seal ebamugav ja igav. Vähemalt alguses. Rahvast oli palju ning mina kõiki ei tundnud. Tuttavatest oli aga näiteks ebamugav koos Otti ja Reijoga olla, sest esimene neist ajas mul ikka veel karvad püsti ning tundus ka ise mind vältivat ja teist ei saanud ma ära hõivata tema pruudi ees - segaduste vältimiseks - ning ka teised tahtsid sünnipäevalapse tähelepanu saada. Ja Sass oli ka kuidagi kauge ning ülbe seal. Me polnud ammu kohtunud ja siis ta kohtles mind nagu tundmatut objekti, kasutades sõnu "see" ja "too", mis mulle kohe üldse peale ei läinud. Ma ei ole ju asi.

Aga siis sattusin pikemalt Alexi ja Rinaldoga rääkima. Kui mõnda aega olin üksinda nurgas seisnud, siis nüüd oli mul pidevalt kaks kena ja pikka meest kõrval. Pidasime pikad intellgentsed vestlused maha. Vahepeal läksid need kaks nii hoogu, et mul jooksis juhe kokku. Nad lendasi nii kiiresti ühe asja juurest teise juurde, luues minu jaoks kergelt arusaamatuid ja nõrku seoseid. Arvan, et viga on minu vähestes teadmistes neid huvitavates valdkondades.

Aga vahepeal tõmbus Rinaldo kuidagi tagaplaanile ja me rääkisime Alexiga maast ja ilmast. Me kusjuures veel arutasime, et ta ei pidanud üldse sotsiaalne inimene olema. mida mina ei usu, sest meil ei saa jutt kunagi otsa, aga ta väitis, et see ongi tal vaid minu ja mõne inimesega veel nii. Ja siis me muudkui vatrasime teisi tähele panemata ja hea oli olla. Alexiga ongi nii, et alati on huvitav. Sa näed, et ta kuulab sind ja vaatab sulle silma sisse ning teda tegelikult ka huvitab, mis sul öelda on, mitte ainult see, kuidas sa alasti välja näed. Samas jälle... kui Sass on seltskonna hing ning Rinaldo hästi omapärane ja hea sõber ning Reijo on lihtsalt kõige toredam isane, keda ma tean (vaadake juba seda, kuidas ta mu eest eile hoolitses ning pomises vaid, et kõigil juhtub vahest) ja Ott on vaikne aga nunnu, siis Alex on see, kelle iga rakk kisendab KARISMA ja SEKSAPIIL!

Kui ma ära minema hakkasin, siis kuulsin juhuslikult pealt, kuidas Alex rääkis Kairile minust, et meil temaga ongi alati huvitav ja lahe sellepärast, et me tegelikult oleme üksteisele üsna võõrad ja samas olen ma huvitav inimene, kellega tal on hea klapp ja kelega saab kõigest vabalt rääkida.

Seda oli väga armas kuulda. Kusjuures, ta suutis üsna hästi väljendada ka minu mõtteid meie "suhte" kohta. Kui tihti te ikka kuulete, et keegi räägib teist seljataga head ilma, et tal oleks õrna aimugi, et te ka pealt kuulete. Alex on lahe. Ja siiras. Ja sõbralik. Teda tahaks tegelikult paremini tundma õppida, aga ta on kogu aeg kuskil ära - kas Norras või Annaga või ma-ei-tea-kus. Kusjuures MSNis me ei suhtle peaaegu kunagi. Aga live's on super. Nemad Rinaldoga tegid selle peo minu jaoks toredaks. Aitäh teile, kallikesed!

Tean nüüd ka enam-vähem, misasi see pohmakas on

Polegi nii õudne loom, kui arvasin. Või siis mu organism ei käitu alkoholiga kokku puutudes normikohaselt lihtsalt. Mitte, et ma kurdaks.

Veetsin, nimelt, õhtu Reijo juures tema, Otti ja Sassi seltskonnas sauna tehes ja tequilat juues. Iseenesest oli tore. Aga peale 15 tequila kurgust alla kallamist ei suutnud mu keha enam paratamatule vastu panna. Aga üritan mitte ajas ette rutata. Tahaks parimad naljad kirja panna enne, kui unustan.

Õhtu algas Reijoga kahekesi piparkooke tehes. Tahtsime glasuurida ka, aga poodides pole juba mitu päeva glasuurist haisugi. Niisiis, üritasime seda ise teha. Ja ebaõnnestusime. Reijo meisterdas valmis koogelmoogeli ja seda me siis oma suvaliste ümmarguste asjadega tehtud piparkookide peale määrisimegi. Ikka oli hea. Tegemine on rohkem fun kui söömine enivei ju.

Pärast paaritunnist hilinemist jõudsid ka ülejäänud kohale ja kukkusid kohe sauna nõudma. Me siis tegimegi tule alla, jõime mõned tequilad vahele ja läksime higistama. Ott ja Sass läksid ees ning meie järgnesime neile mõne aja pärast. Nemad olid nagu porgandid lava peal reas ja mina olin rätikuga. Sass hakkas muidugi kohe solvunult norima, et kas ma villast kampsunit ei tahtnud panna. Külm võib hakata seal laval.

Ega ma saanudki väga kaua rätikuga olla, sest Sass kallas minu ja rätiku õluga üle. Ise läks ta seejärel suitsu tegema ja mina otsustasin leivalõhna siiski juustest välja loputada. Juustest, mis vahetult kodus võetud dushikorrast veel äragi kuivanud polnud. Seejärel avastasime saunamee ja siis oleks nagunii see rätik ainult takistanud. Määrisimegi Reijoga üksteist kokku ning pärast pläkerdasime teised poisid ka ära.

Sass nagu Sass ikka ajas nii pervertset juttu, et varsti mul tekiis vastupandamatu tahtmine saunast ära minna. Reijo tuli ka ja kohe kuulsime, kuidas Sass Otiile laulis: "Oo, kallis, ole minu ämblikmees!" Oli see vast naljakas. Nendega ongi nii, et kuna tabuteemasid ei ole, siis nalja saab alati ja naerma ajab ka siis, kui see tähendab ühtlasi peavalu kannatamist.

Pärast jõudsin siiski paar ringi veel saunas käia. Vahepeal käisime toas alkomeetrit proovimas ja minu puhul järgnes üks pettumus teisele. Olin mõne tunniga jõudnud ära juua üheksa tequilat ja see tobe riistapuu näitas ikka vaid maksimaalselt 0,6 promilli.

Ühel hetkel, kui mina jälle rätikuväel toas istusin, tuli Sass sinna ja ähvardas mind, et kui ma ise tagasi sauna vihtlema ei tule, siis ta viskab mu üle õle ja ma lähen ikka. Otsustasin oma jalul minna. Ja hullult mõnus oli üle ma-ei-tea-kui-pika-aja vihelda. Sass käsutas mu lavale kõhuli ja seejärel selili ning nüpeldas nii, et endal hing kinni. Käskis mul veel strateegilisi kohti katta. Neid, mida mul ei ole.

Kui saunaga lõpetasime, ajas juba närvi see, kuidas alkotase mu veres jääknähtudest suuremaks ei muutu. Seejärel otsis Reijo hunniku klaase välja ning viisime jutiga shot'ide arvu enda keres üheksalt 15ni. Mina võitsin ja minul ei tulnud ka midagi üles tagasi. Pärast aga kuulsin, et need ei jäänud mu joomakaaslasel viimasteks.

Sealt edasi on mu mälestused hägused. Mäletan, et kogu keha surises ning oli ühtlasi tuim. Otsustasin sunast oma juuksekummi ära tuua ja see oli ikka väga hea mõte. Lõpuks taastus minu tavapärane rutiin iga mõnekümne minuti tagant wc-s käia ja ma siis paar korda käisingi. Kord üksi, kord kellegagi koos. Enam ei mäleta täpselt.

Ise imestan selle üle, et säilis mingi osa abstraktsest mõtlemisest ning ka analüüsivõime. Sain väga hästi aru, et olen "wasted". Aga mul on ikka päris head sõbrad. Nad ikka üritasid kogu aeg mul silma peal hoida ja ega mind naljalt üksi kuhugi komberdama ei lastud. Mäletan ühte wc-s käiku, kus mul isegi uks kinni ei jõudnud ja Sass siis viisakalt seina taga mind ootas. Seal on ikka päris ohtlik trepp, mis läbida tuleb, normaalsesse wc-sse jõudmiseks.

Vahepeal puhusin veel korra alkomeetrisse, sest olin enne nõudnud seda. Mäletan ka 2,0, mis sealt ekraanilt vastu kumas. Nii rahul olin. Lõpuks ometi mõjus. Edasi tean, et mingil hetkel seisin jälle wc-s ja hoidsin kahe käega karaanikausist kinni, et oma keha tuikumist vähendada. Samal ajal püüdsin mõtte jõul paaniliselt end kainestada, sest hirm oli nahas. Sass käis mul pidevalt järel rääkides, et ega Kairi ei peagi kõike peadma ning kui vähegi võimaluse sai, asetas käed mu kehale. Ja mina mõtlesin vaid ,et ta on nii siga nii minu kui Kairi suhtes ja mul on kontroll enda üle käest libisemas.

Õnnest ta siiski taganes mingil hetkel. Ma arvan vähemalt. Mäletan veel, kuidas ma wc-sse oksele läksin. Kusjuures, mul on hämming, sest ma pole kunagi varem alkoholi pärast oksendamas käinud ja ma vihkan potti oksendamist. Seekord oksendasin potikaane täis ja kõik tundus nii ilus. Mõtlesin vaid, et mis krdi pärast see kaas kinni küll on. Pärast kuulsin Reijolt, et ta oli mind just tol hetkel korraks üksi jätnud ja kuulnud sisi talt korruselt, kuidas potikaant liigutati. Ta vaid lootis, et tõstsin selle üles, aga tegelikult olin just ise selle alla pannud. Müstiline, mida purjus inimene teeb. Ja müstiline, et Rejo sama alkoholikogusega vaid 1,3 promilli välja puhus ning veel minu eest hoolt kanda suutis.

Ta viis mu oksetripi järel magama ja võttis õrnalt riidest lahti. Mina aga vastasin sellele veel kord oksensamisega. Üle tema voodiääre alla. Ise ma aga kordagi peale tegutsemist oma tegude tagajärgi ei näinud. Nad pidid ikka väga operatiivsed olema. Mind saadeti jälle suud loputama ja sellega minu õhtu lõppes.

Hommikul ärkasin tundega, et ma ei ole voodis üksi. Läks veidi aega enne, kui välja mõtlesin, kes küll mu selja taga olla võiks. Reijo oli. Ja see tundus loogiline ka. Tema voodi ikkagi ju. Kuna väljas oli valge, ajasin end püsti. Sass oli juba enne ming üleval ning vaatas telekast eelmise õhtu filmide kordusi. Mina käisin ja segasin teda. Ja siis teisi. Sass suutis mu veel naerma ajada oma naiste-meeste mõttemaailma teooriaga. Kujutage pilti - mingi tüüpiline eesti mees räägib mulle, et tavaline mees tahab käest kinni hoida, päikseloojangut vaadata ning kinos ja teatris käia. Naised pidid aga ainult raha ja seksi tahtma. Ja seks pidi tähtsam olema. Mina pakkusin, et ta ajas soorollid segamini ja tema pani vastu, et juba ma tõestan tema teooriat ja sellised need naised ongi.

Üritasin kõiki veenda, et meil on nii väga vaja minna burksi ostma minna, aga üksi ma minna ei saanud, sest alkomeeter väitis, et mu veres on ikka veel 0,8 promilli eest alkoholi. Keegi minuga kaasa tulla ei tahtnud, aga lõpuks kaine mõistus võitis ehk sain oma tahtmise. Käisime ostsime mingid kahtlased burksid kahtlasest putkast. Tulime Reijo juurde tagasi ja Sass hakkas koju kippuma.

Ega ta ei varjanud ka oma soovide tagamaid. Ta tahtis koju minna oma "raketti poleerima". Millegipärast kohapeal tal seda teha ei sobinud. Mina ütlesin küll, et kui ta julges välja öelda, siis võiks sama hästi selle ära ka teha. Aga ta luges ikka minuteid kolmekümneni ja sundis siis Otti end koju viima.

Meie jäime Reijoga kahekesi diivanile lebotama ja vahepeal hangitud maitsestamata jogurtit ananassitükkidega sööma. Nii hea oli. Ja nii külm oli. Ja nii paha oli liigutada. Muidu poleks viga olnudki, aga iga naer, iga kulmukortsutus ning horisontaalasendid panid pea valutama ja ajasid südame pahaks. Lõpuks siiski vedasin end koju tuttu.

Jutu lõpp!

Jõulud ja pisarad

Esimest korda tegi Blogger mulle ka nii, et kirjutasin pika jutu ära ja avaldamisel ei jäänud sellest midagi järgi.

Mõte oli tänada kõikide soovitud ja alateadlikult soovitud ning saadud armsate ning tähendusrikaste kingituste eest nagu näiteks oli fotoalbum, kuhu lõpuks klassipildid ära panna sai. Jõudsin kooli enne ära lõpetada, kui pildid vaatamiseks välja panna. Nüüd on see siis ka tehtud. Kusjuures, nii imelik oli. Üritasin peale 1,5 aastat kirjutada piltide juurde inimeste nimesid ja ikka päris mitu ei tulnud meelde enam.

Oma soovide nimekirjast sain ka alkomeetri ning mingi variandi punaseid kõrvarõngaid. Samuti paar kellukest täienduseks neile, mille ise kokku ostnud olen. Aga ma jumaldan neid. Ja sel aastal olen vist kellukeste näol küll sadu kroone Pelgulinna Sünnitusmajale annetanud. Käsi peseb kätt:D

Ma vist polegi kunagi varem nii pika vahega siia kirjutanud, aga elu on hetkel selline. Täna on esimene jõulupüha. Mina istun üksi kodus ja valan ühe filmi pärast pisaraid. Nimelt vaatasin üle pika aja Pay it Forward'it, mille lõpus ei saa lihtsalt kuidagi teisiti kui peab kõva häälega nutma. See on nii kurb. Päris elus tundub ka sedasi olevat, et iga heategu saab karistuse ning muutus nõuab ohverdust. Nii ka seal. Seepärast nutangi. Aga üldiselt on väga toredad jõulud olnud. Hunnik - küll tavapärasest väiksem - tähendusega kingitusi ja hea uudis Rinaldolt. Mida muud ma peakski tahtma? Seda rõõmu muidugi ka, mis peegeldub teiste nägudelt kingitusi avades. Ja sel aastal olen väga palju pihta pannud neid tehes ja valides.

Arutasime just ükspäev Peeduga, et nii nõme on, kui inimesed viskavad kingitused kohe peale saamist avamata kõrvale. See rõõm on ju ainus, mida kingituse tegija saab ja ootab. Ja see võetakse nii ära. Aga viimasel ajal on kombeks teha nii.

Pühapäeval käisime Kati perega Tai restoranis. See oli lahe. Lõpetasin oma jõulupaastu seepärast varem ära. Mõnes mõttes kahetsen, üldiselt aga ei. Nii hea oli. Siiani isutab krevettidega kevadrullide järele. Mmm...

Kas kellelgi mulle parajaid kauboisaapaid on laenata? Kiire!

P.S. Käik on oodatud minu juurde uut lauamängu proovima.

Kiri Jõuluvanale

Kallis Jõuluvana!
Mul ei ole tegelikult midagi vaja. Või vähemalt mitte midagi materiaalset. Kui sa siiski arvad, et olen sel aastal hea laps olnud, siis panen sulle siia vihjena kirja mõned asjad, mida mu hing ihkaks.

*ilusad punased rippuvad kõrvarõngad
*AAA akud ja laadija
*Alias
*Alkomeeter
*ajakirja Eesti Naine tellimus
*Noorkuu albumid
*Hannah'i uus plaat
*Dagö plaadid
*Londoni reis
*raha minu Hispaania reisi fondi
*Salvadore Dali Ruby Lips sinine tualettvesi
*Ühekordsed ripsmepikendused - tavalised
*Sally Hansen'i küünetugevdaja
*Riided... või tegelikult läheme koos ostma!
*Pehmed kolmnurksed sallid
*Bluetoothi arvutipool
*Värviline laserprinter, MIS MUL ÜLE MÕISTUSE EI KÄIKS
*Palju heategevuslikke kellukesi
*Ilus kunstkuusk
*Head raamatud
*Kerged hantlid (ca 1kg)
*Üleüldse ehted

Ahjaa... kui kõik selle saan, siis aitäh Sulle!:D
Tegelikult, eks sa ise vali.

Kas ma siis tõesti olen nii kole ja nõme?

Mõtlen juba pikemat aega, et miks on nii, et osa inimesi omab aastaid üht partnerit ja peale lahku minemist ei möödu kuu aegagi, kui neil on keegi uus ja suus väide, et nad on nii-iii armunud ja samas on teised inimesed - nagu mina - kes on oma välja valituga heal juhul mõned kuud koos ja siis üle aasta üksi, ilma et vahepeal ühtegi sobivat pakkumist tulnud oleks?

Kas keegi oskab sellele küsimusele vastata? Ja kuidas teise gruppi üle kolida saab?

Aga ilusaid asju ka. Ükspäev oli mul Otti nõmeda käitumise pärast veidi tuju ära ja muidu ka polnud just kõige parem päev olnud, aga siis sain, vastu ööd, Aivarilt sellise armsa sõnumi: Aitäh, et sa mul olemas oled. Sinu peale mõeldes ja meie tegemisi meenutades tekib hea mõnus tunne:)

See tegi tuju heaks. Tore, et on ka selliseid sõpru ja kõik pole sellised, kes peale mitut kuud vaikust vastavad "terele" "nuh".

Praegu sain naljaka asja teada. Heale sõbrannale pakuti tööd lapsehoidjana. Tal pole kogemusi peale tuttavate titade ahistamise ja minu meelest ta ei sobiks ka, iseloomu poolest. Vähemalt KMiga ei rääkinud ta sõnagi, kui pakkusin teda enda asemele ja ta intervjuul käis. Enivei, tal pole ka vastavat haridust ja just kuulsin, et ta tahab vähemalt sama palju palka kui mina. Huvitav, kas temal on liiga kõrge enesehinnang või olen mina liiga odav? Tõenäoliselt mõlemat.

82 krooni eest mitte midagi peale paha tuju

Mis ma öelda tahtsingi?
Seda, et ma käisin nädalavahetusel uisutamas, oma uusi uiske sisse sõitmas ja avastasin, et ma ei oska enam üldse uisutada. Isegi käpuli suutsin korra käia. Nii et algajad. Kes koos minuga harjutama tulla tahab?

Ja päev enne käisin Lõunakeskuses Imede ööl. Imed my ass. Ainult üks alalhinglus oli imeline - kingapaar 900lt 90le. Kõik muu oli mõttetu. Ma isegi ei ostnud midagi peale hädavajaliku ja ühe nunnu mütsi, mis ka juba kasutuses on.

Ja veel päev enne juhtus selline asi, et ma koristasin. Tegelikult ka. Koristasime Katsiga koos meie tuba ja päris põhjalikult. Üritasin veel tolmuimejaga läpaka klaviatuuri purust puhastada ja järsku käis lupsti! ning masin sõi mu Õ-tähe ära.

Järgmise pool tundi või nii veetsin ma tolmuimejale maoloputust tehes. Nii tolmuseks läks, et ei saanud enam hingatagi, aga lõpuks ma siiski leidsin peidetud aarde.

Mõtlesin järgmisel päeval Imede ööle läpaka kaasa võtta, et viin siis ühlasi lõunakasse remonti ja puhastusse. Nagunii oli plaanis, aga suur oli minu üllatus, kui kõigepealt hakati mulle tarkvara õiguste kohta küsimusi esitama ja siis kästi kähku tehtud lepingule alla kirjutada ning siis öeldi, et miinimumtasu on kolm sotti ja tagasi saab läpaka heal juhul järgmisel õhtul. Halval mitme nädala pärast. Aga mul oli teda praktiliselt kohe vaja, et kodutöid teha. Päris palju materjali oli ka ainult minu arvutis kinni ja sinna alla maetud tundide viisi tööd. Hea maseks oli. Ja närv ka, et äkki neile jääb mingit piraattarkvara ette. Ja üleüldse... mina tahtsin tolmust puhastust, aga tema tahtis viirustest arvutit puhastada. Ja mina olin valmis maksma nii 50 krooni nagu tema partner sügisel hoiatas, aga tema tahtis tolmu võtmise eest 300. Kusjuures sügavamalt tolmu võtmine oleks kuus sotti maksma läinud. Tore eks. Sai jälle oma kukrut kergitada. Õnneks siiski sain juba järgmisel päeval oma kullakese ühes tükis tagasi.

Vingun veidi veel. Eesti arstisüsteemi üle. Sain täna lõpuks peale kuu ajalist ootamist arstile, kelle juurde ma minu meelest ei oleks pidanud minemagi. Kõigepealt ootasin jälle pool tundi registratuurijärjekorras, et maksta raha ja et tädi kirjutaks MINU ENDA paberile kabineti numbri, kust arsti leida. Tänu järjekorrale jäin veidi hiljaks ka, aga see selleks. Sain sisse. Andsin arstile tähtsad dokumendid. Ja siis tema ütles: oi! Aga sa oled ju Tallinna haigekassas kindlustatud. Meil nendega lepingut ei ole. Sa võid tulla kui tasuline patsient, kui maksad 200 krooni.

Muidugi ma ei maksnud. Tulin ära. Pärast arvutasin, et koos visiiditasuga, mille eest ma midagi ei saanud, ja nelja kulutatud bussipiletiga maksin ma mitte millegi eest 82 krooni. Päris hea praktiliselt töötu tudengi kohta eks. Lisaks veel hunnik aja ja närvide kulu ja käsi ikka valutab. Tore, et registraatorid ei võinud mulle kummalgi korral öelda, et ma ei saa Tartust abi, aga raha kannatas küll võtta. Brr!

Headest asjadest nii palju, et otsustasin midagi ette võtta oma kehakaaluga ja sain täna vist sügise kõige raskema eksami tehtud.

Mõttes mõlgub: Euroülikooli külalisõpilaseks minemine. Kas keegi teab, on see võimalik?

Sest ma ei oska seda stiilsemalt teha

dzcPFmWoZy

Taskumehest ja kõigest muust ka

Jälle on pea tühi, sest nii kaua pole jõudnud siia midagi kirja panna ja kõik huvitavad teemad peidavad ennast kuskil pimedates ajusoppides.

Vahepeal jõudsin Enriquet kuulamas käia - ei midagi erilist, aga alati on lõbus, kui saab kontserdil lava ees kaasa laulda ja tantsida ja see mees vähemalt pingutas rahva kaasa tulemise nimel. Kojusaamisega oli paras jama. Kõigepealt ei saanud kuidagi parklast välja ja siis istusime pea tund aega Maci drive-in järjekorras kinni ja lahkusime ikka ilma söömata, sest Sandra tahtis bussi peale jõuda. Sain ka teada, et ta oskab ropendada vähemalt sama hästi kui mu klassivennad. Seda ma poles oodanud, aga rohkem ei kommenteeri, sest muidu ta solvub mu peale jälle.

Kui me sealt lõpuks minema saime, oli vist seitse või kaheksa minutit aega bussi väljumiseni ja mina tõestasin endale ja kõigile teistele autojuhtidele, et ma küll korralike juhtide klubisse ei kuulu, sest jõudsin Sõle Macist bussijaama vist nelja minutiga. Eesmärk pühendas abinõu. Loll väljend. Täiesti ebaloogiline, aga saate aru küll mõttest ju.

Vahepeal tuli ka värske leht välja ja mul on jälle nii häbi nagu alati, kui saab loo osalistele uhkelt lubatud, millal lugu neist tuleb jne, sest endal oli fun seda teha ja tõesti andsin endast kõik selle õnnestumiseks ja siis tuleb toimetaja ruumipuuduse jutuga ja lihtsalt eemaldab suure osa sisust. Amputeerimine täielik. Nii häbi oli osalistele lehte näha viia. Kõigil on ju kõrged ootused, mis mõeldud täitumata jäämiseks. Aga toimetajat ka ei süüdista. Aga kedagi tahaks lüüa.

Üks hea uudis tuli ka. Asi, mis aitab mul kuidagi hullumeelse detsembri üle elada. Nimelt, kevade tunniplaan pandi välja. Ja minu oma meenutab suurest eelmist kevadet. Välja arvatud killer-neljapäevad. Ma vist polegi kunagi varem kümme tundi jutti koolis olnud. Nüüd saan selle ka ära proovida. Võeh! Teised päevad on hetkel hästi kerged, aga kindlasti annab kõrvaleriala ka oma panuse mu päevade täitmiseks, kui nad kunagi oma tunniplaani välja panevad.

Ja seda ka... rikun jälle endale õpetatud reegleid, et ÜKS KESKNE TEEMA teksti kohta... ma siin suren ikka veel häbisse. Põrkasime neljapäeva õhtul Reijoga kokku, et ta saaks mulle tagasihoidlikult meelde tuletada, et tal oli mõni päev varem sünnipäev ja ta isegi chattis minuga sel päeval, aga mina, vana jobu, ei soovinud õnnegi. Ei mina ega ka teised tema head sõbrad. Ma ei unusta tavaliselt sünnipäevi. Aga ma ei tea, mis mul novembri sünnipäevadega on. Kui Orkutis peale ei satu, siis jääbki õnne soovimata.

Aga midagi muud põnevat polegi minuga viimase nädala jooksul juhtunud. Vist. Vähemalt meelde ei tule. Kõik on üsna mõttetu. Koolis käin ka vaid sellepärast, et pean.